Lastest, isamaast ja emakeelest (1)

Piret Kaasik

“Mida tähendab sõna “isamaa”? “See tähendab, et isadel on vaja maad, kus nad saavad tööd teha.” Mis on emakeel? “See on, kui emad kogu aeg räägivad. Kui ema ütleb: “Mind ei huvita.”.” Lasteaiaõpetaja ja ema Piret Kaasiku sõnul on need vaid mõned mõttekillukesed ja arusaamad 6-aastaste laste maailmast, kui nad lasteaias räägivad oma maast ja keelest.

Meie praeguses ühiskonnas pole pereväärtused ja -traditsioonid ei ole enam ammu nii tähtsad ja püsivad, kui nad olid kunagi varem. Tahtmatult tekib küsimus: kas miski siin maa peal on veel aus, puutumatu ja püha?

Üks meie väikese riigi tugevamaid alustalasid ja parimaid vabaduse toetajaid on olnud me emakeel. See, et oleme saanud õppida, töötada ja lapsi kasvatada oma emakeeles, on suur õnn ja rõõm. See, et eesti keel on nii kindlalt püsima jäänud, ei ole aga enesestmõistetav asi. Ega tohikski olla. Nii nagu pika kooselu püsima jäämiseks peavad mõlemad osapooled pingutama ja suhtesse võrdselt panustama, on see nii olnud ja peab olema ka meie keelega.

Oma keele kandjad

Eesti keele õigsuse ja ilu kestma jäämise nimel on väga paljud inimesed pidanud ühel või teisel moel panustama. Mitte ainult keeleteadlased ja rahvapärimuse uurijad pole olnud need, kes on keelt “toitnud”, vaid me kõik oleme olnud oma keele kandjad, kes me oleme oma lastega päevast päeva eesti keeles rääkinud, seda kaunist keelt elus hoidnud. Mis saab olla veel võimsama mõju ja tugevama väega, kui oma lapsele lauldud unelaulud, loetud liisusalmid või jutustatud muinasjutud.

Kõige lihtsam tee tuua laps emakeelele lähemale on lugeda talle maast madalast ette raamatuid. Väikesed lapsed armastavad seda. Nii saab laps teadmisi ja täiskasvanu tähelepanu, samas õpetab selline tegevus ka täiskasvanut aega maha võtma. Ja aega, nagu teame, suurtel inimestel ju pole!

Võib juhtuda ka nii, et just lapsele loetust leiab täiskasvanu vastused oma küsimustele või avastab juhtnöörid, mida oma keerulises eluhetkes kasutada. Vahel võib Pipi-, Karlssoni- või Viplala-taoliste tegelaste lugudest saada mõnelegi täiskasvanule eneseabiõpik.

Lasteaiaõpetajana eelistan lastele jutte ja muinaslugusid pigem ise jutustada kui raamatust ette lugeda. Tean ju, kui kiiresti omandavad väikelapsed tuntud tekstide väljendid ja kui nobedad on nad märkama, kui mingi väljend või sõna on teisiti kui kirjaniku kirjutatud tekstis. Küllap seetõttu tahangi lapsi panna olukordadesse, kus nad tuttavate lugude täpset sõnastust ette ei tea ja iga kord on ootamas midagi uut. Näiteks muinasjutus “Hunt ja seitse kitsetalle” võivad kõik kuus kitsetallekest peita end kuhu iganes laste fantaasia võimaldab, aga seitsmes talleke peab kindlasti olema peidus kellakapis. Nii näeb ju ette muinasjutu sisu ja edasine kulg.

Waldorf-lasteaedades kasutatav Rudolf Steineri pedagoogika soosib just taolist lapse loovuse arendamise viisi, kus jutustatav tekst annab lapsele ettekujutuse muutuvast, paljude valikutega maailmast, mitte valmis produktist. Kui jutuvestja kasutab ühe kindla nähtuse või asja iseloomustamiseks iga kord erinevaid sõnu, saab laps aimu, et päike taevas võib nii paista, särada kui ka sillerdada. See teadmine rikastab lapse sõnavara ja avardab maailmapilti. Soovitan väikelaste vanematel julgesti jutuvestja ametit proovida ja oma pisipõnni maailmale pisut teistmoodi läheneda. Liiati avastame seejuures ka ise, kui imeliselt rikas on meie eesti keel oma värvikate sõnade ja erinevate väljendite poolest.

Sõnal on kaalu

Usun, et paljusid Tanel Toomi filmi “Tõde ja õigus” vaadanud eestlasi kõnetas töötamise ja peresuhete teema. Selles filmis väljaöeldud sõnad “aga armastust ei tulnud” võiks kõiki lapsevanemaid mõtlema panna, kui oluline on olla oma lastega koos, pakkuda neile tähelepanu ja armastust siis, kui nad on väikesed. Kui oluline on märgata nende esimesi samme ja mäletada nende esimesi sõnu.

Vahel unustame igapäevarutiinis, kui palju kaalu võib olla sõnadel, mida kuuleme, kirjutame või ütleme. Elus on kaks asja, mida tagasi ei saa: vette visatud kivi ja väljaöeldud sõna. Samas – kui palju võivad teha valu sõnad, mis me jätame ütlemata.

Et ilusaid sõnu jätkuks kõigile!

Print Friendly, PDF & Email