Salapära toidab meeli (1)

Kui palju võiks praeguste alla kahekümneste noorte hulgas olla neid, kelle saavutuste hulka kuulub omakirjutatud raamat? Ilmselt vähe. Üks neist vähestest on 17-aastane Kuressaare tüdruk Hedvig Saaretalu.

TÄHTSAD TEOSED: Lugejana hindab Hedvig selliseid raamatuid, mis panevad sügavuti mõtlema elust ja inimloomusest.
MAANUS MASING

Hedvig möönab, et eakaaslaste huvialadega võrreldes on tema lugemis- ja kirjutamis­hobi üsna erandlik ajaveetmisviis – leidub selleks ju nii palju muid viise. Tänapäeva nutiajastul, mil kogu maailm on vaid näpuliigutuse kaugusel, pole mingi ime, et vajadust ise midagi luua tunnevad vaid mõned üksikud.

“Kuigi sõbrad-tuttavad pidasid mu kirjutamishuvi alguses pisut kummaliseks, suhtuvad nad sellesse hästi,” lausub Hedvig.

Esitas loovtööks raamatu

Kust Hedvig oma kirjutamis­pisiku sai? “Küllap on minu puhul asi selles, et mu pere on raamatuid ja lugemist alati oluliseks pidanud,” põhjendab Hedvig. “Kui pisike olin, loeti mulle väga palju raamatuid ette, hiljem aga toetas pere mu lugemishuvi ja soovi ise midagi kirjutada.”

Esimesed Hedvigi lood sündisid juba ammu enne seda, kui ta kirjutama õppis. Kui ta väikesena koos emaga mängis, mõtles ta enne alati välja mingi “stsenaariumi”. “Teadsin täpselt, kuidas keegi tegelastest peab käituma, mismoodi tuleb mänguloomi liigutada ja millise tooniga rääkida,” meenutab Hedvig.

Oma esimese jutu pani ta kirja 7-aastasena, esimene mahukam teos valmis tüdrukul aga siis, kui ta põhikoolis õppis. See töö võttis aega päris mitu aastat.

“Kui koolis anti ülesanne teha loovtöö, valisin selleks raamatu kirjutamise,” räägib Hedvig. Ehkki raamat oli tal siis juba põhimõtteliselt valmis, kestis vigade parandamine ja raamatu viimistlemine pea kogu kooliaasta.

“See oli väga suur töö,” tunnistab Hedvig. “Kuna olin hakanud seda raamatut kirjutama nii noorelt, ei osanud ma alguses end nii hästi väljendada ega teadnud erinevatest stiilidest midagi. Pidin kõvasti vaeva nägema, et mu lugu oleks hästi loetav ja kõigile arusaadav. Olen väga tänulik Rita Ilvesele, kes oli minu loovtöö juhendaja ning toetas mind selles protsessis.”

Raamatu pealkirjaks sai “Kaotatud paradiis”, mahtu kogunes üle 160 lehekülje. Tõsi, teos ei jõudnud lugejate ette mitte kirjastuse väljaantud paberteosena, vaid järjejutuna Saaremaa ühisgümnaasiumi ajalehes SÜG Press.

Need, kes on SÜG Pressis avaldatud katkendeid lugenud, võivad avastada seal üht-teist sarnast J. K. Rowlingi Harry Potteri lugudega. Kuigi Hedvigi teoses kirjeldatud õppeasutus on Sigatüüka kooliga võrreldes üsna argine ja tavaline, on ka tema tegelastel üleloomulikud võimed ning maagilised abivahendid, millega teisi inimesi või sündmuste käiku mõjutada. Ja surm mängib ka selles raamatus olulist rolli. Tõsi, võluvõimetega peategelased on saarlase raamatus kõik naissoost.

Noor kirjanik ise möönab, et sarnasusi Potteri-lugudega võib tema teoses ette tulla – kuulusid need raamatud ju Hedvigi lemmikute hulka, kui ta oma lugu 6. klassi tüdrukuna kirjutama hakkas. Toona köitis Hedvigit kõik, mis müstiline ja salapärane tundus.

Üdini häid või vastupidi, läbinisti pahelisi tegelasi Hedvigi raamatus ei kohta.

“Igas inimeses leidub ju mõlemat, nii häid kui ka halbu omadusi,” põhjendab ta. “Inimesed olgu ka raamatus inimlikud – nii on lugejal huvitavam.”

