Roomassaare sadam 125 (1)

KONSTANTIN: Sadama sajandal sünnipäeval olid Saaremaa rahvateatri näitlejad patisakste rollis. Esiplaanil Rein Rooväli ja Liia Sepp Konstantiniks ristitud alusel.
3x SAAREMAA MUUSEUM

Roomassaare sadama ehitamiseks eraldas Tsaari-Venemaa valitsus raha 1891. aastal. Ehitustöödega tehti algust järgmisel aastal. Sadam sai valmis 1894. aastal.

Ajaloolaste arvates on Kuressaare linna lähistel sadam olnud juba eelmise aastatuhande alguses, kuigi selle täpne asukoht pole teada. Küll on aga teada, et Rootsi aja lõpuni paiknes sadam Abaja ja Veski tänava piirkonnas. 1875. aastal valminud Loode sadama iga jäi aga lühikeseks, kuna muuli ümbrus kuhjus lühikese ajaga liiva täis.

Roomassaare sadam on Kuressaare merevärav olnud juba 125 aastat. Saaremaa suurima kaubakäibe teebki Saarte Liinidele kuuluv Roomassaare sadam. Kaubaveo Roomassaare sadama kaudu tagavad sadama soodne asukoht ja maanteeühendused.

Teadagi pole Roomassaare sadam üksnes kaubasadam. Ajaloo seisukohast on tähtis meenutada, et selle sajandi alguses sildus Roomassaare sadamas kuninglik alus Dannebrog, pardal Taani kuninganna Margrethe II ja tema abikaasa prints Henrik kaaskonnaga. Taani kuninganna oli mitme sajandi järel esimene kroonitud pea, kes taas kunagi taanlaste valitsemise all olnud saare pinnale astus.

Kuninganna võttis Saaremaal vastu president Lennart Meri. Tagasiteed kodumaale alustades tänas kuninganna sadamas Eesti Vabariigi riigipead ning saarlasi ja muhulasi.

Tol päeval, 17. juunil 2001, oli sadamas kuningannat teele saatmas mitusada saarlast. Esimene eesti mees, kes saabuva kuninganna laevale astus ja lahkuvalt aluselt viimasena maha tuli, oli kuressaarlane Rein Sepp – Väinamere piirkonna loots. 18 aasta tagune juunikuu päev on nüüdsele Saaremaa merekultuuri seltsi esimehele Rein Sepale alatiseks mällu talletunud. Kuningannale osutatud teenete eest sai Sepp medali. Monarhi palvel andis selle saarlasele üle laeva kapten.

2013. aasta suvel oli saarlastel võimalus näha Roomassaares maailma suurima purjejahtide regati Tall Ships Race jahtlaevu. Selle sündmusega tõmmati käima ka kuue aasta tagune Saaremaa merenädal.

Rajati 19. sajandi lõpus

Koduloolane Kalle Kesküla on kümme aastat tagasi avaldanud kirjutise, milles mainib, et Roomassaare sadama rajamise üheks põhjuseks oli Wildenbergi nahavabrik, mis toodi abaja põhjakaldale Kullamaalt. Kohavalikul peeti oluliseks võimalust rajada sadam suuremate aluste jaoks. Tsaari-Venemaa valitsus eraldas sadama tarvis raha 1891. aastal. Järgmise aasta maikuus alustati ehitustöödega. Töömehi oli sadakond.

Sadamaehitus edenes jõudsasti. 1893. aasta 20. juuli Saarlane kirjutab, et kuigi Roomassaare sadamasild ei ole veel valmis, on siiski niipalju sülda tehtud, et reisijad laevale ja sealt jälle maha võivad tulla.

14. detsembri numbris annab leht teada, et Roomassaare uue sülla ehitamine hakkab juba üsna joonega valmis saama. “Veel paar kammert ja siis ongi sülla otsas nii sügav vesi, et suured laevad võivad kartmata sinna sõita,” saavad lugejad teada.

100 AASTAT TAGASI: Niisugune oli Roomassaare sadam eelmise sajandi alguses.

Sadam sai valmis 1894. aastal. Ajaleht Arensburger Wochenblatt teatab 9. aprilli numbris: “Pühapäeva ennelõunal on saabunud lõpuks kauaoodatud igatsetud esimene aurik ja et see oli meie armas “Constantin”, mis ennast tubli kapteni Prinzi juhtimisel läbi jäämüüri murdnud, oli rõõm väga suur ja täiesti arusaadavalt ruttasid nii suur kui väike, nii vana kui noor tervitama “meie armsat kevadlaeva”. Mõnele lõi see rõõm koguni nii tugevasti pähe, et ta sai käia ainult õõtsudes.”

