UUS SARI! Kadunud kuld, varastamist väärt prügi ja unistus päevasest bussist (1)

KENA RAHULIK: Jämaja memme Milvi Keso jaoks on kaotsi läinud kõrva-rõngas hetkel ainus mure.

Nüüd, kus aasta suurt Saaremaa valda seljataga, lähme maale. Järgnevate kuude jooksul põikame igasse endisesse valda ja vaatame, mida inimesed räägivad – ons’ elu “ühispajas” parem või igatsetakse endist aega tagasi. Neist külaskäikudest sünnibki artiklitesari “Meie aasta Saaremaal”.

Tuul on täna vali. Oleks justnagu kevad, kuid õues lööb väikse värina sisse. Samas… Sõrves paistab pea alati päike. Isegi siis, kui ta pilve taga on ja inimestel kulm kipras.

Täna päike pilve taga pole. Kui loksume mööda Kaavi karjateed, paistab päike nii otse näkku, et sedakorda on silm vidukil ja kulm kipras tänu päikserattale endale. Ent siit see retk ei alga.

Sammuke varem, kui linna poolt mööda Sõrve maanteed sääre poole kulgeme, hakkab Mässa klaasitud bussipeatuses silma vanem naine noore poisiga. Et nad kenasti kõrvu on, võib arvata, et ehk on tegu vanaema ja lapselapsega. Memmel kepp käes ja punapõsisel poisil kott seljas.

Ühtmoodi küsivalt vaatavad tulijate poole mõlemad: mis siis nüüd lahti – tulevad kahekesti autoga linnast ja otsejoones bussipeatusse.

“Mis mure on?”

“Ei, muret nagu polegi. Niisama tulime juttu ajama, et mis elu ja uudist?”

“Ei siin pole uudist midad. Saadan poisi bussi peale, ise koju tagasi.”

“Ja uudist siis polegi…”

“Ei mis. Ma käin siin muidu niisama istumas korra päevas. Tulen posti järele, istun veidi, pole tuule käes ega midagi, ja hingan värsket õhku.”

Lehte naine sattuda ei taha. Jääb küll viivuks vähe pikemalt jutlema. Nõnda et pisargi tükib tal silma – sest elu pole siin lihtne olnud –, ent sama kiiresti pühib ta selle ära. Rehmab siis käega ja ütleb, et mingu me edasi – sealpool on rahvast veel. Jutukamat rahvast.

Nii me siis loksumegi üle Kaavi karjamaa, sest keda sa suure tee äärest ikka leiad. Keerata tuleb külavahele ja metsa, kus nii mõnigi majapidamine peidus.

Tööd pole mette ja rahvas jookseb minema

Käänaku taga seisab auto. Mootor podisemas, juhipoolne uks valla. Sealsamas on tee ääres postkast ja selle kõrval mees. Kohmitseb postkasti kallal, sikutab sealt välja ajalehe ja astub auto juurde tagasi.

Pugistab võõraid nägusid silmates natuke naerda, piilub siis autosse ja arvab, et äkki ta proua tahab rääkida. Kõrvalistmelt ilmub külateele punase baretiga õbluke naine, Saima nimeks.

“Nii ilus ilm, arvasin hommikul, et saab õues toimetada. Ise näete… siin igalt poolt, ülalt ja alt, tuleb oksi. Kui tahad, küll leidub tööd ja tegemist,” teatab ta eemal kõrguvate puude poole viibates.

Kui tegemised otsas, ootab linnatee. Tänagi tulevad Saima ja ta kaasa Harry Kuressaarest. “Tähendab… see on siin endine autojuht ja ta ainult sõidakski,” naerab siinsamas läheduses asuva Nammi talu perenaine Saima Harryle viidates.

Praeguseks on umbest aasta jagu olnud seda niinimetatud uut korda, et pole enam Torgu, Salme või mistahes muud valda, vaid Saaremaast on saanud üks kobakas omavalitsus. Kuivõrd see elu siinkandis muutnud on, Saima ei teagi, sest tema elu veereb ikka samas taktis. Kritiseerida ta ei taha. Seda ütleb ta kohe. Ometi on tal miskit hingel. “See on natuke me oma viga ka. Varem oli nii, et kui tahtsid Salmele teatrisse minna, siis sotstöötaja uuris, kas tahate keegi minna, aga nüüd ei kutsu enam keegi,” tõdeb ta kodu poole astudes.

