Viidumäe ohverduskohast sai ametlik kultuurimälestis

JÄRELNOPPIMINE: Marika Mägi jõudis Viidumäe ohverduspaigale 2014. aasta suvel, kui “mustad” detektoristid olid seal juba mitu aastat omal käel toimetanud.
IRINA MÄGI

Kultuuriminister Indrek Saar tunnistas muinsuskaitseameti ettepanekul kultuurimälestiseks kolm muistist, nende hulgas ka Viidumäe kalme ja ohverdamiskoha.

Muistist uurinud ja kaevanud ning juba 2014. aastal objekti eksperthinnangu koostanud arheoloog Marika Mägi nentis, et suurem osa tema esitatud muististest on siiamaani kaitse alla võtmata. “Seepärast on Viidumäega ikka väga hästi läinud. Paljuski ka seetõttu, et selle koha pärast sai ajakirjanduses päris palju lärmi löödud. Muidu ta oleks niimoodi jäänudki,” rääkis ta.

Vastupidise näitena tõi Mägi Viltina sadama- ja kärajakoha, mille ta esitas kaitse alla võtmiseks 2000. aasta paiku. Aastaid hiljem pöördus tema poole äkki keegi mees, kes soovis sinna maja ehitada, ja selgus, et objekti polegi kaitse alla võetud. “Selliseid asju on mul pidevalt,” lausus Mägi. “Saaremaalt ei tule leidusid peaaegu üldse ja kui midagi tuleb, siis tihtipeale kohtadest, mille ma kunagi olen kaitse alla võtmiseks esitanud, aga mis on senimaani tegemata,” lisas ta.

Teave Viidumäe juba pikaajaliselt rüüstatud muistise täpse asukoha kohta jõudis arheoloogideni 2014. aasta kevadel. Koha inspekteerimise käigus leitud sajad kinniaetud augud ja nende juurest saadud peamiselt rauast leiud osutasid, et tõenäoliselt oli tegu 7.–9. sajandisse kuuluva ohverdamiskohaga.

Mägi ei välista, et Viidumäelt võib veelgi leide päevavalgele tulla, aga ennekõike huvitavad teda esemed, mis kaevati sealt välja enne arheoloogide kohalejõudmist. Osast esemetest on temani jõudnud fotod, kuid teadlane on veendunud, et leide on palju rohkem. “Et kohta rüüstatakse, teadsin ma juba mitu aastat varem, aga ma ei teadnud, kus see täpselt asub. Seal on öiseid ekspeditsioone teinud erinevad konkureerivad ringkonnad. Mulle öeldi koht alles siis, kui rüüstajad arvasid, et see on tühjaks tehtud,” rääkis ta.

Marika Mägi nentis, et võrreldes arheoloogide poolesaja leiuga on detektoristide varasem saak tunduvalt luksuslikum. Seepärast kutsub ta veel kord üles kõiki, kes on Viidumäelt midagi leidnud, selle materjali fotosid temaga kasvõi anonüümselt jagama. Isegi kontekstita leiuinfo on parem, kui et infot üldse pole, nentis ta.

Viidumäe edasise uurimise kohta ütles Mägi, et tahab käsitleda ohvripaigast leitud inimluudega seonduvaid küsimusi. Luud on praegu analüüsimisel ja tulemuste põhjal võib valmida ka mõni publikatsioon.


Ainulaadne muistis

Viidumäe ohverdamiskoht on matmiseks ja rituaalideks kasutatud looduslik pühapaik. Tegemist on ainulaadse maastikuobjektiga, kus on säilinud rauaaegsetele matustele ja ohverdamistele viitav inimluid ja arheoloogilisi leide sisaldav pinnasekiht.

Uuringute käigus avastatud leidude põhjal on kalme ja ohverdamiskoht olnud kasutusel ajavahemikus 600–900 pKr. Sellest perioodist on Eestist teada väga vähe otseselt matmiskombestikuga seotud leiuainest.

Viidumäe kalme ja ohverdamiskoht on rauaaegse matusekombestiku, usundi, ohverdamise ja elu-olu uurimisel hindamatu väärtusega ainulaadne muistis.

Print Friendly, PDF & Email