Kambodža – ühtaegu kaugel ja lähedal

Foto: MARJE PESTI

Olavi Pesti ja Ülo Tuulik on mõlemad külastanud eksootilist Kambodžat. Üks läinud aasta lõpus, teine aga ligi neli aastakümmet tagasi – 1981. Kahe peale kokku sai nende Kadi raadio “Keskpäeva” saates räägitud juttudest üks omamoodi reisikiri.

Alustuseks nentis Ülo Tuulik, et tegi oma esimese reisi välismaale seitsekümmend viis aastat tagasi, sõja ajal Sõrvest Saksamaale. “Ma olen tsiteerinud vahvat sõdurit Švejki, kes Esimese maailmasõja rindele otse tulle minnes ütles rongisalongis rahulikult: “Minule väga meeldib reisida, eriti kui saad riigi kulul.”,” selgitas ta muiates. Tuulik lisas, et tema ja Olavi Pesti ei ole nii läbi-lõhki rännumehed nagu seda on näiteks Tiit Pruuli või Olev Remsu, aga Olavi on aastakümnete jooksul siiski läbi käinud kõikvõimalikud maailmanurgad.

Kambodža juurde tulles ütles Tuulik, et õige mitmeid kordi juba Atlandi ookeanil seilanuna sai see kauge maismaareis 1981. aastal teoks tänu juhusele. Tema sõit Kagu-Aasiasse, kuhu ta oli üritanud mitmel korral kõige tõsisemalt pääseda, sai alguse 1980. aastal Kremli saalis, kus ta oli koos vend Jüriga Vene Föderatsiooni kirjanike kongressi külaliseks.

Mees Kremli saalis

“Ma kuulasin Sergei Mihhalkovi kõnet, see mind ei huvitanud, see oli pikk, mistõttu ma lugesin rahulikult maleajakirja. Minu kõrval istuv soliidselt riides, lipsustatud, prillidega härrasmees vaatas mind ja küsis: “Kas teie ei olegi Vene Föderatsioonist?” Mina ütlesin talle, et veel ei ole. Ta üllatus sellest vastusest natukene, aga küsis siis: “Kas tahaksite sõita minuga koos Kambodžasse?” Ma olin harjunud, et minu kaksikvend mulle aeg-ajalt väikese vimka viskab ja arvestades seda, kuigi vähest teadmist koledusest, mis meieni oli Kambodža sündmustest jõudnud, oletasin, et see tundmatu mees tegi minuga nalja,” meenutas ta.

Mälestusmärk khmeeri ja vietnami rahva sõprusele. Foto. MARJE PESTI

Ja ometi küsis Tuulik, mida ta selleks tegema peab. Mees võttis mapist valge paberilehe, ulatas talle ja dikteeris: “Kõik minu edasised loomingulised plaanid on seotavad ainult võimalusega viibida Kambodžas.” Tuulik kirjutas ja allkirjastas paberi. Mees selgitas, et peab järgmisel hommikul kell kümme andma Nõukogude Liidu kirjanike liidu väliskomisjonile kolme inimese nimed, kes vastavalt võimalusele lendavad Kambodžasse.

Ülo unustas vahejuhtumi, kuid järgmisel aastal, kui ta parajasti Jüriga Abrukal viibis, teatas ema äkki, et temaga tahab Moskva rääkida. Telefonis öeldi, et seltsimees Tuulik, olge kolme päeva pärast Moskvas, te lendate Kambodžasse!

“Kahtlemata on see üks kõige põnevamaid ja kõige ohtlikumaid reise, mida ma oma elus olen teinud,” lausus Tuulik, kelle reisikaaslasteks olid seesama mees Kremli saalist – juudi päritolu luuretöötaja, nagu hiljem selgus – ning üks joodikust ja antisemiidist Leningradi poeet. “Mina tasakaalukalt püüdsin neid kahte kuidagi klapitada,” muigas ta ja kinnitas, et mingeid teeneid selle reisi eest temalt hiljem küll ei nõutud.