Hedvigi sõnul tema raamatu tegelastel päriselust võetud prototüüpe pole, küll aga on ta avastanud, et mõnel tegelasel on ta sõprade-tuttavate iseloomujooni.

Oma mitme aasta tagustest lemmikraamatutest on Hedvig ammugi välja kasvanud ning praegu meeldib talle hoopis teistsugune kirjandus. “Minu jaoks on oluline teose psühholoogiline pool,” tähendab Hedvig, kes hindab selliseid raamatuid, mis panevad elust ja inimloomusest sügavuti mõtlema.

Hedvigi meeliskirjanduse hulka kuuluvad praegu näiteks Jerome David Salingeri “Kuristik rukkis” ja Antoine de Saint-Exupéry “Väike prints”. Samuti hindab ta sisukat noorsookirjandust. Kuna Hedvigi huvi salapära vastu pole siiski kuhugi kadunud, võtab ta aeg-ajalt kätte mõne ulmekirjanduse valdkonda kuuluva raamatu või kriminulli.

Mida arvab lugeda armastav Hedvig kohustusliku kirjanduse nimekirja kuuluvatest teostest? “See oleneb raamatust,” lausub Hedvig.

Sõjateemalised raamatud talle eriti ei meeldi, küll aga nautis ta näiteks Kitzbergi “Libahundi” ning Tammsaare lühijuttude lugemist. Poeetidest hindab Hedvig aga kõrgelt Betti Alverit.

Lugemiseks ja ka kirjutamiseks püüab Hedvig aega leida õhtuti. Põhikooli ajal võttis ta selleks öötundidestki lisa.

Luuleraamat kooli sünnipäevaks

Praegu on Kuressaare täiskasvanute gümnaasiumis õppiv Hedvig pühendunud luuletuste kirjutamisele. Valis ta ju koos kahe koolikaaslasega oma uurimistöö teemaks luuleraamatu kirjutamise ja kokkupaneku. Tulevane raamat on mõeldud KTG-le juubelikingituseks.

Oma otsusega jätkata õpinguid pärast SÜG-is põhikooli lõpetamist KTG-s on Hedvig rahul.

“Arvan, et mulle kui loomingulisele inimesele on see parem valik,” leiab ta. “Tundsin, et vajan rohkem vabadust ja paindlikkust oma aja planeerimisel, kui see mul tavagümnaasiumis õppides võimalik oleks.”

Kirjutamistöö ei ole selline, et hakkad aga pihta ja aina edeneb. Hedvig kinnitab, et selleks peab ikka “vaim peale tulema”.

“Kui on tunne, et kirjutamine ei lähe kergesti, vaid nõuab pingutust, siis pigem ootan sobivamat aega,” räägib Hedvig. Selle sobivama aja leidmiseni kirjutab ta üles ideid ja märksõnu, mis võivad hiljem marjaks kuluda.

Kui Hedvigilt küsida, kumba ta eelistab, kas paber- või digiraamatut, vastab ta kõhklemata, et esimest. “Mulle meeldib päris raamatu lõhn,” selgitab ta naerdes.

Päris raamatu – ikka sellise, mis on trükitud paberile ja köidetud kaante vahele – soovib kunagi välja anda ka Hedvig.

Seda, et tema esimene teos “Kaotatud paradiis” laiema publikuni jõuaks ning nüüd juba kirjastuse väljaantud paberraamatuna, Hedvig siiski ei soovi. “Tahan ikka midagi hoopis uut kirjutada,” põhjendab ta. “Mul on paar ideed, mille kallal praegu töötan.”

Elukutseliseks kirjanikuks saada oleks Hedvigi meelest küll tore, samas nendib ta, et selle tööga Eestis ära ei elaks.

Seega tuleb leida üks “päris” amet, mille kõrvalt oma kirjutamishobiga tegeleda saaks. Hedvigi arvates võiks tema tulevane eriala olla seotud inimeste aitamisega. Üks võimalik variant, mida pärast gümnaasiumi õppima minna, on tema jaoks eripedagoogika.

“Eks mul ole veel aega mõelda ka, mida ma tulevikus teha tahan,” sõnab kirjutamispisikuga saarlane.

Print Friendly, PDF & Email