Valimisrong sõitis Toompeale pooltühjana (7)

Raul Vinni

“Riigikogu valimistel siinses ringkonnas ootamatult kesiseks jäänud ringkonnamandaatide saak võib tulevikus muuta siinse piirkonna rohkem ‘’kontorikandidaatide” pärusmaaks,” leiab Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni.

See, et kuuest saada olnud mandaadist jagati välja vaid kolm Toompea otsepiletit – Kalle Laanetile, Helle-Moonika Helmele ja Enn Eesmaale –, viitab sellele, et erakondade kandidaadid ei ärata inimestes piisavalt usaldust, ei lähe neile korda. Meenutagem, et 2015. aastal läks siinsest piirkonnast ringkonnamandaadiga parlamenti koguni kuus saadikut.

Kaks selle ringkonna templiga kandidaati pääses küll riigikogusse veel. Kindlasti oli ka nende roll valimistulemuses oluline, kuid neid ei viinud parlamendiliikmeks mitte siinkandis saadud tulemus, vaid kõrge koht perekonnas ehk üleriigilises nimekirjas. Samas ei pea Urve Tiidus ja Jaanus Karilaid kindlasti oma häältesaaki häbenema.

Valimiste taustaks tasub meenutada, et stardipositsioon oli kandidaatidel isegi veidi parem. Haldusreformi tulemusena lahkus ringkonnast osa Läänemaa valijaid, kuid mandaatide arv jäi samaks, ehkki kaaluti ka selle vähendamist (see oleks omakorda mandaadi saamiseks vajaliku häältearvu palju suuremaks muutnud – R. V.). Valimispäeva õhtuks oli valimisaktiivsus veidi suurem kui eelmine kord. Seega oli Toompeale pääsemiseks vajalik häältearv justkui jõukohasem, kuid ometi läks teisiti.

Isamaa ja SDE jooksid lati alt läbi

Valimistulemuste valguses võib oma tegemistega ehk enam-vähem rahul olla Reformierakond. Tavapärase kahe ringkonnamandaadi asemel võeti küll üks, teisest jäi puudu vaid paarsada häält. Koolipoisi kolme on väärt EKRE ja Keskerakond, kes võtsid kumbki ühe mandaadi. Ülejäänud erakonnad, eriti Isamaa ja SDE, jooksid selgelt lati alt läbi. Võrreldes 2015. aastaga ongi suurim erinevus see, et Reformierakond võidutses ka toona, kuid tagant tulijad said hääli üsna ühtlaselt just täpselt kvoodi jagu.

Suures plaanis võib seekord end ehk veidi võidukamalt tunda eelmisel korral nulli peale jäänud EKRE, kelle eduga siinses ringkonnas hirmutati juba eelnenud küsitluste ajal. Just EKRE oligi ehk see seltskond, kes pea kõigilt hääli röövis, kuid “hullu” nad ei pannud.

Vaadates valimiste tulemusi, hakkab Reformierakonna puhul silma see, et korraliku koguse hääli tõid nii Laanet kui ka Tiidus. A-kategooria poliitikud tegid seda, mida neilt oodati. Lisaks toetasid jõudsalt kohalikud tegijad. Ka pingi viimane tõi 291 häält, mis ei ole vähe.

EKRE-l töötas hästi Helmede nimi ning ülikõva tulemuse tegi Kihelkonna mees Jaen Teär. Võib vaid spekuleerida, et mis oleks juhtunud siis, kui Mart Saarso olnuks esinumber ja Helme teine ning Teär poleks kandideerinud. Samas tundub, et konservatiivid said niigi viimase käigu sisse ning rohkemat poleks enam võtta olnud.

Keskerakonna tulemus oli kahetine. Ühelt poolt saadi nagu koht, kuid seegi tuli üsna napilt ja esinumbrite häältearv ei olnud enam nii muljetavaldav. Tõus siiski tehti ning selle võib suures osas oma kontole kirjutada üle 1000 hääle saanud Mihkel Undrest, kes tegi aktiivselt kampaaniat üle Saaremaa.

Suurimad kaotajad olidki SDE ja Isamaa. Vallavanem Madis Kallase häältesaak oli pettumus talle ja üllatus teistele. Kas see oli hinnang tema tööle vallavanemana või üleüldine pettumus sotsides, päris täpselt öelda ei saagi. Arvatavasti oli seal nii üht kui ka teist, kuid soov­mõtlemine “nad (valla­kodanikud) ei taha mind ära lasta” ei ole siiski vist asjakohane. Huvitava seigana võib välja tuua, et Saaremaa vallavanem kaotas Hiiu vallavanemale, kes kogus oma mitu korda väiksemas koduvallas rohkem hääli kui ametivend Saaremaal. SDE suurim probleem oli, et puudus tuntud käilakuju.

Isamaal oli Raivo Aegi näol justkui staarpoliitik olemas, kuid pink oli kesine. Suure tõenäosusega kaotasid just nemad EKRE-le kõige rohkem hääli.

Ülejäänud nimekirjadest kerkis esile ainsana üle 1000 hääle saanud Eesti 200. Nendestki häältest tõi 2/3 Koit Kelder.

Tulemuseks vaja tuntud tegijaid

Kõiki neid tulemusi vaadates saab aru, et võiduks või rahuldavaks tulemuseks on vaja vähemalt ühte väga tuntud nime ning kamaluga veidi väiksemaid tegijaid. Paraku neid kõigil kohapealt võtta ei ole. Ehk vaid Reformierakonnal.

Mujal Eestis praktiseeritakse ammu “kontorikandidaadi” komandeerimist. Nii näiteks leidis Taavi Rõivas ennast seekord kandideerimas Lääne-Virumaal. Saaremaal on ehedaim näide keskerakondlane Enn Eesmaa, kellel pole tegelikult Saaremaaga suurt pistmist, kuid kes on pideva siin kandideerimise ja “sissekirjutusega” teeninud välja suisa vallavoliniku koha. Ei maksaks imestada, kui juba järgmistel valimistel pakutakse meile esinumbritena välja mõni teada-tuntud poliitik, näitleja, sportlane või muusik. Tähtis on, et teda tunneksid kõigi kolme maakonna inimesed. Seda arvamust toetab ka asjaolu, et mitte üheski erakonnas ei tõusnud siinses ringkonnas esile tugevat värsket tulijat.

Kõikidel valimistel on üllatajaid. Näiteks on tubli tulemus Keskerakonna nimekirjas kandideerinud endise Pöide vallasekretäri Maire Kääridi 258 häält. Samamoodi muidugi Jaan Teäri juba mainitud häältesaak.

Ühe kandidaadi kohta võib ka seekord tõdeda, et “ta tegi seda taas”. Kui Urve Tiidus kunagi poliitikast lahkub, võiks ta kindlasti kirjutada raamatu, et kuidas endale hääli koguda. Mis siis, et seekord oli hääli palju vähem kui eelmistel valimistel. Pole ta ju ka riigikogulasena enam nii palju pildil olnud kui varem ministrina.

Suur küsimus on kindlasti ka see, kuidas mõjutavad lõppenud valimised Saaremaa valla juhtimist. See selgub suures osas muidugi siis, kui saab klaariks valitsuse koosseis. Selge on see, et jõuvahekorrad muutuvad tunduvalt pinevamaks ning vaikselt hakkavad puhuma hoopis teised tuuled. Keda ja kuhu need lõpuks puhuvad, selgub järgmiste kohalike omavalitsuste valimiste järel.

Print Friendly, PDF & Email