Olavi Pesti sõidu eellugu nii värvikas ei olnud ja reisil käis ta nagu tänapäeval tavaks reisibüroo vahendusel. “Ega ma nii suur rännumees ka ei ole, nagu Ülo räägib, tänapäeval keskmine eestlane rändab ikkagi väga palju ja ma võib-olla kuskile keskmise ligi olen oma abikaasaga jõudnud ka,” lausus ta.

Hommikusöök Sihanoukville´i hotellis. Foto: MARJE PESTI

Pesti sõnul eelistab ta reisida nii-öelda metsikult. “Ma olen üha enam aru saanud, kui ebameeldiv on turistina reisimine. Sealsamas Indo-Hiina poolsaarel nägin neid tohutuid rahvahulki, kes külastavad n-ö tippobjekte. Tegelikku rahva elu sa ju ei näe. Loodust mingil määral küll, aga sealgi valitakse välja mingisugused tippobjektid. Selles suhtes tuleks alati eelistada seljakotiga rändamist,” rääkis ta.

Traditsiooniline paadivõistlus Mekongi jõel. Foto: MARJE PESTI

Väga erinevad rahvad

Pestid alustasid ringreisi Põhja-Vietnamist, käisid Indo-Hiina poolsaare põhjaosas asuvas Laoses, siis Kambodžas ja sealt siirdusid tagasi Lõuna-Vietnami. “Nende sotsiaal-majanduslik arengutase on väga erinev ja võib-olla kõige rohkem üllatas Vietnami väga kiire areng. Ma kujutasin ette, et Vietnam on umbes midagi selletaolist nagu võib-olla Laos ja Kambodža, aga seal toimub praegu väga kiire areng ja nagu analüütikud on ka öelnud, et seal on juba haista järjekordset Aasia tiigrit kasvamas,” rääkis Pesti. Ta lisas, et väga kiire majanduskasv ja areng on näha ennekõike suurlinnades. Samas on väljaspool linnu elavate inimeste elatustase paraku midagi muud.

Rahvusmuuseum Phnom Penhis. Foto: MARJE PESTI

Eemalt vaadates tunduvad piirkonna riigid küllaltki sarnased, kuid tegelikult on sealsed rahvad väga erinevad. Olavi Pesti märkis, et Vietnami teene oli 1979. aastal lõpu tegemine Kambodžas valitsenud Pol Pothi režiimile, mis on olnud üks ajaloo jubedamaid. Vastuolud nende kahe riigi vahel on tänase päevani tunda, Kambodža pole päris tsiviliseeritud riigi mainet siiamaani saavutanud. Praegu on majanduslikus mõttes tegu Hiina ja Jaapani kolooniaga, mis ise suurt midagi ei tooda, aga tohutu hotellide ja kasiinode ehitamine käib. Kuna Kambodža oma raha on nii mõttetu, siis on seal maksevahendina ametlikult kasutusel USA dollar. Aga inimesed on vähemalt välismaalastega suheldes igal pool väga südamlikud ja sõbralikud.

Vaade Kambodža turule.
Foto: MARJE PESTI

Oma aastakümnete taguse reisi juurde tulles meenutas Ülo Tuulik, et oli suhteliselt noore mehena kirjutanud sõrulaste sõja jalgu jäämise loo, lisaks pikalt uurinud Vintri randa tehtud õnnetut dessanti, kus sajad eesti mehed kannatada said. “Ma tahtsin oma silmaga näha, kuidas toimub otsene sõjategevus. See tundub natukene imelik niisuguse rahumeelse ja malbe inimese suust nagu mina, aga ometigi see mõte painas mind,” rääkis ta.

Angkor Watiga tutvumine võtab mitu päeva. Foto: AHTO OLESK

Enne Kambodža sõitu tegi Tuulik katset pääseda ka Vietnami sõtta, mis siiski õnneks ei läinud. Küll nägi selle sõja ära Rudolf Rimmel, kes läks mööda salajasi teid Põhja-Vietnamist Lõuna-Vietnami enne otsustavaid lahinguid, mis riigi ühendasid. “Rimmel ei rääkinud sellest mitte kellelegi, kogu ekspeditsioon Põhja-Vietnami partisanidega oli salastatud. Rimmel väitis minule, et ainus inimene, kellele tal oli lubatud sellest rääkida, oli EKP keskkomitee ideoloogiasekretär Vaino Väljas. Minu pärimise peale, mis on tema põhimulje Vietnamist, ütles ta, et nad ei karda surma. Ja see vastab ilmselt kogu selle maailmanurga filosoofiale,” jutustas Tuulik.

