Kas tõesti pööre paremusele?

Erki Aavik

“Miks oleme uue ajaarvamise kaheksandate vabade valimiste järel ikka tupikus – valijad rahulolematud, poliitikud hädas? Sest väga paljud meie kaasmaalased on kaasa läinud protestiga: kus viga näed laita, seal tule ja laida!” kirjutab muusika- ja majandusharidusega saarlane Erki Aavik.

Raimond Kaljulaid ütles avalikult, et nad (kes iganes, aga küllap piisav osa riigikogu keskerakondlastest liikmeid) – võivad blokeerida EKRE valitsusse saamise. Pangem tähele: see on poliitika ja mitte politikaanlus! Avaldamata arvamust KE ja Kaljulaidi ideede ja eelistuste osas, meeldib mulle selline asjaajamise viis – öelda oma mõtted ja kavatsused välja, selle asemel et avalikult ümmargust juttu veeretada ning samal ajal tagatubades kavalaid intriige punuda ja peale passida, kuidas ise mõni juhuslik tihi võtta. Selline oma poliitika, oma poliitiliste plaanide kuulutamine käib tõelise parlamentarismi juurde.

Esimene pääsuke kevadet ei too

Tunnistan siiski kohe, et ma ei ole nii idealistlik, et selle ühe ilmingu peale Eesti poliitikute meeleparandust uskuma hakata. Esimene pääsuke ei too veel kevadet… Aga kui vahelduseks poliitikute kirumisele – mille nad ju kahtlemata alati ka ära teeninud on – vahel harva ja eriti just asja eest ka kiita, siis ehk leidub veel mõni ja veel mõni… Ma mõtlen selliseid, kes kasvõi vanamoodsal moel loevad õpikust, milline on läbi aastasadade olnud nn West­minsteri parlamentarism – erinevate ideede ja hoolikalt kaalutud erinevate elluviimise võimaluste võistlus. Ilma tagatubadeta. Nojah, mingil määral on need ju paratamatult alati siiski olemas, kuid asja mõte on selles, et tagatoas peetakse oma seltskonnaga nõu, mitte ei otsustata asju ära. Otsustamine ja sellele eelnev debatt, vaidlused – need on kõik parlamentaarselt avalikud ehk eestoa kraam.

Hiljuti kinodesse jõudnud “Tõe ja õiguse” film koguvat uusi vaatajarekordeid. Kena. Kuigi kahtlustan, et paljude noorte jaoks on selle vaatamine tehtud kohustuslikuks, paljud loodavad filmi vaatamisega pääseda paksude köidete läbipuremisest ning paljudele on see emotsionaalse patriotismi ilming. Kas pole kogu teose, olgu trükitud või kinolinal, mitte üks peamisi mõtteid, et krutskimees Pearu saab valetades ja vähest vältimatut tõde väänates oma tahtmise. Siiras ja otsekohene Andres jääb aga jänni ja esimese küsitava võidu saavutab ta alles ise vana vingamehe vigureid kasutades – valetades ja varjates?

Miks see kokkuvõttes küllaltki venitatud ja sünge romaanilasu meile nii tähtsaks on saanud, et viimasel ajal, peamiselt vist küll filmi tegemisega seotud põhjustel seda enamasti koguni eestikeelseks tüvitekstiks nimetatakse? Kas mitte just selle pärast, et kõik või siis, hea küll, peaaegu kõik oleme samasuguses olukorras olnud? Kes keerutaja, kes kannatajana.

Siinkohal üks kirjanduslik vahepala. Vaevalt et Tammsaare peateos meile ilma vahepealse nõukogude ikketa nii tähtsaks oleks kujunenud. Ilma väliste asjaoludeta ja riikliku terrori käes kannatamata oleksid paljud haritud ja erudeeritud eestlased pigem nõus Oskar Lutsuga, kes ühes oma elu viimastest päevikutest, 40-ndate aastate keskel, kirjutab enam-vähem nii: “Üsna kiires korras lugesin läbi kõik “Tõe ja õiguse” viis annet. Selles teoses on ju palju väärtuslikku, aga Tammsaare venitab hullupööra just nagu omal ajal kõneldeski.” (Tsitaat ei ole sõnasõnaline, sest Lutsu päevikut ei ole parasjagu käepärast ja esitasin selle mälu järgi, kuid mõte on kindlasti just see.) Nõustun Lutsuga ja olen üha kindlam, et ilma meie rahva suurte kannatusteta poleks sünge- ja pikavõitu vastuvoolu ujumise ülistus kaugeltki nii suure au sees. (Nõukogude võimul oli eestlaste maale, elule ja kultuurile ettekavatsematuid mõjusid…)

Miks oleme uue ajaarvamise kaheksandate vabade valimiste järel ikka tupikus – valijad rahulolematud, poliitikud hädas? Sest väga paljud meie kaasmaalased on kaasa läinud protestiga: kus viga näed laita, seal tule ja laida!

Ei pea tegutsema protestiks

Seos Oskar Lutsu päeviku märkusega on järgmine. Kõike, mis üldiselt on hea, ei pea idealiseerima, sellest ei pea saama ikoon ega iidol. See võib olla lihtsalt hea. Või koguni väga hea. Samuti ei pea hääletama millegi või kellegi poolt ainult selle pärast, et talle ei meeldi samad asjad, mis minule – ei pea hääletama ega tegutsema protestiks. Kui millalgi jõuab ükskõik millisesse esinduskokku kriitiline mass isikuid, kes on valmis pidama tegelikku avalikku väitlust ideede ja nende elluviimise võimaluste üle, siis oleme pääsenud poliitikaanluse juurest tagasi poliitika juurde ning võib loota, et juhid tõesti riiki või valda juhivad, ega aja mingit oma asja.

Lõpetuseks ka üks asjakohane lugemissoovitus: Jonas Jonasson “Kirjaoskamatu, kes päästis Rootsi kuninga”. (Sama autori raamat “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus” on eestlastele tuttav nii tõlke kui ka filmi kaudu.) Selles humoristlikus seiklusloos on kauaaegne rahvusvahelise poliitika ala ajakirjanik lühidalt kokku võtnud tänapäeva poliitika, just nii nagu ta saja-aastase raamatus võtab kokku XX sajandi sündmused ja arengud. Head lugemist!

Print Friendly, PDF & Email