Äkist lähäb taris? (1)

Paljud meist mäletavad aegu, mil isegi igapäevaeluks hädavajalikku poodides lihtsalt ei olnud. Ning hakkama saamiseks tuli üles näidata kavalust ja leidlikkust. Tallele pandi kõik, mis vähegi õnnestus kuskilt kätte saada. Perenaiste kapiriiulid olid täis inetuid kangaid, peremeeste garaažid igasugu jubinaid – terveid ja katkisi –, millega korrapealt ei osatud midagi peale hakata. Ära seda kraami aga ei visatud. Sest mine tea, millal tarvis võib minna.

See mentaliteet, et midagi ei tasu ära visata, pole kuhugi kadunud. Mis sellest, et kauplustes on saada peaaegu kõike, mida hing ihaldada võiks. Ehk oleks viimane aeg pööningud-keldrid-garaažid sinna kogunenud tränist puhtaks teha? Vaevalt keegi neid kümneks või rohkemaks aastaks ootele pandud asju kasutama hakkab. Kas soovite töötada kümne-kahekümneaastase arvutiga ja edastada teavet faksimasina abiga? Ilmselt mitte.

Vana risu ehk arvuti- ja elektroonikaromusid oli “igaks juhuks” alles hoitud ka endistes vallamajades ja allasutustes. Kokku koguti sellist risu lausa kolm autokoormat.

Print Friendly, PDF & Email