Palun vaata mind, mitte ekraani! (3)

KÕIKE MÕISTUSEGA: Nutitelefon on tänapäeval kahtlemata asendamatu vidin, millel on palju hüvesid, kuid selle lummusesse on kerge uppuda. Kaheaastase Tristani ema Grete Püvi suudab end ses osas kontrollida.
MAANUS MASING

Alalõpmata fookuses oleva laste ekraanisõltuvuse kõrval kuuleme hoopis vähem vanemate endi nutisõltuvusest, mis halvab peresuhteid ja jätab lapsed tihti ilma hädavajalikust lähedusest.

“Õpetajad ja lasteaialapsed on koos vaeva näinud – laule, tantse ja luuletusi õppinud ja neid usinalt harjutanud. Tüdrukud on kleitides ja poistel lips ees, kõik on valmis emadele-isadele esinema,” meenutas anonüümsust palunud lasteaiaõpetaja üht kontserti. “Vanemad võtavad saalis kohad sisse. Kuid selle asemel, et heldinud pilgul oma järeltulijat vaadata, näpib mõni vanem terve see aeg pilku ekraanilt tõstmata telefoni. Mul ei ole lihtsalt sõnu! Tahaks küsida – miks sa üldse sinna ronid, kui sul jätkub silmi vaid peopessa ning sa ei suuda oma last vaadata?”

Lapsi haaranud nutiepideemiast kuuleme ikka ja jälle – pealekasvaval põlvkonnal on halvenenud nii kirjasõnast kui ka jutust arusaamise oskus, järjest rohkem on probleeme kõnearenguga ning ilma ekraanideta ei osata enam suurt midagi peale hakata. See kõik võib kahtlemata nii olla, kuid süüst pole puhtad ka lapsevanemad, kes kurdavad laste nutisõltuvust, kuid enda puhul sedasama pahet patustamiseks ei loe.

“Näen kuidas osa vanemaid lasteaeda oma võsukestele järele tuleb. Püha issand, nad nagu ei näekski oma last ega aduks, milleks nad sinna tulid! Hõikavad ukse vahelt midagi, prantsatavad pingile, seejärel ruttu-ruttu telefon kätte ja on seal nagu pimedusega löödud,” räägib Saaremaal lastega mitu aastakümmet töötanud Kaie*.

Ta nendib, et tendents, kus vanemad pööravad tähelepanu pigem telefoniekraanile kui neid püksisäärest sikutavale lapsele, kes tahab oma päevast mulje­tada, on üha süvenemas. Kaie sõnul on seda kõrvalt jälgides selge, miks on langenud laste väljendusoskus ja kõne peetub: “Lastega ei räägita. Nende tuhandeid aastaid kestnud areng ei jõua nii kiirelt muutuda, kui praegu meile see digimaailm on pärale jõudnud.”

Kaie sõnul on tänapäeva 3-aastane täpselt samasugune, nagu oli 3-aastane mudilane nelikümmend aastat tagasi. Laps võib nüüdisajal uhkemalt riides olla, tal võivad olla peened vidinad, kuid põhivajadused on samaks jäänud – ta vajab inimest, kellega suhelda ja lähedust tunda.

“See on patuasi, kui keegi ütleb, et praegune elu on halb. Lastel on enneolematult vägevad asjad, mängud, isegi toit. Aga see kõik tuleks justkui millegi arvelt ja tegelikult lapsed ei tunnegi enam asjadest rõõmu. Ma ei ütle, et kõik, aga väga suur osa vanemaid on oma lastest eemale tõmbunud,” märgib Kaie.