KODUTREPIL: Endine autojuht Harry Namm armastab roolida. Nõnda on ta ühes kaasa Saimaga taas linnatiirult naasnud.

Muud ta kurta ei oska, sest asjad saavat vajadusel aetud. Hajaasustuse programmist saanud nad endale kaevupuurimise võimalusegi.

Saima sõnul on siinkandis vaid vanem generatsioon alles. See pole muidugi uudis, aga ikka leiab see fakt kinnitust. Samas – päris noorteta siin ka ei elata. Nammi talu perenaine teab nii mõndagi, kes käib Kaavi külast iga päev linnas tööl. Või noh, iga tööpäev, mitte päris iga päev.

Kui jõuame Saima ja Harry koduuksele, on perenaisel mure: “Teil hakkab külm!” Aga ei ole viga mette, kannatame ära. Leppinud selle kinnitusega, toob Saima kohe välja, et sõrulastel on tegelikult üks ühine mure – tööd ei ole ja nõnda jookseb rahvas Sõrvest minema.

“Mis nüüd juhtub?” küsib äkitsi majanurga tagant väljailmunud Harry, postkastist päästetud ajaleht peos. Peremees on ka autoga koju jõudnud ja imestab, et külateel kohatud külalised on perenaise seltsis samuti siin. Aga peremees ei pahanda. Muheleb hoopis, astub korra tuppa ja naaseb sealt ajaleheta.

Harry saabus siiakanti elama 1955. aastal. Muidu on ta Lümanda mees, aga toona ootas teda töö Sõrve Kaluris. Kelle muu kui autojuhina. Sestap talle see autosõit nii kangesti meeldibki.
Saima sõnul olid ajad toona teised. Rahvast oli Sõrves palju ja tuli muudkui juurde.

Temagi tuli pärast keskkooli Sõrve Kalurisse tööle, sest ema oli tal kolhoosnik ja nii polnudki varianti kodust kaugele minna. Nii sai siia maja ehitatud ja elu püsti pandud, teatab Harry, kes vahepeal taas majanuka taha kadunud, naaseb sealt nüüd kastitäie linnast toodud söögikraamiga.

Ajapikku on asutused ja tööandjad hakanud tõepoolest maalt kaduma ning parata pole sinna midagi. Kunagi oli Torgus ju isegi oma väike haigla, meenutab Saima igatsevalt, ise silmadega tuules kiikuvaid puulatvu mõõtes. Aga kadusid asutused ja läksid inimesed.

Avaks kooli, aga kust need lapsed tulevad…

Iidel asuvas teenuskeskuses-kogukonnamajas on parasjagu üks inimene – Estra Kullama, raamatukoguhoidja.

Lahke pilgu ja alati naeruse näoga räägib ta, et tema elu on ikka sama. Ei ole see Saaremaa-vallastumine siin majas suurt midagi muutnud. Raamatuid loevad inimesed endiselt, olgu mis vald tahes. Täna on raamatukogus juba viis inimest käinud ja kell on alles kaks pärastlõunal.

Kogukonnamajas tegutsev saun on samuti üks väärt asi. Ja saunapäev on nüüd iga jumala nädal! Et varem oli harvem, siis siit üks asi, mis kindlasti paremaks on läinud – sauna saab tihemini.

Samamoodi käib igal teisipäeval koos saskuklubi ja praegu on majas üleval ka kunstiakadeemia tudengite näitus Sõrves elu käima tõmbamise visioonist. “Kuu alguses käis meil Mikita (Valdur Mikita – toim) ja siis oli rahvast palju! 25 inimest on siin majas suur number,” kinnitab Estra.

Estra Kullama

Maja – sõrulastele tuttav kui endine koolimaja – teine korrus on tühi ja vaikne. Siin on tuba osavallakogu koosolekuteks ja üks suurem saal kangastelgedel vaiba kujumiseks, aga ühtki hingelist siin vähemalt praegu peale Estra pole.

Kui kandidaadid käisid siin valijatega kohtumas, siis kinnitanud omakandimees Mihkel Undrest, et kohe, kui lapsed tulevad, tehakse kool jälle lahti. Aga kust need lapsed siis niimoodi tulevad…

“Meil on siin enamus pensionärid, nemad ju enam lapsi ei tee,” muigab Estra. “Ja pagulased ka ei taha tulla,” naljatab ta. Mitte et keegi neid siia paigutada oleks tahtnud. “Ma niisama ütlen,” ühmab Estra ja kobistab jälle ülakorruselt alla oma tööpostile. Mine tea, äkki mõni raamatusõber tuleb täna ikka veel.