Noor suveniirimüüja.
Foto: MARJE PESTI

Pesti lausus, et Kambodža oli võrreldes Vietnami sõjaga veelgi jubedam, kuna tegu oli ühe rahva genotsiidiga omaenda rahvuskaaslaste vastu. Kui 1975. aastal, mil Pol Poth võimu võttis, oli riigi rahvaarv 7,1 miljonit, siis järgneva nelja aasta jooksul tapeti või suri nälga 1,5 miljonit inimest.

Ometi elab Pol Pothi vaim seal siiamaani edasi. Pealgi ei ole rahvusvahelisel tasemel siiani suudetud või tahetud verist režiimi ametlikult hukka mõista. “ÜRO ja Ameerika ei suutnud seda korraldada, sest sellega seoses oleks välja tulnud nende oma kuriteod ja mahitused. Ja nii on praegu Kambodžas kaks põhilist parteid, millest ühe liikmeskond põhineb suurel määral kunagistel Pol Pothi võitlejatel,” rääkis Pesti.

Mõistetamatu vägivald

Siinkohal pidas Ülo Tuulik vajalikuks meenutada oma elu kõige raskemat usutlust, mis toimus just Phnom Penhis. Ta intervjueeris üht vähestest ellujäänud Kambodža kirjanikest ja usutlus toimus lehtlas, mida valvas kaks automaatidega relvastatud soldatit. “Sellel mehel olid tapetud naine, vend ja viis last. Tal ei olnud alles enam mitte ühtegi raamatut, tema ainus varandus oli paar teksapükse, üks särk ja ühed sandaalid paljaste varvaste otsas. Ja sellises situatsioonis inimene oleks pidanud minu loogika järgi ütlema, nagu üks juudi poeet: peale Auschwitzi ei saa luuletust kirjutada. Kolm-neli aastat hiljem sain ma sellesama mehe khmeerikeelse luulekogu. See on minu jaoks üks üllatavamaid ja seletamatumaid kingitusi,” rääkis Tuulik. “Nad tahavad kõike unustada. Üks Kambodža ellujäänud filosoof ütles mulle, kui ma küsisin, kas te olete optimist või pessimist, et enne neid sündmusi olin pessimist, nüüd aga optimist. Nende fenomenaalne ellujäämise vajadus on eriline.”

Õõvastava minevikuga koolikompleks Phnom Penhis. Nelja aasta jooksul tapeti omaenda rahvuskaaslaste poolt või suri nälga 1,5 miljonit inimest. Fotod: MARJE PESTI

Olavi Pesti viitas ühele kunagisele koolikompleksile Phnom Penhis. Suur kolmekorruseline hoone on konserveeritud sellisena, nagu see oli vietnamlaste sissetungi hetkel ja muudetud muuseumiks, kus kõik on nii, nagu oli Pol Pothi ajal. “Ainuüksi selles kompleksis piinati surnuks umbes kakskümmend tuhat inimest. See on tõesti midagi kohutavat. Olen lugenud Auschwitzist ja Buchenwaldist, aga sealne ületas ka kõike seda,” tõdes Pesti.

Ülo Tuulik tunnistas, et Kambodža oli tema jaoks suur kogemus. See kõik tundus niivõrd kole, seletamatu, reis ise uskumatult väsitav ja ohtlik. Ta ei puudutanud oma reisipäevikut kaks aastat. Siis läks vennaga Abrukale, Jüri lendas helikopteriga tagasi, tema jäi aga kaheks nädalaks jäävangi. Kuna tal oli Kambodža päevik kaasas, hakkas ta emotsioone ja mälestuspilte uuesti kokku panema, tegi põhjaliku järellugemise. Selle tulemusel valminud paarikümnelehelist esseed “Kõrge taevas”,  mis pälvis ka mitu preemiat, peab Tuulik ise üheks õnnestunud kirjatükiks.

