Iginoor kaunitar sai 60 täis

Täna tähistab iginoor ja ilmakuulus pikajalgne blondiin, nukk nimega Barbie oma 60. sünnipäeva. Oli ju 9. märts 1959 see päev, mil Matteli firma toodetud nukk müüki paisati ning kiiresti kultusleluks sai. Nüüd juba üsna eakas kaunitar võitis ka paljude eestlaste südame. Siinkohal toome ära mõned Barbie´ga seotud mälestuskillud.

MONTAAŽ: LIINA ÕUN

Liilia Kõiv, Saare maakonna keskraamatukogu lasteosakonna juhataja:

Meie perre tuli esimene Barbie Soome sõpradelt 90-ndate alguses. Mina ise jagasin oma tütardega Barbie-vaimustust – eriti noorema tütrega. Me käisime ikka poes vaatamas, kas kõige uuem Barbie on tulnud. Muudkui imetlesime ja lõpuks ostsime ära ka – mis sellest, et nooremal lapsel oli Barbie´sid juba kolmekümne ringis.

Kõige rohkem meeldis meile Barbie Rapuntsel – see nukk oli ikka megakallis, kui mu mälu mind ei peta, siis maksis see 350 krooni. Minu palk oli väike ja me ei oleks tohtinud endale seda lubada, aga muidugi sai see nukk ostetud. Siis sain kodus oma mõistliku vanema lapse käest noomida, et kuidas ma allun manipulatsioonidele ja muudkui ostan neid juurde. Minu ainus vabandus oli, et see meeldis ju mulle ka! Need Barbie´d on meil suures osas alles, kuigi mõned on katki mängitud, aga juppidena siiski alles. Hea näitusele panna. Kuna Saare maakonna kesk­raa­ma­tu­kogul on plaanis korraldada Barbie´ sünnipäeva puhul näitus, on saarlastele palve – kel kodus heas korras Barbie-nukk või lausa mitu, mida teistelegi näidata võiks, andku endast raamatukokku teada.

Madli-Maria Naulainen, Kuresaare gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja:

Mina Tallinna tüdrukuna sain vist oma esimese Barbie vanemate Soomes käigu järel. Aga ega ma rohkem väga mäleta. Põhiline oli nende nukkude juures see, et sai teha patse ja katsetada soengutega. Ja kui neid juba rohkem oli, siis mängida ka. Meil siiski otsest Barbie-vaimustust vist polnud, kuigi olen perest, kus kasvas koos neli õde.

Piret Kaasik, lapsevanem ja lasteaiaõpetaja:

Minul endal lapsena Barbie-nukke polnud. Kui mul juba esimene tütar oli, sai neid nukke juba poest vabalt osta. Kuna need olid paarkümmend aastat tagasi ikkagi kallid mänguasjad, osteti neid tavaliselt jõuluks või sünnipäevaks, mitte niisama. Praegu 8-aastasele piigale olen ostnud pigem selliseid Barbie-nukke, mis midagi teevad, näiteks võimlevad või sõidavad rulluiskudega, mitte pelgalt ei kanna kauneid rõivaid ja aksessuaare.

Barbie kui ajatu ja suhteliselt tõetruu mänguasi on meie peres olnud läbi selle paarikümne aasta. Kuna muretsetud sai ka omajagu Ken´isid, väikesi nukulapsi ja lemmikloomi samuti, isegi Barbie´ auto ja maja, siis kõige põhilisemad peremudelit jäljendavad mängud mängitigi nende mänguasjadega. Praegu lasteaias mängivad minu rühma 5–6-aastased tüdrukud meelsasti mängumajas Barbie-nukkudega, ainult mängude sisu on läinud praegusele ühiskonnale omasemaks, sest mängudes on rohkem lahkuminekuid ja vähem romantikat.