Kõik ongi hästi, kui kõik on hästi

Jämajas näeb silmanurgast vilksamisi kedagi ühes hoovis kuurialla lipsavat ja siis on jälle vaikus. Jõuab juba mõtlema hakata, et ega see viirastus olnud, kuid siis läheb kuuri uks taas valla ning kepi najal, ämmer käes, astub varakevadiselt kollakale murule kelmika olemisega vanadaam, müts moekalt natuke viltu peas.

Justnimelt daam, sest naisest õhkub iseteadlikkust. Ehkki vanust tundub tal turjal omajagu, on miski temas sama värske kui kevadisel kellukesel, mis oma nina päikse poole sirutanud.

“Kuidas proua nimi on?”

“Milvi.”

“Ja teine nimi?”

“Ha-ha! Panete mu lehte! Keso on teine nimi.”

Milvi sõnul pole elul Sõrves viga midagi. Enne sõda elas ta “eelmises” külas, vahepeal oli mandril ka, sai sealt omale ühe saarlase ja tuli taaga Saaremaale tagasi. Kui aegu sai selle saarlasega elatud ka Veerel, siis nüüd on Milvi enda sõnul juba 20 aastat olnud Sõrves pensionil. Tuli siia tagasi ja niimoodi ongi.

Milvil on vanust 81 aastat ja tema päevades pole kübetki igavust. Tänagi on ta ühtkomateist juba teha jõudnud. Abikaasa on tal halvatud ja nõnda hoolitseb naine temagi eest.

Parasjagu on Milvi kullajahil. “Otsisin oma kõrvarõngast, kaotasin selle täna ära,” naerab ta. Kuhu, ei oska ta arvata, aga lootust on, et ehk leiab üles. “Tundsin äkki, et ei ole teist enam, ja vaatasin, et kus ma siis käisin, posti toomas ja… mõtlesin, et näen kuskil, aga kui ka ei näe, siis pole midagi,” arvab üdini optimistlik sõrulane.

Eks tal natuke kahju küll on, kui ehe jääbki kadunuks, sest see oli ju laste kingitus. “Aga kui ei leia, ju toovad uue – sünnipäev tulekul ja pole muret,” naerab ta.

TAMMUNA
TARE-TAREKE: Sõrve kunagisest rahvarohkusest annavad veel aimu endise aja elumajad. Kuniks need, püsib mälu.

Torm on tee äärde maha ajanud suure puu oksi. Milvi käis neid sealt ennist varumas ja arvab, et äkki pudenes kõrvarõngas sinna. “Mõtlesin, et lähen vaatan korra veel,” arutleb ta.

Milvi jaoks on see kadunud kõrvarõngas hetkel ainus mure. Tema sõnul viib valla buss soovijaid endiselt Salmele ja korra kuus ka linna ning probleemi ses mõttes pole. Saab käidud nii poes kui ka arsti juures.

“Pensionäril on siin kena rahulik,” arvab ta. Ja nädalavahetustel käivad lapsed külas. Mis sa hing veel tahta oskad! “Mul on kolm last ja mehel kaks. Või noh… meil on nii, et sinu, minu ja meie – meid on palju, kui kõik korraga läbi käivad!”

Hakka või Lasnamäelt prügi sisse vedama!

Kui too päev oli Sõrves kevad, siis nädalajagu hiljem, teine päev on siin pesueht talv. Ehkki iga mõne minuti järel näitab end ka päike, on tänase päevase märksõnaks tuisk. Maa on valget vatti täis ja seda pudeneb aina juurde.

Ülearu palju rahvast argipäeval siin ei kohta. On hobused, kitsed, koerad, kassid. Ja üks külamees ka.

Ansekülas, kesk tuisku, astub keegi sihikindlal sammul läbi risti-rästi vuhiseva lume suure tee poole. Kaks mütsi üksteise otsas ja sall kenasti kaelas, kuid hõlmad hooletult valla. Tema on Kuuse Lembit ja juttu jätkub tal kauemaks.

“Ma olen natuke aegunud inimene..,” ütleb ta ise ja uurib siis, millest õigupoolest kõnelema peaks. Võiks rääkida valimistest või Eesti hümnist või äkki räägiks hoopis prügist, pakub ta.

