Saarel elades ei jäeta kedagi hätta (3)

“Vaatamata Eesti väiksusele on ta ometi piisavalt suur selleks, et tema ühes servas elades ei adu päris täpselt seda, mida tuntakse ja millele elatakse kaasa sellesama väikese riigi teises otsas,” leiab Kadi raadio toimetaja Tõnis Kipper.

Määratlus “meie merega piiratud mõistus” – ei mäletagi täpselt, kes ja millal selle kasutusele võttis – on üllatavat täpne. Ja üldsegi mitte saarlasi solvav. Meie saamegi siin, mere keskel, loota vaid iseenese tarkusele. Olla üksi siin ja praegu valmis vastu võtma kõiki katsumusi, mida elu ja inimesed ja meri meile saadavad, sest lootust välisele abile ei anna aeg ega vahemaad.

Midagi pole teha, saarlased on natuke omamoodi rahvas ja seda ei maksa meile pahaks panna.

Veebruar oli tähistamise, tänamise ja tunnustamise kuu. Mul on nii hea meel, et napilt aastane Saaremaa vald on otsustanud hakata välja andma aasta inimese tiitlit. Ja eriline heameel on mul selle üle, et esimeseks laureaadiks sai rahvusringhäälingu korrespondent Margus Muld. Üks äraütlemata tore ja soe inimene, kes on tahtnud, suutnud ja osanud saarlased ikka ja jälle pildile tuua ja teha seda vaid talle omase soojuse ja mõnusa huumoriga.

Kõikvõimalikud reklaamikampaaniad ja tutvustused kahvatuvad ühe inimese igapäevase töö kõrval, mis laseb saarlasi paista just sellistena, nagu nad tegelikult on, oma puuduste ja kiiksude ja voorustega.

Tunnustamisest veel. Mul on nii hea meel, et meie uus ja suur vald ei visanud üle parda Erik Haameri kunstipreemia väljaandmist ja tänavu, paar päeva enne meie kõige kuulsama kunstniku 111. sünniaastapäeva, saime välja anda juba teise preemia. Karel Koplimetsale.

Palju meil siis neid suuri kunstnikke ikka olnud on? Haamer, Trei, Torn. Koolilastele on mõeldud Torni-nimeline konkurss, kui keegi nüüd Salomele ka midagi välja mõtleks… Saarel on vähe rahvast, seda enam peame hoidma meeles neid suuri nimesid, kes seda vaieldamatult väärivad. Kes siis veel, kui mitte meie ise?

Saaremaa valla esimene tunnustus “Aasta tegu” läks meie noorele võrkpalliklubile, mis mullu noppis mandrimeeste meelehärmiks tühjaks kogu karikalaua. Oli üsna hingekriipiv kuulda ja lugeda, kuidas suure maa mehed ei suutnud kuidagi leppida sellega, et keegi uustulnuk, noor ja roheline, kuskilt sealt mere tagant tuli, nägi ja võitis. Ja kui meie meeste mängule ei olnud enam võimalik midagi ette heita, siis leiti ometi lahendus – meil on liiga palju raha!

Aga kulla mandri rahvas! Raha pole ju ilmast kuhugi kadunud ja kui mõned ettevõtlikud ärimehed otsustavad (selle asemel, et oma tuhandete eest kallile kaasale lillepood või ilusalong osta või need tuhanded lihtsalt kuskil soojal maal ära päevitada) panustada kohalikku spordiellu, siis mis saab selles halba olla? Ammu pole miski ega keski niimoodi suutnud saarlasi ühendada, kui meie võrkpallipoisid. Mul on ka praegu pöial pihus, et neil selgi aastal sama hästi läheks.

Ja veel. Minu meelest on selle aasta kõige parem ja ilusam uudis olnud lugu Sindi paisul töömeeste poolt koera pähe päästetud hundist. Ma ei tea, kas mõnel neist meestest on Saaremaa juuri, aga see tegu on nii saarelik, nii inimlikult ilus ja loomalikult loomulik. Saarel elades ei jäeta kedagi hätta, ole sa, kes tahes.

Ilmus portaalis err.ee

Print Friendly, PDF & Email