Triin Kand, ärifestivali sTARTUp Day kommunikatsioonijuht:

Minul oli üks päris originaal-Barbie ja teine oli vist tema õde Suzie. Ning Ken oli mul ka. Ema meenutas, et kinkis mu esimese Barbie mulle sünnipäevaks, kui olin 3- või 4-aastane. Suuremat mangumist ei mäleta, et oleks enne toimunud. Aga seda mäletame mõlemad, et hästi ilus nukk oli – hiigelsuure fuksiaroosa ballikleidiga.

Kertu Kalmus, Saarte Hääle vanemtoimetaja:

Oli aasta 1991 kevad. Õde tuli mulle lasteaeda järele, oli just saabunud Rootsi reisilt ja ütles, et kodus on üllatus. Oligi. Barbie, täpsemalt kandis see nime Capri Barbie. Esiti ei tihanud sellega eriti mängidagi. Võtsin paar korda päevas karbist välja ja panin ööseks karpi tagasi. Juukseid kammida ei lubanud sel kellelgi. Sest nukul olid peened lokid ja kammimine oleks need ära rikkunud. Eriti meeldis mulle selle nuku lõhn, nii hästi lõhnavat mänguasja polnud mul enne olnud.

Noorem sugulane sai aasta hiljem mingi raseda Barbie, kellel käis kõhukaas küljest ära ja seal oli mõistagi titt sees. See nukk mulle ei meeldinud, sest oli erakordselt laia “ahtriga”.

Anneli Meisterson, Kuressaare avatud noortekeskuse juhataja:

Kuna Barbie oli suhteliselt hinnaline mänguasi, siis seda hoiti väga ja pigem seisis see riiulis. Üks negatiivsem lugu meenub mulle ka: lasteaias oli üks poiss, kes tõmbas Barbie’ del päid otsast.

Monika Metsmaa, Saarte Hääle ajakirjanik:

Sellel ajal, kui esimesed Barbie´d Eesti kauplustesse müügile jõudsid, olin mina nukkudega mängimise east juba väljas. Küll aga oli mul pisike õde Katrin, kes endale Barbie´t soovis. Kultusnuku hind poes oli aga lausa ulmeliselt kõrge – Barbie ostmist said endale lubada õige vähesed pered.

Oma esimesel “päris välismaareisil” 90-ndate algul sattusin Helsingis kirpputori´le ja seal ühes pappkastis ta oligi – punakaslillas helesiniste kätistega spordidressis, hobusesabasse sätitud soengu ja roosade plastikust kõrvarõngastega Barbie. Mis sellest, et kasutatud nuku juuksed polnud enam sugugi nii siidised ja läikivad kui uuel – see Barbie seal kastis ei maksnud peaaegu midagi. Kui Soomest tagasi koju jõudsin ja õele tema esimese Barbie üle andsin, oli ikka hea tunne küll.

Triin Arva, Saaremaa arenduskeskuse ettevõtluskonsultant:

Kuna mina olen see 80-te laps, mil igal perel oli oma “kodustatud” soomlane, siis minu esimene Barbie tuli Soomest. Mängisin sellega ikka aastaid ja üks nukk oli täiesti piisav, et kõik mängud saaks mängitud. Samas on mu lapsel olnud palju Barbie´sid. Sest vaja oli ju nii tavalisi kui ka liikuvate jäsemetega, tiibade, värvuvate juuste ja kalasabaga. Õnneks on tütar täna juba nii suur, et Barbie´de aeg on läbi.

Liisi Lõo, üliõpilane ja lapsevanem:

Mäletan, et Barbie oli algul justkui helesinine unistus – kõik olid sellest kuulnud, aga endal päriselt olemas oli vähestel. Minu vanaema käis kunagi – ilmselt koguduse kaudu – Soomes ja tõi meie pere tüdrukutele sealt kingituseks Petra, Barbie-laadse nuku. Mäletan, et olime ikka kohutavalt pettunud. Aga millal päris esimese Barbie sain, seda ei mäleta kohe üldse.

Print Friendly, PDF & Email