No võtame prügi. Lembitul on kahju küll, kui hüljes peab ujuma, kilekotid kaelas, aga päris lolliks ei saa ka peast minna. “Meil tuli nüüd prügi jaoks see peenikeste ja jämedate kirjadega paber uuest vallast selle kohta, mida ma tohin prügikasti panna,” kuulutab mees.

Lembit Kuusk

Kirjas on seal pampersid ja kassiliiv. “Ma pean nüüd kassi võtma, sest mul pole kassiliiva, ja pean vist hakkama ka püksi s******, sest muidu pole pamperseid vaja. Titetegemisega oleme ka hiljaks jäänud!” laiutab külamees käsi.

Mis puutub näiteks mänguasjadesse, mida samuti tohiks prügi sekka panna, siis neidki pole Lembitul kuskilt võtta, et prügikoguse kokku saaks. Mandrile lapsi läbi sõitma ta ka ei hakka minema, et vanu lelusid kokku korjata. Vaat see oleks imelik. Aga konteiner tuleb ju täis saada.

Lembit käis vallavalitsuseski aru pärimas, kuis ta nüüd siis toimima peaks, aga targemaks ta ei saanud. Mure on seda suurem, et kui prügi piisavalt pole ja prügiauto tuleb, siis ähvardavat tühisõidu eest n-ö trahv ehk maksta tuleb tal ikka.

Poole kohaga Tallinnas Lasnamäel ja poolega Ansekülas elav mees ei teagi nüüd, mis see õige teha oleks. Kas hakata oma prügi siit pealinna vedama või tuua sealt jäätmed enesega Ansekülla kaasa. Vähemalt konteineri saaks nõnda nõutud ajaks täis, sest aeg on limiteeritud.

Mis siis kaks vana metsas elavat vanainimest tegema peavad, arutleb ta. “Ma ütlesin linnas ka, et ma hakkan nüüd prügi varastama! Kui mina sinu prügi sel hommikul ära varastan, kui auto tuleb, saad sina trahvi. Varastan ära, annan enda oma pähe ära ja mina pääsen, aga sina jääd vahele!”

Varem sellist asja Lembitu sõnul polnud, siis mõeldi peaga. “Nüüd mõtlevad mõned millegi muuga ja nii me siin elame ja maksame,” nendib ta. Lembit on mõelnud, et äkki kutsuks “Kuuuurija” kohale, ähk oleks abi. Lusti Katrin paistab ju selline krapsakas ja sõbralik naine. Aga mine jälle tea…

Üks asi on õnneks siinkandis hea ka. Õhk on siin puhas. Ja see on väärtus omaette.

Keskpäevast bussi tahaks… saaks näitusele

Tiirimetsa bussipeatuse posti külge on kinnitatud jalgratas. Sealsamas, kaks sammu eemal seina najal pingil istub Rein. Enam ei tuiska. Lund on küll maa ja ilm täis, kuid taevas on sinine ja päike soe.

Rein, perenimega Nukka, ootab bussi. Tavaliselt ootab ta bussi, et minna Kuressaarde Maximasse teed ostma. Maximasse seepärast, et seal müüakse ta lemmikteed. English Special Blend on selle nimi. Eesti keeli lihtsalt Inglise marki tee. Täna tal seda osta vaja pole, sest viimane kord ostis ta seda terve kuu varu ette. Nüüd on sellega mureta.

TAHAKS KUNSTISAALI: Rein Nukka unistab Tiirimetsa peatuses keskpäevasest bussist.

Tiirimetsas tundub elu üldse kena. Kevad on sedakorda varane olnud. Vahtramahl jookseb ammu ja lumikellukesedki õitsevat juba tükk aega. Nüüd on nad küll korraks lume all, aga mis siis – kauaks seda lund enam, arvab Rein.

Üks mure Reinul siiski on. Üks buss, näiteks keskpäeva paiku, võiks graafikus lisaks olla. Nõnda saaks Kuressaares inimesekombel ringi vaadata. Rein läheks hea meelega galeriisse kunstinäitusele, aga kuhu sa lähed, kui vähegi sobiva graafiku järgi jääb tal linnaskäikudeks napilt tunni jagu aega.

Sellega jõuabki vaid Maximast teed osta ning padavai bussile tagasi panna. Pühapäeviti on bussiajad küll inimlikumad, aga siis on galeriid suletud. Nokk kinni, saba lahti.

Reinu hing igatseb aga kultuuri ja kunsti. Oleks siis ometi üks vahepealne buss siin graafikus lisaks… Kas keegi seal vallas mõtleks sellele?