Hanna Martinson
“Juba puurides elavad karusloomad viiakse niikuinii tapale. Peame otsustama, millal uusi ohvreid enam peale ei tule,” kirjutab saarlasest näitleja ja laulja Hanna Martinson.
“Mina küll armastan päris kasukat. Teil ei ole vist kunagi päris kasukat olnud, siis te ei tea, kui mõnus on pakasega päris kasukas.”
Sellise kommentaari kirjutas üks proua Facebookis loomade eestkoste organisatsiooni Loomus pildi alla, kus koguti allkirju inimestelt, kes nõuavad karusloomafarmide keelustamist. Ilmselt ei teadnud ta, et leidub küll neid, kes on karusnahkset kasukat kandnud ja teavad hästi, kui mõnus see on, kuid ei paneks seda enam ka sundimise peale selga. Näiteks mina. Ja mul on selleks ainult üks mõjuv põhjus: ma armastan loomi. Päriselt.
Aastas tapetakse 100 000 looma
Minu silm on näinud nii mõndagi dokumentaalfilmi, mille oleks tahtnud nägemata jätta. Naljakas, et sellest kurvast teemast peab üldse rääkima, aga tundub, et inimesed ei ole kursis sellega, mis toimub karusloomafarmides. Praegu tapetakse Eesti karusloomafarmides aastas ligi 100 000 looma. Maailmas on see arv 100 000 000. Karusloomafarmide keelustamist on Eestis arutatud juba 2009. aastast ja põhiline lähtekoht on eetiline: farmides ei ole võimalik tagada loomade heaolu. Peale teiste asjatundjate kirjutavad farmide keelustamisele alla ka zoosemiootik Aleksei Turovski ja Tallinna loomaaia direktor Tiit Maran.
Kui loomad tunnevad emotsioone nagu hirm ja valu, siis ei leia ma ühtegi põhjust sellega mitte arvestada. Eriti, kui nende piinad on põhjustanud ebavajaliku luksuskauba tarbijad, kes kasutavad päris karva edevuse ja staatuse sümbolina. Arvestades meie teadmisi loomade bioloogiast ja füsioloogiast, ei ole mingit õigustust neid niimoodi väärkohelda.
Millal lõpeb sellise vägivalla normaliseerimine? Selline loomade kohtlemine ei kuulu tänapäeva maailma. Nende loomade elu on lühike, julm, ebaõiglane ja dikteeritud otseselt inimeste ostuotsustest. Jah, ka sinu.
Kujuta ette, et pead elama 2 x 2-meetrises toas. Sa ei saa minna sõbraga jalutama, reisida, käia poes, teha trenni ega kallistada inimest, keda armastad. See, mis on meie igapäeva loomulik osa ja juhitud instinktidest, on nüüd keelatud. Ja kõike seda sinu lühikese elu lõpuni, mil sind tapetakse siis, kui oled saanud kõige elujõulisemaks. Piltlikult öeldes: just selline elu on loomakestel farmides. Piltlikult seetõttu, et selle mõistmiseks on meil vaja empaatiavõimet – me oleme inimesed ja mitte loomad, kuid meie valikud dikteerivad otseselt nende loomade saatust.
Kui me jõuaksime niikaugele, et tagaksime loomadele minimaalsedki paremad elutingimused, ei oleks see farmipidajatele enam kasumlik. Näiteks naaritsad, kes on pooleldi veeloomad, vajavad oma igapäevaeluks veekogu.
“Humaanse” lisamine “tapmise” ette ei tee olematuks tapmist, vaid inimese süütunde. Pealegi – ei ole humaanset viisi tappa kedagi, kes ei taha surra. Rebased tapetakse farmides elektrišokiga – elektroodid asetatakse nii pärakusse kui ka suhu. Mingid hukatakse gaasiga – seegi mõjub üsna piinarikkalt.
Karusloomafarmides olevaid loomi ei lase pärast farmide keelustamist keegi puuridest metsa lahti. Nende farmide keelustamine aitaks aga lõpetada selle lõputu ringi, kus neisse loomi juurde “toodetakse”. Loomad, kes praegu farmides on, surevad paraku karusnaha saamise eesmärgil. Keelustamise tulemusel saaksid aga kõik järgmised loomad päästetud. Peale selle avatakse üle maailma aina uusi farmiloomade varjupaiku, kus päästetud saavad elada oma loomuliku surmani. Eestis ei ole palju karusloomafarme ja tööstus on väike, kuid siiski on vaja mõistlikku üleminekuaega, sest mängus on ka mõnede inimeste töökohad.
“Alati on nii tehtud”
Käitun ise lihtsa skeemi järgi: midagi, mida ma ei ole nõus tegema oma koertele, ei tee ma ka teistele loomadele. On välja kujunenud loomad, keda inimene eelistab ja nimetab hellitavalt lemmikloomadeks. Ja siis on teised loomad, kes “on alati elanud puuris” ja “keda on aastatuhandeid peetud farmides”. See, et midagi on pikka aega tehtud, ei tähenda, et see oleks mõistlik või eetiline. Pealegi on karusloomafarminduse iga napp 150 aastat – vaid veidi pikem kui meie riigil.