Samal aastal nõudis sadam esimese inimohvri. 9. oktoobri õhtul palkas purjelaeva Bellona kipper endale Kuressaares voorimehe. Sadamas istusid kipper ja voorimees lootsikusse, et sõuda 100 sülla kaugusel seisva laeva juurde. Tagasiteel sadamasse läks lootsik ümber ja voorimees uppus.

Huvitav on märkida, et linnale andis tulu Roomassaare ja Kuressaare vaheline maksustatud maantee. Teest saadav sissetulek läks linnapea aastapalgaks.

Peagi kasvas Wildenbergi vabrik Euroopa suurimaks toornaha töötlemise ettevõtteks. Toornahad veeti sisse ja töödeldud materjal viidi meritsi suurlinnadesse. Esimene maailmasõda tõmbas aga Wildenbergi vabrikule Saaremaal kriipsu. 1915. aastal evakueeriti ettevõte Venemaale. Kuus aastat enne sajandivahetust valmis saanud sadam kogus aga sellele vaatamata laevaomanike ja Saaremaa külastajate hulgas tasapisi üha enam tuntust. 29 aastat pärast sadama avamist võeti ette süvendamistööd. Selle ettevõtmise katkestas Esimene ilmasõda.

Saksa okupatsiooni ajal, 1918. aastal ehitati Kuressaare lossipargi ja Roomassaare sadama vahele raudtee. Sadamast sõidutati patisaksad suslaga (endisaegne kitsarööpmelise raudtee rong – toim) linnaparki. Sealt siirdusid nad omakorda mudaraviasutustesse. Susla pidas linna ja sadama vahel kitsarööpmelisel raudteel ühendust 1948. aastani.

Sadama nn lipulaev oli aastaid Saaremaa aurulaevaühistu Osilia aurulaev Konstantin, mis pidas ühendust Riia ja Roomassaare vahel.

Sadama sajandaks aastapäevaks väljaantud trükisest “Roomassaare sadam 1894–1994” (koostaja Ants Tasa) saame teada, et Konstantini kapten oli 19. sajandi 90-ndate aastate algul Aleksander Ling. 1894. aastal kutsuti uueks kapteniks Kuressaare merekooli juhataja Johan Prinz (1846–1923).

Sadam võimaldas omaaegsetel tähtsatel riigimeestel Saaremaad külastada suurte laevadega. Pidulikult võeti 1896. aasta 13. juulil Roomassaares vastu Liivimaa kuberneri kindralmajor Surovtsevi, kes saabus Saaremaale ristlejal Tschassowoi. 15. juulil osales Surovtsev Väikese väina tammi pidulikul avamisel.

1907. aastal veeti kümne aurulaeva ja paarikümne purjelaevaga välja palju puitu. 1909. aastal oli sadama kaubakäive miljon puuda. Saaremaale veeti meritsi peamiselt toornahku ja kivisütt. Välja veeti lisaks puidule toiduaineid, teravilja, kala, ka loomi.

I ilmasõda andis tunda

1914. aasta 17. juulil väljusid aurulaevad Konstantin ja Osilia Roomassaarest umbes 1200 suvitajaga, võttes kursi Riiale. 22. juulil oli lahkujate arv veelgi suurem. Ajaleht Saaremaa (23.VII 1914) teatab, et Roomassaarde sõideti öö läbi. Niisugust liikumist ei ole Roomassaare sadamas ega Kuressaares varem olnud.

1915 keelati kaubalaevade liiklus Riia lahes. Juba enne keeldu oli kaubavedu meritsi märgatavalt vähenenud. 1917. aasta sügisel okupeerisid Saare- ja Muhumaa Saksa väed.

Saksa okupatsioon lõppes Kuressaares 1918. aasta lõpus. Saksa sõjaväelased lahkusid Roomassaarest neljal aurikul.

Juba enne sakslaste lahkumist oli 15. novembril 1918 moodustatud sadama komandantuur. Komandandiks määrati tuntud meremees Julius Teär (sünd 8.IV 1889) , kellest sai 1921. aasta aprillis Roomassaare sadama kapten.

