Humaanselt ei saa tappa neid, kes tahavad elada (12)

Hanna Martinson

“Juba puurides elavad karusloomad viiakse niikuinii tapale. Peame otsustama, millal uusi ohvreid enam peale ei tule,” kirjutab saarlasest näitleja ja laulja Hanna Martinson.

“Mina küll armastan päris kasukat. Teil ei ole vist kunagi päris kasukat olnud, siis te ei tea, kui mõnus on pakasega päris kasukas.”

Sellise kommentaari kirjutas üks proua Facebookis loomade eestkoste organisatsiooni Loomus pildi alla, kus koguti allkirju inimestelt, kes nõuavad karusloomafarmide keelustamist. Ilmselt ei teadnud ta, et leidub küll neid, kes on karusnahkset kasukat kandnud ja teavad hästi, kui mõnus see on, kuid ei paneks seda enam ka sundimise peale selga. Näiteks mina. Ja mul on selleks ainult üks mõjuv põhjus: ma armastan loomi. Päriselt.

Aastas tapetakse 100 000 looma

Minu silm on näinud nii mõndagi dokumentaalfilmi, mille oleks tahtnud nägemata jätta. Naljakas, et sellest kurvast teemast peab üldse rääkima, aga tundub, et inimesed ei ole kursis sellega, mis toimub karusloomafarmides. Praegu tapetakse Eesti karusloomafarmides aastas ligi 100 000 looma. Maailmas on see arv 100 000 000. Karusloomafarmide keelustamist on Eestis arutatud juba 2009. aastast ja põhiline lähtekoht on eetiline: farmides ei ole võimalik tagada loomade heaolu. Peale teiste asjatundjate kirjutavad farmide keelustamisele alla ka zoosemiootik Aleksei Turovski ja Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran.

Kui loomad tunnevad emotsioone nagu hirm ja valu, siis ei leia ma ühtegi põhjust sellega mitte arvestada. Eriti, kui nende piinad on põhjustanud ebavajaliku luksuskauba tarbijad, kes kasutavad päris karva edevuse ja staatuse sümbolina. Arvestades meie teadmisi loomade bioloogiast ja füsioloogiast, ei ole mingit õigustust neid niimoodi väärkohelda.

Millal lõpeb sellise vägivalla normaliseerimine? Selline loomade kohtlemine ei kuulu tänapäeva maailma. Nende loomade elu on lühike, julm, ebaõiglane ja dikteeritud otseselt inimeste ostuotsustest. Jah, ka sinu.

Kujuta ette, et pead elama 2 x 2-meetrises toas. Sa ei saa minna sõbraga jalutama, reisida, käia poes, teha trenni ega kallistada inimest, keda armastad. See, mis on meie igapäeva loomulik osa ja juhitud instinktidest, on nüüd keelatud. Ja kõike seda sinu lühikese elu lõpuni, mil sind tapetakse siis, kui oled saanud kõige elujõulisemaks. Piltlikult öeldes: just selline elu on loomakestel farmides. Piltlikult seetõttu, et selle mõistmiseks on meil vaja empaatiavõimet – me oleme inimesed ja mitte loomad, kuid meie valikud dikteerivad otseselt nende loomade saatust.

Kui me jõuaksime niikaugele, et tagaksime loomadele minimaalsedki paremad elutingimused, ei oleks see farmipidajatele enam kasumlik. Näiteks naaritsad, kes on pooleldi veeloomad, vajavad oma igapäevaeluks veekogu.

“Humaanse” lisamine “tapmise” ette ei tee olematuks tapmist, vaid inimese süütunde. Pealegi – ei ole humaanset viisi tappa kedagi, kes ei taha surra. Rebased tapetakse farmides elektrišokiga – elektroodid asetatakse nii pärakusse kui ka suhu. Mingid hukatakse gaasiga – seegi mõjub üsna piinarikkalt.

Karusloomafarmides olevaid loomi ei lase pärast farmide keelustamist keegi puuridest metsa lahti. Nende farmide keelustamine aitaks aga lõpetada selle lõputu ringi, kus neisse loomi juurde “toodetakse”. Loomad, kes praegu farmides on, surevad paraku karusnaha saamise eesmärgil. Keelustamise tulemusel saaksid aga kõik järgmised loomad päästetud. Peale selle avatakse üle maailma aina uusi farmiloomade varjupaiku, kus päästetud saavad elada oma loomuliku surmani. Eestis ei ole palju karusloomafarme ja tööstus on väike, kuid siiski on vaja mõistlikku üleminekuaega, sest mängus on ka mõnede inimeste töökohad.

“Alati on nii tehtud”

Käitun ise lihtsa skeemi järgi: midagi, mida ma ei ole nõus tegema oma koertele, ei tee ma ka teistele loomadele. On välja kujunenud loomad, keda inimene eelistab ja nimetab hellitavalt lemmikloomadeks. Ja siis on teised loomad, kes “on alati elanud puuris” ja “keda on aastatuhandeid peetud farmides”. See, et midagi on pikka aega tehtud, ei tähenda, et see oleks mõistlik või eetiline. Pealegi on karusloomafarminduse iga napp 150 aas­tat – vaid veidi pikem kui meie riigil.

On rumal öelda: “Alati on nii olnud ja alati jääb nii.” Oleme minevikus pidanud ka orje, aga millegipärast see enam nii ei ole. Maailm muutub! Siiski tundub, otsekui oleks vanast kinnihoidmine meie DNA-sse kirjutatud. Olgu selles süüdi eestlaste raske minevik või miski muu – vägivalda, mis karusloomafarmides sealsetele loomadele osaks saab, ei õigusta miski ja selle ignoreerimist ei saa põhjendada millegi muu kui empaatia puudumisega. Loomade karusloomafarmides pidamine tähendab, et orjus ei ole tegelikult kuhugi kadunud – inimorjus on lihtsalt asendunud loomade orjusega.

Eesti on e-riik, IT-valdkonna tipp, mida kutsutakse Euroopa Silicon Valleyks. Samamoodi võiksime me olla esimeste – mitte sabas sörkijate – hulgas karusloomafarmide keelustajate seas. Riigikogus on keelustamist arutatud kaks korda. Teise korra hääletustulemusi võib tõlgendada kõvasti paremaiks ja väita, et ühiskondlik muutus on olemas. Kas uus riigikogu võtab vastutuse väärkoheldud ja piinatud loomade eest?

Loomad ei sünni siia maailma sooviga kogu oma elu piinelda ja lõpuks saada tapetud. Nad sünnivad, et elada õnnelikku elu ja surra loomulikku surma. See, mis loomadega farmides toimub, on tegelikult iga mõtleva inimese, mitte ainult loomakaitsjate asi. Sellepärast vajavad need loomakesed inimesi, kes tahavad ja julgevad nende eest rääkida. Oma seisukohtade väljendamiseks ei pea olema edukas või tuntud, peab olema hooliva südamega. Nagu valimiste, samuti ka selle teema puhul kehtib ütlus, et iga hääl loeb. Kui riigikogu hakkab uuesti kaaluma karusloomafarmide keelustamist, siis loob tegeliku muutuse ikkagi inimene ise, tema valikud, hoiakud ja seisukohavõtud. Tegutsemiseta kaastunne ei tähenda midagi.

Ilmus 13. märtsil Eesti Päevalehe artiklisarjas “Mis mind närvi ajab” .

Print Friendly, PDF & Email