Meelis Kubits: taasiseseisvunud Eesti enim mõjutatud valimised. Ülestunnistus #19

Pühapäeval, 3. märtsi seisuga kell 8.59 on Eesti Vabariigi Riigikogu valimistel osalenud 346 395 inimest ehk ligi 40 protsenti valimisõigust omavatest isikutest. Algab valimiste viimane, järjekorras kaheksas päev, mis toob kodanikukohust täitma suurusjärgus 200 000 inimest. Ainsal vaikusepäeval oma otsusest teatavad inimesed moodustavad valijate üldarvust selge vähemuse.

Riigikogu valimiste eelhääletus toimus 21.-27. veebruarini. Nii pikk eelhääletuse periood on absoluutselt põhjendamatu ja heidab varju nii valimiste korraldusele, kui tulemustele ja seda sõltumata sellest, millises puhvetis võidušampanjad avatakse.

Riigikogu valimise seaduse paragrahv 5, lõige 2 ütleb. „Aktiivne valimisagitatsioon on valimispäeval keelatud“. Ometi on antud sellele veider tõlgendus, mille kohaselt ei tohi agitatsiooni eelvalimiste ajal teha vaid valimisjaoskondades. Valija koju sissemarssimine, tema tänaval ahistamine või reklaamiga üleuputamine on seejuures lubatud, samal ajal kui pühapäeval, 3. märtsil on see kõik keelatud. Kas pole jabur?

Valimispäeval, antud juhul 3. märtsil, ei tohi valija kohata ühtegi reklaami või muud laadi mõjutustegevust viljelevat kandidaati ega sümboolikat, ei tänavatel, meediakanalites ega oma elutoas, kuhu täiesti mõõdutundeta tänavu kiputi. Valija täidab oma kodanikukohuse isikliku maailmavaate, otsuse tegemise eel kogutud informatsiooni, lihtsalt personaalse sümpaatia või varem jagatud meelehea mõjul. Teate küll, pastakad, kondoomid, kringlid ja kogu see muu eluks vajalik kraam. Seda kõike 3. märtsil jagada ei tohi, netist peab vaatama vastu poliitreklaamist vaba sisu, tänavatelt peavad olema kadunud poliitikute nägude ja logodega jalgrattad, autod, bussid ja lennukid.

Eesti Vabariigi Riigikogu valimiste eelhääletus on toimunud väga laiapõhjalise ja intensiivse kampaania, seaduse järgi „agitatsiooni“ tingimustes. Iseenesest juba see sõna “agitatsioon” ise ei vasta 21. sajandi nõudmistele. Eesti avalikus inforuumis, uudistes ja kommentaarides on fakti eelhääletuse järjest kasvavast populaarsusest esitatud kui mingit rahvuslikku edulugu, mis peab näitama Eesti valimissüsteemi innovatiivsust. Asja sisusse põgusalt süvenedes selgub, et tegelikkus on vastupidine. Tegemist on väga piinliku ja aastast aastasse kasvava probleemiga. Imekspandav on sellise olukorra aktsepteerimine nii valimiste korraldusliku külje eest vastutajate kui valijate endi poolt. Venelastel on selline ütlemine „Бабло побеждает добро“. Raha võidab headuse. Antud kurval juhtumil on raha poolt võidetud headuseks Eesti valijate õigused.

Välireklaami keeld valimiskampaania kõige intensiivsemal perioodil on lihtsalt lobby-gruppide omavahelise jõukatsumise tulemus, pseudoprobleem. Ka e-hääletuse küsimärgid on Keskerakonna valitsusparteiks saades hajunud.

Käesoleva loo fookuses on puhtalt eelvalimiste pikk periood, mille käigus leidis aset maniakaalne inimeste töötlemine. Täpiks „i“ tähel kodaniku vabadus oma hääl anda ja see hiljem tagasi võtta.

Mugavus ei saa olla valimiste läbiviimisel eesmärk nr 1.

Kui nii edasi läheb, siis võidab järgmised valimised erakond, mis pakub hääle andmisel parima tehnoloogilise lahenduse. Sellele trendile tuleb kohe käsi ette panna, vastasel korral avastame end olukorrast, kus valimistulemuste legitiimsus seatakse kahtluse alla. Meenutan, et haugi on rahvas korra juba rahvuskalaks hääletanud. Küsite, mis on lahendus? Eelvalimiste perioodi lühendamine paarile päevale ja nendel päevadel neti, õhu ja tänavate puhastamine makstud tegevustest.

Kahte peamist ressurssi on erakondadel endiselt liiga palju: aega ja raha.

Eesti eelvalimised on 21. sajandi Buhhaara turg, kus mõned ministrid alandavad Eesti riiki tuiates hommikust õhtuni inimestel silme ees tänavatel, kuni nende elutoa diivanini hilisõhtul. Ükski neist ei ole tulnud selle peale, et võtta puhkus ja teha kampaaniat oma vabast ajast. Meie kõigi, eeskätt Eesti demokraatia ja selles keskkonnas tegutsevate erakondade, sealhulgas uute tulijate huvides on panna valimiskampaaniatele peale kampaaniakulude lagi. Täna tulevad erakonnad valijale kosja tema enda rahaga ja investeerivad üksteist hääletuks.

Suured kampaaniad ja eelhääletuse pikk periood on samavõrd lubamatu, kui katuserahad. Ikka ja jälle küsin, kes keelab anda Riigikogu liikme isiklikku käsutusse maksumaksja rahakotti aastas, olgu siis 10 000, 30 000 või minu poolest 100 000 euro ulatuses. Tingimuseks raha jagamine läbipaistvalt oma valimisringkonda ja läbipaistev aruandlus. Isikliku toetuse puhul tajuks tõesti kohalik kogukond saadikuga sidet ja vastupidi. Jagamisele järgnegu põhjalik kuluaruanne ja vea leidmisel sanktsioon sarnaselt ettevõtja puhul, kes patustanud EAS-i või PRIA toetuste puhul. Maksad tagasi ja kinnimajja.

Et suu liiga vett jooksma ei hakkaks, tuleks toetuste jagamist piirata valimiseelsel aastal. Praegune katuserahade jaotus on vargus, tõsi mõningatel juhtudel üllate eesmärkide nimel.

Ja Riigikogu valimised võidab…
Valimiste võitja otsustas lõppenud nädalal toimunud debatt kahe Eesti poliitika suurtegija vahel.

Täispikkuses saavad tasulisi artikleid lugeda veebiajakirja Edasi püsitellijad.

Print Friendly, PDF & Email