See avaldati ka üle maailma levinud venekeelses ajakirjas Novõi Mir, kuid ajakirja toimetaja palus tekstist välja jätta lehekülje, kus oli juttu sellest, et Pol Pothi nõustasid Hiina sõjaväelased.

Meeldejääv paik

“Tuulik oli rumal maapoiss, ei võtnud seda lehekülge maha. Ja nüüd, kui ma lugesin kolm aastat tagasi raamatukest “Minu Kambodža”, mis on Eesti turistidele kättesaadav ja kus minnakse ka nende sündmuste juurde tagasi – seal see süümetu meesterahvas kirjutab, et Pol Pothi režiimi ajal olid piinamistes ja tapmistes abilisteks KGB ja CIA! Niisugust rumalust annab kokku lugeda!” rääkis Tuulik. Siinkohal tasub märkida, et “Kõrge taevas” ilmus alles kümme aastat hiljem.

Olavi Pesti soovitas kõnealust esseed soojalt lugeda neil, kes sinnakanti minemas on või tahavad lihtsalt Aasia mentaliteeti mõista. Tekstis on veerandleheküljeline lõik, kus autor iseloomustab seda mentaliteeti väga täpselt. “Me võime seal reisida, me võime selle kohta lugusid lugeda, me võime nende inimestega suhelda, aga ega me seda lõpuni mõista. See on ikkagi üks üsna salapärane maailm. Teine maailm,” tõdes ta.

Oma reisil Pesti päris südamepõhjani vapustavat elamust ei saanud, kuid igati meeldejääv oli see siiski. “Üks maailma kuulsamaid arhitektuurimälestisi Angkor Wat sai üle vaadatud. See jätab igale inimesele kindlasti sügava mulje. Seda seitsmendast kaheteistkümnenda sajandini Kambodža pealinnaks olnud tohutut templite ja muude ehitiste kompleksi külastab nüüd paraku juba 2,8 miljonit inimest aastas. Loodus on rikas, kui seal vaid nii palju kõikvõimalikke turiste massidena ringi ei kooserdaks,” rääkis Pesti.

Ülo Tuulik nentis, et uuesti ta kunagi käidud radadele tagasi ei kipu, kuid sealt 37 aastat tagasi saadud elamus on oluline. “Olavi nimetas Angkor Wati, usu- ja kultuuritemplit, mis kahtlemata on üks maailma suuremaid ja vaadatavamaid kohti oma tähenduselt. 1981. aasta detsembris pidime kolmekesi kah sinna lendama, aga helikopteriga. Kuna sealkandis oli veel palju Pol Pothi sõdureid liikumas, öeldi meile, et helikopter võidakse alla lasta ja seetõttu jäi Angkor Watis käimata.”

Küll aga meenutas Tuulik jutu kokkuvõtteks tuntud prantsuse kultuuritegelast André Malraux´d, kes käis kuulsas linnakus koos ühe sõbraga 1924. aastal ja tõi sealt hõlma all välja väärtuslikke muistiseid. Paraku võeti mõlemad kinni, muistised konfiskeeriti ja mehed pandi vangi.

“Prantsusmaal algas vägev liikumine, nende kaitseks kirjutasid mitmed kuulsad inimesed toetuskirju, et ilmselt on midagi valesti läinud. André Malraux, nutikas, nagu ta oli, kirjutas selle peale omakorda, et tahtis lihtsalt maailmale näha tuua, mida Angkor Watis kõike võib olla. Aga hilisem teenekas kultuuritundja ja de Gaulle´i valitsuse kultuuriminister pidi sellele vaatamata ühe aasta vanglas ära istuma.


Kambodža-huvilistele teadmiseks, et märtsi lõpus ilmub Igor Samorodini raamat Kambodžast, kus ta töötas 80-ndate lõpus khmeeri keele tõlgina.

Saate salvestuse põhjal üles kirjutanud Mehis Tulk

Print Friendly, PDF & Email