SUUR MAA, SUURED ASJAD: Geniaalsus ja hullumeelsus (1)

Neeme Korv

Kui ütlen, et juttu tuleb pettumusest, ei räägi ma Tallinna börsist, kus mulluse neljanda kvartali näitajad valmistasid investoritele meelehärmi. Ammugi ei räägi ma erakonnast Eesti 200, mis ei ületanud riigikogu valimiste künnist. Jah, muidugi räägin ma suusatamisest ja dopingust.

Mulle läks väga hinge Tarmo Tiisleri kommentaar “Petetud Poisike” ERR-i 3. märtsi veebilehel. Hea kolleeg räägib sellest, kuidas ta poisina televiisorist 1982. aasta Oslo suusa-MM-i jälgis. Mida ta tundis siis, kui ajakirjanikuks sai ja Eesti suuri medalivõite vahendas. Ning mida ta tundis, kui kuulis Eesti suusatajate ülestunnistusi. “Sel nädalal kukkus Poisikese maailm lõplikult kokku,” kirjutas Tiisler.

Raske on midagi lisada. Niisugune Poisikese lugu on enam-vähem igal Eesti spordifännil jutustada. Ja mitte ainult fännidel, sest mäng viidi sedavõrd kõrgele. Kui kogu see pettumus kangile asetada, kaaluks vähemalt pool vabariiki üles.

Spordi pärast? Arvate, et liialdan?

Meie eestimeelne füüsikaõpetaja jättis koolitunni ära, et me saaksime kõik koos 1992. aastal vaadata, kuidas Eesti lipp lehvis Albertville’i taliolümpiamängudel. Eesti ei võitnud midagi, aga me olime just iseseisvuse taastanud ja üle mõistuse uhke oli näha sinimustvalget võrdsena teiste kõrval.

Kui tabatakse riigireetur, on vastik tunne, nagu leiaks roti sahvrist saia närimas. Ta saadetakse vanglasse või vahetatakse välja mõne teise temasuguse vastu. Jumal temaga, tühine inimesetükk. Rahvas vaatab seda tülgastusega, aga kellegi hinge, petetud kaastöötajad vahest välja arvatud, see eriti ei puuduta.

Oleme mõne kolleegiga arutanud, kui ebameeldiv võis olla Der Spiegeli ajakirjanikel mullu enne jõule teada saada, et nende kuulus reporter Claas Relotius mõtles oma lugusid välja. Õudne lugu, mis heitis halba varju ajakirjanikele kõikjal maailmas.

“Treener peab juhtima dopingu ja keelatud meetodite kasutamise vastast ennetustegevust, selgitama treenitavatele järjekindlalt dopingainete ja keelatud meetodite kahjulikku mõju,” seisab Eesti olümpiakomitee treenerite eetikakoodeksis.

Mida sina tead eetikast, Mati Alaver? Sina oma laia silmaringi ja lugemusega, mis avaldus isegi meie ainsal tööalasel kohtumisel.

Mida üldse teha sellise inimesega? Vaevalt, et keegi teab vastust. Autasud, tiitlid ja litsentsid võib ära võtta, aga see on ka peaaegu kõik. Riigireetur Alaver pole, võib-olla pole vaja kohtussegi minna. Riigi reetur on ta aga kindlasti. Ja selliseid on veel. On neid, kes nüüd teevad end süsteemi ohvriteks, nurudes kaastunnet ja andestamist. On neid, kes ütlevad, et nemad ei tea midagi. Võib-olla eitaksid nad isegi seda, et on kunagi suusad alla saanud – kui fotod ja videokaadrid vastupidist ei kinnitaks.

Mina ei ole nõus nendega, kes ütlevad, et minevikus ei maksa sorkida. Vastupidi – kõik, mis võimalik, tuleb avalikkuse ette tuua. Võib-olla see ongi suurim karistus, mida niisuguseid tegusid korda saatnud inimesele on võimalik määrata?

Aga mine tea – võib-olla istub tiitliteta “professor” oma uhkes kodus kamina ees ja naudib tohutut, kuigi negatiivset tähelepanu. Võib-olla tuleks ta välja naerda, nagu soovitas läbi lillede Erki Nool ETV “Esimeses stuudios”.

Juhtub, et geniaalsuse ja hullumeelsuse vahel on õige väike samm.

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik

Print Friendly, PDF & Email