Eesti Vabariigi algusaastatel avati uusi laevaliine. Sadama käive oli aga visa kasvama. Saarlaste tarvis toodi Roomassaarde 1919. aastal 10 000 puuda soola, 200 vaati petrooleumi, klaasi ja muud kaupa. Soome aurikult Elli lossiti kaile 180 puuda kohvi, selle magusaks tegemiseks poolteist puuda sahhariini, 10 000 sigarit ja mitmesugust pudukaupa. Gotlandilt saabus purjekas käialastiga.

Kahekümnendate aastate esimesel poolel taastas Roomassaare sadam samm-sammult oma positsiooni Saaremaa esisadamana. 1920. aastal võeti sadamas ette põhjalikum remont. Kaile paigaldati ka 185 sülla pikkune raudtee.

1922. aastal hakkas Laevasõidu Agentuur korraldama reisilaevadega lõbusõite. Ära jäi aga laevareis Riiga, kuna piletid ja välispassid olid kallid. Selle asemel sõitis Ristna Abruka saarele. Reisijate tuju tõstmiseks mängis pardal sõjaväeorkester.

Vaatamata kõigele kritiseerisid mõned ametnikud sadama rajamist Roomassaarde. Tuntud Eesti hüdrograafi Johannes Mey kirjutise avaldas 29. septembril 1923 Päevaleht: “Esiteks ei ole sadama koha valiku juures tähele pandud, et see linnast vähe kaugele jäi, teiseks ei ole sadama konstruktsioon kõlbuline, sest see ei sisalda mitte varjulist sadamat, vaid lihtsalt laevasilda lahtises meres, mille ääres laevadel tuulise ilmaga ja lainetusega täitsa võimatu seista on ja kolmandaks oli silla ääres ning faarvaatril nimelt tulede liinil juba selle ehituse ajal vähe sügavust, nii et juba 3 m süvisega laevad kivide otsa põhja lõid.”

Veel märkis Mey, et Kuressaare vanemate elanike ja asjatundjate arvates rajati sadam kõlbmatusse kohta supelasutuse “Roomassaare” omaniku Vladislav Mierzejewsky tungival soovil, kel olnud “ülemustele” suur mõju ja kes sadamast lootis oma asutusele suurt tulu.

Rannasadamate arengukava järgi nähti 1927. aastal Roomassaare sadama korrastamiseks ette 168 000 krooni. Kavandati 266 meetri pikkuse kaitsemuuli ehitamist ja süvendustöid.

1930-ndail aastail sagenesid välisriikide laevade külaskäigud. 1932. aastal tegi sadamasse üllatusvisiidi Boliivia lippu kandev piirituselaev. Aluse meeskonnaliikmed olid eestlased ja kapten samuti. Kaks aastat hiljem külastas sadamat Hollandi kuningliku jahtklubi luksuslik mootorpurjekas Werfolf.

KUNINGLIK ALUS: Laevaga Dannebrog väisasid Saaremaad Taani kuninganna Margrethe II ja tema abikaasa prints Henrik.

Katsetati ka ühendusepidamist Riiaga, kuid kahjuks oli huvi selle liini vastu väike.

Tänavusel suure laulu- ja tantsupeo aastal tasub meenutada, et 1938. aasta 20. juunil läksid Roomassaare sadamast teele XI üldlaulupeost ja Eesti Vabariigi XX aastapäevale pühendatud Kaitseliidu suurüritusest osavõtjad.

1939. aastal lahkusid Roomassaare sadama kaudu baltisakslased.

Kurb päev oli Roomassaare sadamas 1. juulil 1941. Kui 14. juunil toimunud küüditamisel saadeti kõik küüditatavad Saaremaalt minema Jaagarahu sadama kaudu, siis nüüd kasutati selleks Roomassaare sadamat ja aurikut Kretinga. Oma kodust sunniti tookord lahkuma 697 saarlast ja muhulast.

125-aastase sadama ajaloos algas kõige muudatusterohkem aeg taasiseseisvunud Eestis. 1994. aastal anti sadam Saarte Liinide hallata. Ehitatud on uued kaubakaid, laiendatud sadama maa-ala kaupade ladustamiseks, ehitatud jahisadama hoone, sadamakohvik ja ellinguhoone.

Sadamast ajaloolise ülevaate saamiseks on autor kasutanud Ants Tasa koostatud trükist “Roomassaare sadam 1894–1994”.