Ta pajatab loo lapsest, kellega oli tarvis kodus pisut tööd teha, et ta kõne arengule kaasa aidata: “Kui sel teemal vanemaga vestlesin, küsis ta hämmastusega vastu, et kas ma tahan tema õhtud ära rikkuda? See tundus talle niivõrd jultunud palve – ta tuleb töölt, on väsinud ja peab veel hakkama lapsega tegelema! See rikuks ju tal terve õhtu ära…”

Peresuhteid õõnestav sõltuvus

Kaie sõnul on väga kenasid lapsevanemaid, kes hoolivad ja tunnevad muret, kui lapse arengule peab ise kaasa aitama ning tegelevad oma väikestega meeleldi. Seevastu tunduvad teised lapsed justkui hüljatud ja vanematele koormaks olevat. “Pole ime, et kooliõpetajad räägivad kui ühest suust, et lapsed ei kuula ega mõista, mis neile räägitakse. Nad ei saagi enam inimkõnest hästi aru. Aga oi kuidas nad tahavad rääkida! Kui nad saavad kätte kellegi, kellega üks-ühele suhelda, siis aina küsivad, kuulavad, uurivad. Nad ei tahakski enam ära minna,” räägib Kaie.

Paradoksaalselt on lapsevanematel ajaloos esmakordselt võimalik oma võsukestega pidevas kontaktis olla ning kahtlemata see hõlbustab pisut vanemate laste ja emade-isade omavahelist suhtlust.

Kuid üha enam räägitakse, et lapse ja vanema suhe kaotab kvantiteedist hoolimata just kvaliteedis. Isegi kui füüsiliselt ollakse praegu justkui rohkem olemas, on emadel ja isadel emotsionaalses mõttes tihti “juhe seinast välja tõmmatud”. On räägitud, et nutitelefonid ja sotsiaalmeedia tekitavad inimesel sõltuvust ning sellest endalegi märkamatult haaratud täiskasvanud käituvad nagu sõltlased ikka – nad ärrituvad, kui neid “surfamise” ajal häiritakse. Selline vanem on kiiremini süttiv ja ärrituv ning talle võib tunduda, et tähelepanu otsiv laps häirib teda manipuleerimiseks, mitte kontakti saamiseks. Küsimus ei ole digimaailma täielikus seljatamises nii, et mitte keegi ei tohi hetkekski telefoni või tahvlit piiluda ega seal pisut ringi surfata. Probleem tekib siis, kui sellisest ajaveetmisest saab ainus, uus ja domineeriv normaalsus.

“Ma võin ette kujutada, et pärast seda, kui vanem on lapse aiast kaasa haaranud, minnakse koju, kuhu jõudes antakse lapsele ka mõni ekraan ette, et ta rahulikult paigal püsiks ja vaikselt oleks,” räägib Kaie. “Siin ei olegi süüd lapsel. Selle asemel, et koos süüa teha, ühiselt õhtustades jutustada ja kasvõi lauamänge mängida, on kõigil pihus oma nutimaailm. Nii veedab pere “kvaliteetaega”, kus igaühe pilk on eri vidinatesse klammerdunud.”

Vanemad on laste kõrvalt alati pidanud tööd rügama ja toimetama, seega oleks mõeldamatu pakkuda lastele alati täit tähelepanu. On vale arvata, et emade ja isade ülesanne on lastele pidevalt meelelahutusprogramme koostada ja võtta endale eesmärgiks iga hinna eest nende igavust peletada.

Selge see, et täiskasvanutel on toimetamist ja laps peab endale teatud ajaks ise tegevust leidma. Vanema lühiajaline füüsiline eemalolek võib lapse iseseisvusele pigem positiivselt mõjuda. Palju hullema jälje jätab lapsesse vanem, kes on küll füüsiliselt kohal, kuid kelle tähelepanu on aheldatud 4G-interneti külge. Isegi kui ta siis üritab lapsega rääkida, temaga koos joonistada või meisterdada, on ta tegelikult hajevil ja võpatab iga telefonist kostva kõlli peale, pilk langeb ekraanile ning läinud ta ongi.

Väärtust kaotavad hetked

Reaalsus, kus kogu maailm asub sisuliselt ühe näpuliigutuse kaugusel, võib emale-isale tegelikult olla suur stressimaandaja. Kolmeaastase lapse ema Sigrid* tõdeb, et pärast beebi sündi oli sotsiaalmeedia tema jaoks ainus lihtne viis hoida ühendust välismaailmaga, suhelda sõpradega, kellega muidu olnuks ütlemata keeruline kokku saada, ja rutiinist välja murda. Päevast päeva ühe ja sama asjaga tegelemine võib pikapeale meeli nüristada ning pole saladus, et nutimaailm on säärasele mandumisele imerohuks.