On rumal öelda: “Alati on nii olnud ja alati jääb nii.” Oleme minevikus pidanud ka orje, aga millegipärast see enam nii ei ole. Maailm muutub! Siiski tundub, otsekui oleks vanast kinnihoidmine meie DNA-sse kirjutatud. Olgu selles süüdi eestlaste raske minevik või miski muu – vägivalda, mis karusloomafarmides sealsetele loomadele osaks saab, ei õigusta miski ja selle ignoreerimist ei saa põhjendada millegi muu kui empaatia puudumisega. Loomade karusloomafarmides pidamine tähendab, et orjus ei ole tegelikult kuhugi kadunud – inimorjus on lihtsalt asendunud loomade orjusega.
Eesti on e-riik, IT-valdkonna tipp, mida kutsutakse Euroopa Silicon Valleyks. Samamoodi võiksime me olla esimeste – mitte sabas sörkijate – hulgas karusloomafarmide keelustajate seas. Riigikogus on keelustamist arutatud kaks korda. Teise korra hääletustulemusi võib tõlgendada kõvasti paremaiks ja väita, et ühiskondlik muutus on olemas. Kas uus riigikogu võtab vastutuse väärkoheldud ja piinatud loomade eest?
Loomad ei sünni siia maailma sooviga kogu oma elu piinelda ja lõpuks saada tapetud. Nad sünnivad, et elada õnnelikku elu ja surra loomulikku surma. See, mis loomadega farmides toimub, on tegelikult iga mõtleva inimese, mitte ainult loomakaitsjate asi. Sellepärast vajavad need loomakesed inimesi, kes tahavad ja julgevad nende eest rääkida. Oma seisukohtade väljendamiseks ei pea olema edukas või tuntud, peab olema hooliva südamega. Nagu valimiste, samuti ka selle teema puhul kehtib ütlus, et iga hääl loeb. Kui riigikogu hakkab uuesti kaaluma karusloomafarmide keelustamist, siis loob tegeliku muutuse ikkagi inimene ise, tema valikud, hoiakud ja seisukohavõtud. Tegutsemiseta kaastunne ei tähenda midagi.
Ilmus 13. märtsil Eesti Päevalehe artiklisarjas “Mis mind närvi ajab” .
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Kas keegi arvab, et seale meeldib elada sigalas või lehmale piimafarmis? Ega ikka ei meeldi küll. Aga mis teha. Kõik inimesed, kaasaarvatud artikli autor tahab iga päev midagi põske pista. Kahjuks on maailm loodud nii, et ühtede elusolendite surm annab teistele võimaluse elada. Artiklis toodud mõtted tulevad pähe inimestel, kelledel on võimalik eksisteerida teiste arvelt muretsemata homse päeva pärast. Õnn ja heaolu võib kaduda üleöö. Ja siis on hoopis teised jutud. Pigem võiksid sarnased “lumehelbekesed” korraldada ühispalvusi, et nende hea elu võimalikult kaua kestaks.
see tips on jah päris kõrgelt kukkunud :)
Loomakaitsjatele on iseloomulik, et nad näevad ainult otseselt looma tapmist, aga nad ei näe keskkonnareostust (sünteetilisest kangast mantlid) , mille mõju on palju suurem, rohusööjad söövad mürki, kiskjad söövad haigeid rohusööjaid jne. Postimehe käsutusse sattunud dokumendid paljastavad Eesti riigi enda osalusega plaani alustada välismaa päritolu radioaktiivsete metallide uraani ja tooriumi matmist Eesti sadamarajatistesse. Keskkonnaamet annab sellise plaani realiseerimiseks suure tõenäosusega juba lähiajal vastava load ettevõtete ringile, mille soovide peaarhitekt on OÜ NPM Silmet ning kaasa löövad Tiit Vähiga seotud ettevõtted Sillamäe Sadam ja AS Silpower, keskkonnaministeeriumi ja Tiit Vähi ühisettevõte AS Ökosil ning ka puhtalt riigiettevõte Eesti Energia. Kavatuste põhjuseks on NPM Silmeti tootmisprotsessi omapära: välismaa kaevandustest toimetatakse Eestisse haruldasi metalle sisaldav tooraine kolumbiit ja tantaliit, mis paraku sisaldab ka radioaktiivseid metalle uraani ja toorumi. Kahele viimasele pole NPM Silmet suutnud aga mingisugust mõistlikku rakendust leidnud ning ettevõte omanikud on keeldunud seda ka Eestist välja viimast, kuigi vastav lubadus on kehtiva keskkonnaloa alusel riigile antud.
