Ikka on süüdi keegi teine (26)

Maire Forsel

“Mind on kasvatatud nii, et ma ise oma eluga toime tuleksin. Teadmises, et mitte miski siin elus ei tule kellelegi niisama kätte, et kõige nimel tuleb pingutada,” kirjutab ettevõtja Maire Forsel, raamatu “Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!” autor.

Juba maast madalast olen teadnud, et mida rohkem ma elu jooksul uusi teadmisi omandan, seda kergem on elus läbi lüüa. Et kõrgem haridus tagab ka paremad võimalused ja rohkem valikuid. Ja veelgi enam – minu sees on teadmine, et ise toime tulemine on uhkuse asi ja kelleltki teiselt abi ootamine pigem häbiasi.

Jah, ma saan aru, et see on võib-olla liiga teine äärmus, mis on mind takistanud teistelt abi küsimast, kui on olnud raske. Näiteks kui andsin eelmisel aastal oma FB-lehel teada, et otsin kiiritusravi ajaks Tallinnas või selle lähedal kohta, kus elada, ja sain seepeale mitmeid tasuta pakkumisi, siis ei suutnud ma neid ikkagi lõpuks vastu võtta ja valisin pool suve haiglapalatis elamise. Mitte uhkuse, vaid selle pärast, et mind on kasvatatud inimeseks, kes maksku mis maksab peab ise oma eluga toime tulema.

Riik ei aita piisavalt?

Olles ise olnud terve elu seal teisel, abi andja poolel, saan muidugi aru, et anda on alati palju lihtsam kui abi vastu võtta, aga kui ise abivajajaks sattusin, see teadmine mind ei aidanud. Nii sügavalt on minusse kasvatatud teadmine, et olgu mis on, oma toimetuleku eest vastutad sa ise. Ja et tasuta asju pole olemas.

Seepärast tekitab minus hämmingut, et meie hulgas on nii palju inimesi, kes ootavad, et riik neid aitaks. Ei, ma ei mõtle raskelt haigeid ega puuetega inimesi või nende hooldajaid, sest nemad on need tegelikud abivajajad, kellele antavat abi tuleks otse loomulikult suurendada. Pean silmas täiesti terveid inimesi, kes on pahased, et riik neid piisavalt ei aita. Mõtlen inimesi, kes kiruvad, et töökohti ei ole või et palgad on liiga väikesed. Ja mõtlen ka ettevõtjaid, kes kiruvad, et maksud on liiga suured selleks, et ausalt tegutsedes toime tulla.

Viimastel nädalatel mööda Eestit ringi tuuritades nägin ma selliseid inimesi rohkem, kui oleksin tahtnud. Mitte et mulle meeldiks pead liiva alla peita ja teha nägu, et probleeme pole olemas, aga sellise lokkava pessimismi ja toimetulematuse nägemine on tõsiselt masendav. Just see mentaliteet, mis nii laialt levinud on – et keegi teine on süüdi, kui sul halvasti läheb. Et tööandja on süüdi, kui ei maksa normaalseks toimetulekuks piisavalt suurt palka, ja riik on süüdi, kui kõigile maainimestele töökohti ei jagu. Justkui me elaksime ikka veel Nõukogude Liidus, kus ettevõtlus on keelatud ja riik on see, kes kõiki kantseldama peab. Täiskasvanud, terveid inimesi.

Ma saan aru, et inimesed pole selles ise süüdi, et on kasvanud ühiskonnas, mis ei õpetanud neid turumajanduses toime tulema. Enne Teist maailmasõda kasvasid Eesti lapsed kodudes, kus teati, kuidas turumajandus toimib. Sealt tuleb põlvkond, kes õppis ära, et ilma raske tööta ei saavuta siin elus mitte midagi. Neid õpetati olema aus nii isiklikus kui ka tööelus ja et Eesti riik on väärtus, mida meil tuleb hoida ja ühiselt ülal pidada. Aga kui nad said täiskasvanuks, siis tuli hoopis teine riigikord.

Tuli nõukogude ühiskond, mis oli valedest läbi põimunud ja kus üritati panna toimima plaanimajandust, mis 50 aastat hiljem meid kõiki pankrotti viis. Ausaks ja töökaks kasvatatud inimesed pidid õppima valetama, et oma eluga toime tulla. Ja töötegemine muutus paljudes kohtades iseenda farsiks. Mäletan isegi, kuidas nõukaajal kontoritöötajad töö ajal sokke ja kampsuneid kudusid, et vardad kiirelt laua alla peitu libistada, kui mõni ülemus sisse juhtus astuma. Töötegemise teesklemine sai peaaegu et normiks. Ja võttis tervelt 50 aastat, et õpiksime valetama ja tööandja tagant varastama, sest “mõisa köis las lohiseb” ja kui riik on meilt kõik võtnud, siis võime meie temalt ka võtta. Õmblusvabrikust niidirulle, lihatööstusest viinereid ja meiereist võipakke. Tean üht võitööstuse direktorit, kes lausa töövestlustel kandidaatidele ütles, et mõned asjad on meil siin tasuta. Ja töökohti jätkus loomulikult kõigile – kui kusagil puudu tuli, siis tehti juurde. Mis sellest, et need töökohad mingit lisandväärtust ei tootnud, vaid hoopis riigi rahakotti tühjendasid.

Puudub usk endasse

Ja just siis, kui olime varastamise, valetamise ja töötegemise teesklemise ära õppinud, tuli uuesti Eesti Vabariik. Ühismajandite lagunemine oli paljudele nii suur šokk, et nad ei osanudki oma eluga midagi peale hakata. 90-ndate alguse statistika on kurb, sest enesetappude arv kasvas hüppeliselt. Väga paljud jäid elu hammasrataste vahele, sest ei osanud uues ühiskonnas toime tulla. Seesama pettumus on siiani paljudel sees. Mälestus sellest, kui hea oli ikka elu Nõukogude Eestis ja kui halvaks on elu tänaseks läinud.

“Kõik on halvasti siin riigis! Vaat kus meil oli ikka hea elu vene ajal – esimese palga eest ostsin jalgratta ja teise eest mootorratta!” ütles mulle üks eakas mees väikeses külapoes. Kui osutasin seepeale poes olevatele kaupa täis riiulitele ja palusin tal meenutada, kuidas samas külas poeriiulid vene ajal välja nägid, siis ei tahtnud ta sellest midagi kuulda. Et ühel riiulil oli kaks paari kalosse, teisel purgisupid ja kolmandal leib-sai ning vorsti-juustu ei paistnud kusagilt, sellest ei mäletanud ta midagi. Aga kirus praegust Eesti Vabariiki nii mis kole. Justkui peaks kusagil olema mingi müstiline riik, kes on nii rikas, et meid kõiki ülal peab, ilma et me ise selleks oma panuse annaksime. Justkui elaksime ikka veel selles ühiskonnas, kus ettevõtlus on keelatud ja riik ka tervete inimeste eest hoolitsema peab.

See on kurb. Nii tohutult kurb, et inimesed ei näe oma võimalusi, et nad ei usu endasse. Et nad ikka veel ootavad, et riik peab kõiki aitama. Ometi saab ka teisiti. Et pole vahet, kus elad või kui vana oled – kui käed-jalad on terved ja mõistus korras, siis saab alati enda jaoks midagi välja mõelda, mis leiva lauale toob. Sest me elame vabal maal ja võime teha täpselt seda, mida ise tahame. Osakem seda hinnata.

Facebooki postitus

Print Friendly, PDF & Email