Tänavu märtsis möödub suurest küüditamisest 70 aastat. Isad ja emad, kes pidid need kannatused ja raskused üle elama, on ammu manala teed läinud ning ainult nende laste ja ajaloolaste kaudu saame teada, mis tegelikult toimus. Peatselt on ka lapsed läinud ja me ei saa rääkida otsestest sidemetest – Siberis.
Otsides algteadmisi küüditamisest ja võttes aluseks kindla territooriumi, Muhu valla, selgus, et sealt 1941. aasta 14. juunil küüditatutest elab veel ainult üks inimene, 1. juulil küüditatutest elab kolm ja 25. märtsil küüditatuist samuti kolm. Need on inimesed, kes elavad aastaringselt Muhus. Teadaolevate andmete järgi küüditati Muhu saarelt aga üle 60 inimese. Kui teha selline uuring kõikide endiste Saaremaa valdade lõikes – nüüd küll suure valla piires –, siis tulevad need näitajad üsna nutused. See on aga paratamatus, sest aeg teeb oma töö.
Kui kohtusin küüditatud inimestega, kes selle kannatuste raja läbi käinud, tulid välja mõned huvitavad sündmused, olukorrad, millest pole kunagi räägitud ega ka kirjutatud Herberdt Oidekivi on sündinud 25. märtsil 1930. aastal. Vaatamata mehe vanusele on tema mälu fenomenaalne. Ta küüditati 30. juuni õhtul 1941 aastal 11-aastase poisina. Harku vangilaagrist ta kaugemale ei jõudnud ja augusti keskel pääses koju tagasi. Tema täpsed kirjeldused – küüditajate liikumisest talude juurde, nende kasutatud kõnepruugist, istumiskohtade paigutusest bussis (mehed istusid tagapool, naised-lapsed ees) – vääriksid jäädvustamist, ajaloohuviliste poolt üleskirjutamist. Kui kohtusin Arvo Krammi ja Juta Pajuniiduga (neiuna Kramm), selgusid huvitavad seigad Harku vanglast vabanemise kohta. Vangla valvurid pagesid minema, väravad jäeti avatuks ja vangid jäid omapead. Hetkeks tekkis peataolek, kuid varsti leiti lahendus ja augusti lõpuks-septembri alguseks jõudsid kõik õnnelikult koju.
Olen ka ise küüditatud olnud ja veetnud ligi üheksa aastat oma lapsepõlvest Siberi avarustes. Nüüd 70 aasta tagusele 25. märtsile pühendatud mälestuspäeva ettevalmistamise käigus kohtusin saatusekaaslaste Tiia Jõgi (neiuna Kokk) ja Asta Loorisega (neiuna Pärtel). Meenutades leidsime, et elu ei olegi olnud nii hull, kui seda teinekord kirjandusest lugeda võib. Eks me olime lapsed ega saanud paljudest asjadest toona aru. Meie vanemad olid aga ikka väga-väga suure pinge all. Nad olid 25–26-aastased noored kaunid naised, kes pidid seisma enda ja oma lapse või laste elu eest. Elukohta ei olnud, rääkimata mingist sanitaarsest olukorrast, hügieenist. Saime tunda tühja kõhtu, talusime täide ja lutikate hammustusi. Neid putukaid oli nii palju, et kui küüntega kaenla alt tõmbasid, olid küünealused täisid täis.
Et saaksime neid aegu 25. märtsil üheskoos meenutada, palun kõiki, kel on küüditamisest mälestusi jagada, anda oma osavõtust teada mälestusüritust korraldavale Saaremaa vallavalitsusele telefonil 45 25 000 või e-posti aadressil vald@saaremaavald.ee.
Saame kokku paastumaarjapäeval Kuressaare kultuurikeskuses kell 16. Enne seda, kell 13 teeme väljasõidu Jaagarahule, kell 15 läheme Kudjape kalmistule, sealt Roomassaare sadamasse ja kell 16-ks, nagu eespool mainitud, jõuame Kuressaare kultuurikeskusse.
Rein Väli,
Saare maakonna Memento ühenduse esimees
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Väga tõsine probleem Siberis olid hundid. Minu memm elas seal üle kohe mitu huntide rünnakut. Ükskord ronisid nad sõbrannaga huntide eest heinakuhja otsa, kuidas see neil õnnestus, ei oska ta siiani öelda, aga ju hirm pani tegema võimatut.
Imelik, et Mementol pole represseeritute nimekirju. Meil on mõlemal represseritu tunnistused, aga kuna memm kodust enam väljas ei käi, siis ei hakanud ma meid nn.”üles andma”.