Ilmselt on ta kogemata midagi mürgist söönud.
Milleks avaldada blondiinilikku arvamust?
On vaid aja küsimus, kui vorstijärajaid hakatakse juba poes piinavalt vaatama — las loom elab ometi paremini kui inimene. Sa loll võid nälga surra, sind võib sõimata, peksta ja mõnitada, mis tahes aga hoidku vaid selle eest, et mõnel loomal halb elu oleks.
Äkki peame ka Indiastuma, et kui lehma (metslooma) alla ajad, siis pannakse sind vangi. Aja inimesi alla palju tahes, pole hullu, küll uued sünnivad.
Sellele noorele tiblale võin öelda, et oli aegu, kus ei saanud poodi minnes omale kasukat osta. Inimesed elasid koopas ja püsisidki vaid tänu nendele samadele nahkadele elus, mitte keegi ei mõelnud tol ajal selle peale, et see võiks olla liiga karm loomade suhtes. See oli ainus ellujäämisviis. Just nende samade ajupestud dokkfilmide tõttu ongi see hullus lahti läinud. Filmi tegija saab ju näidata justnimelt seda kaadrit, mida ta näidata tahab.
Mina armastan ka loomi ja mina armastan ka loomaliha. Neid kahte asja ei saa omavahel segamini ajada ja kui teil on mõni hullus peal, siis saab neid asju alati psühhiaatriahaiglas kahe kruvikeerajaga ravida, olen ka ise need kuurid ammu läbi teinud.
Sa ei saa minna sõbraga jalutama, reisida, käia poes, teha trenni ega kallistada inimest, keda armastad
No tere hommikust! Kas loom tahab siis reisida ja trenni teha? Miks sa ajad inimeste ja loomade elud segamini?
Mudu na kenna tidrik, et anna vöi musu, aaa kui suu lahti teeb ses…no messa kosta tuu pääle?
Ma arvan ka et siga ja lehm mõtlevad iga päev, et kui saaks ainult oma maja või vähemalt korterissegi.
tegelikult sigade ja lehmade olukorrast on veel hullemas seisus kalad. Kutsun kõiki üles päästma kalu külmast veest ja uppumissurmast. Püüame kõik kalad välja!
Vaadata telekanalit NATURE,elu Aafrika savannis,siis mis humaansest elust ja surmast me räägime.Pannakse elusalt nahka nii saakloomad,kui ka kiskjad.
Aga miks sa tibi ise reostab loodust, värvid juukseid, meigid ennast? Mõtle, milline saast sinu pärast läheb loodusesse. Miks sul on kogu aeg vaja uusi hilpe, viimasepeal uut telefoni? Miks sa ei käi pajukoorest punutud viiskudes vaid nahksaabastes? Samasuguste kari protestis täna kliimasoojenemise vastu :) Kuumem nagu Uku Suviste? See näitab tänapäeva noorte taset. Kari titasid, kes tundsid head meelt popipäeva pärast ja kogu ooper.
Liiga vähe on puurehadega kaarutamist, ütleks üks mu tuttav selle peale. Heast elust hakkavad lollid mõtted tulema.
Maailma loomisest alates on üks isend teist söönud ja kasutanud, et ise ellu jääda. Ellu jäämise nimel sea vms eluka maha löömine ja naha ning muude osade ära kasutamine on ainus ja kõige õigem viis maailmas edasi jätkata, sest ainult nii maailm siiani ellu jäänud ongi. On sinisilmne arvata, et edasised miljonid lähevad teisiti.
Raiskamisel ei ole mõtet. Keemia tootmisel ja kasutamisel ei ole mõtet. selle vastu tuleb võidelda.
Hanna on nii nunnu ;)
Enamus meist elab oma piiratud silmapiiriga kuningriigis ja muretseb oma tänase heaolu pärast. Et kuidas saaks paremini, rohkem ja odavamalt. Meile ei lähe korda meie ökoloogiline jalajälg, mille tagajärjel sulavad liustikud ja väheneb looduslik mitmekesisus (loe: kiireneb liikide väljasuremine), mille mõju on tänases maailmas ekstreemsemaks muutunud kliimakatastroofide näol juba selgelt märgata. Ulmeline olukord – väga õigesti kirjutad: see näitab tänapäeva noorte taset. Need noored pole rahul sellega, et meie (sealhulgas sina, ulmeline) pärandame oma lastele ärasolgitud maailma. Et keskkonnateema on keeruline, valus ja ebamugav, näitab seegi, et äsjamöödunud parlamendivalimistel sellele kiiret reageerimist vajavale teemale pühendati vaid põgusalt tähelepanu. See näitab meie tegelikku taset.
Ja karusloomafarmide keelustamisele kirjutan ma alla. Naaritsanahkne kasukas pole ammu enam esmavajadus, vaid rahakoti paksust ja inimese alpust näitav moe- ja luksuskaup.