Ent vaatamata selle positiivsetele mõjudele on piir digimaailma hüvede tarbimise ja selle kinnisideeks muutumise vahel õhkõrn. Sigrid tunnistab, et ei pannud alul tähelegi, kuidas telefonis passimisel aeg lausa lendab. Seda hetkeni, kui ühel päeval seisis poejärjekorras tema ees üks isa oma väikese lapsega. Laps jutustas midagi täie innukusega ja vaatas isale ainiti otsa, otsides ta pilku. Vanema silmad olid suunatud telefoniekraanile. Lapse küsimustele kostsid vastuseks vaid üksikud mõminad.

“Seda kõrvalt jälgides tundsin tahtmist karjatada: vaata ometi oma last, ta tahab sulle midagi rääkida! See vahejuhtum avas mu silmad ning lubasin, et minust ei saa sellist nutisõltuvusest halvatud autistlike joontega lapsevanemat, kellega pole võimalik asjalikku kontakti luua. Edaspidi hoidsin teadlikult ekraanid haardeulatusest eemal ning kasutasin neid läbimõeldult ning vaid siis, kui tõesti vaja oli,” räägib Sigrid.

Tihti ei pane vanemad tähelegi, et nende ja laste vahelisi erilisi hetki on varjutamas isa-ema nutisõltuvus. Selle asemel, et lapsele tema saavutuste eest patsu lüüa, sirutub käsi esmajoones telefoni poole.

Lapse saavutused, igapäevased tähelepanekud, vaimukad ütlemised, üldse kõik see, milles väljendub tema areng ja kasvamine, eeldab peatumist, hetke hindamist ja selle omavahelist jagamist. “Vaata, ma sõidan ise, ilma abiratasteta!” hõikab laps vaimustusega. Selle asemel, et lapsega koos rõõmustada, tema õnnetunnet jagada ja tunnustada, kõlab vanemalt vastuseks: “Oota, Mihkel, ma võtan telefoni! Tee uuesti.” Selle aja peale on Mihkel end juba võssa hunnikusse sõitnud ning tema entusiasm tugevalt langenud.

Hetk, mil ema-isa teevad pausi selleks, et taskust telefon välja tõmmata ja mõni Facebooki või Instagrami vääriline hetk kaamerasse püüda ning seda maailmaga jagada, ei ole enam paraku eriline peresisene moment. Ema või isa, kes tahtsid vaid järjekordset foto- või videojäädvustust, on ehk ise seda aimamatagi olulise ajahetke väärtust vähendanud.

*Nimi toimetusele teada.


Nutimaailma mõistlikkuse piires

Kaheaastase Tristani ema Grete Püvi ütleb, et kui laps hakkas nõudma rohkem tähelepanu ja ei maganud enam suuremat osa päevast maha, tegi ta emana iseendaga kokkuleppe, et püüab poja ärkveloleku ajal telefonist eemale hoida.

“Tänu sellele teadis Tristan, et kui tal tuleb jonnituju, siis saame selle kenasti lahendatud sellega, kui ma temaga koos mängin. Kui ta magama läheb, istun ta kõrval ja räägin talle põnevaid jutte või laulan, mitte ei lase tal ekraani abil unne suikuda,” ütleb Grete.

Ta nendib, et kuna nutitelefonil on tänapäevaelus siiski suur osa, jõuab see ühel hetkel ka lapse kätte. Seega pole ta keelanud, kui laps näiteks pika autosõidu ajal mõne multika vaatab. Samas rõhutab Grete, et kokkuvõttes on ta eesmärk hoida last tegevuses teiste asjadega, mitte ekraaniga, kuhu väike Tristan võiks oma pilgu tundideks klammerdada.

Alati võib minna mänguväljakule või lihtsalt jalutama. “Me olime ise lapsepõlves hommikust õhtuni õues ja mängisime ning leidsime endale tegevust. Mina olen selle üle väga õnnelik ja tänulik, et mu mälestused ei sisalda vaid toas passimist ja mõttetute videote vaatamist,” kinnitab Grete Püvi.

Print Friendly, PDF & Email