RUUBI KODU – Linnaelul pole viga midagi! (6)

PARAS NOKITSEMINE: Alis valmistab järjekordset võtmehoidjat, tema tööd uudistavad tegevusjuhendaja Anne ja Ruubi Kodu elanik Andrus.

Kuressaare bussijaama naabruses asuv Ruubi Kodu on nagu kodu ikka. Samamoodi, kui igas kodus ja peres, on ka selle maja elanikel oma kohustused, tööd ja tegemised.

Endistel Sõmera Kodu klientidel on linna peatänava ääres asuvasse peremajja kolimisest möödas mõni kuu üle aasta. See on olnud piisav aeg, et end uues kohas mugavasti sisse seada, linnaeluga harjuda ning töökohadki leida.

Sel päeval, kui Saarte Hääle ajakirjanikud on Ruubi Koju külla oodatud, on kalendrit vaadates küll alles talv, ere päike tekitab aga juba õige kevadise tunde.

Suure pere elanikud on just lõpetamas alumise korruse avaras köök-söögitoas oma lõunat. Täna oli lõunaks üks siinse pere lemmikroogadest, pelmeenid. Köögitoimkond koristab nõud laualt, et need kohvitassidega ja küpsistega asendada.

Võrreldes tavalise pere söögilauaga, on siinne laud üsna pirakas – pere ju ka suur. “Kümme inimest mahub siia ilusti istuma,” kinnitab üks pereliikmeist, Arvo.

Ruubi kodus ongi just kümme elanikku. Neile käivad igapäevaelu ja -toimingute ning asjaajamiste juures abiks kaks tegevusjuhendajat. Samuti on siin majas sagedane külaline töötamise toetamise tegevusjuhendaja sihtasutusest Hea Hoog – SA Hoolekandeteenused tütarfirmast, mis erivajadustega inimestele tööd pakub.

Tegevust jagub

“Sõmeral elamisega on kõige olulisem vahe see, et siin ei ole klientidel tegevusjuhendajat abiks ööpäevaringselt,” ütleb Ruubi Kodu klienditöö juht Marianne Polding. “Elavad ju meie peremajas endaga toime tulevad inimesed.”

Enamik Ruubi Kodu elanikest käib tööl. Osale klientidest pakub kodus töötamise võimalust aga SA Hea Hoog, mis tegeleb erivajadustega inimeste valmistatud toodete müügiga ja nende tööjõu vahendamisega avatud tööturul.

Arvo töötab kesklinnas puhastusteenindajana. Hommikul läheb kella seitsmeks kohale ja lõpetab objektil töö juba kella kaheksaks. Ülejäänud päeva saab mees veeta oma äranägemise järgi – käib näiteks spaas ujumas või lauatennist mängimas. Oma maja rahvaga on ta ka kinos ja teatris käinud.

“Linnaelul pole häda midagi,” märgib 22 aastat Sõmeral elanud Arvo. “Siin Kuressaares on hoopis teine olemine ja vabam õhkkond.”

Ka Kairil on tööpäev juba seljataga. Tema käib hommikuti kella kaheksast kümneni Auriga keskuse rõivakaupluses H&M koristamas. Läheb tööle jalgsi ja tuleb ka.

“See jalutuskäik on trenni eest,” ütleb Kairi.

OSKAB KUNSTI HINNATA: “See pilt maaliti minust aastaid tagasi,” näitab Kairi oma portreed.

Pärast koju jõudmist Kairi joonistab või teeb käsitööd. Sellest, et naine on tikkimises väga osav, annavad tunnistust ristpistes linikud, mida majas mitmel pool näha võib. Osa linikuid, ausamba kujutisega ja rahvusvärvides, valmisid mullu Eesti Vabariigi 100. sünnipäeva puhul.

“Eriti mõnus on tikkida telekat vaadates,” räägib Kairi, kes on tikkinud lapseeast saadik ning lisaks linikutele teeb ristpistes kaarte ja nõelapatju. Kõik mustrid on Kairi enda välja mõeldud.

Ratastooli abil liikuv Alis palub tegevusjuhendajal lauale tuua pisikesed kangasteljed – just sobilikud selleks, et lõngast värvikirevaid võtmehoidjaid valmistada. Päevas jõuab Alis valmis kaks-kolm võtmehoidjat. Pusimist on siin omajagu, sest ühe võtmehoidja pikkus on 14 cm. Parasjagu on telgede peal rahvusvärvides lõngad – Alisel on enne vabariigi aastapäeva käsil Tallinnast tulnud tellimuse täitmine. Tema töökoht ongi siinsamas kodus – söögilaua taga on kangastelgedega askeldamiseks just parasjagu ruumi.

Veel Sõmeral elades tegi Alis nukuvaipasid. “See ei olnud nii lihtne töö midagi,” arvab ta. Vabal ajal meeldib talle arvutis joonistada ja muusikat kuulata. Võimalusel läheb Alis ka õue, kuigi üksi oleks linna vahel ratastoolis kohati päris keeruline liikuda – kõrgete äärekivide tõttu. Lumega on veel iseäranis keeruline – katsu sa sõita, kui esirattad kinni jäävad. Enamasti liigub Alis õues siiski koos saatjaga – tegevusjuhendaja või mõne sõbraga, kes vabatahtlikuna sageli Alisele seltsi pakuvad ja temaga kodust väljas käivad.

Ilse oli Sõmeral ametis vaipade kudumisega, nüüd on tema tööks, nagu Kairilgi, koristamine. Ilse on pärit Hiiumaalt ning käib iga suvi kodusaarel õel ja vennal külas.

Ruubi Kodus on igal elanikul oma tuba, sisustatud just tema maitsest ja vajadustest lähtudes. “Sõmeral elasime kahestes tubades,” märgib Arvo. “Üksi on ikka parem.”

Tülisid sel teemal, mis telekanalit või saadet vaadata, Ruubi Kodus ei ole – kokku on majas ju kuus telekat. Osa neist asub ühisruumides, teised elanike tubades. Mõnel elanikul on ka oma isiklik arvuti.

Nagu kodus ikka, annab ka iga siinne elanik oma panuse selleks, et elu siin majas toimiks nii, nagu peab.

Kui oma toa puhtuse eest hoolitseb iga elanik ise, siis ühiskasutuses ruume koristavad need, kelle kord parasjagu on.

Kokkavad ise

Ehkki poest söögikraami ostmine kuulub tegevusjuhendajate ülesannete hulka, aitavad selle kauplusest koju tuua kliendid. Toiduained ostetakse vastavalt menüüle, mille on koostanud majaelanikud ise, oma soove silmas pidades.

Söögi teeb tegevusjuhendaja abiga valmis kaheliikmeline köögitoimkond. Selleks, et iga elanik teaks, millal on tema kord köögis askeldada, on kokku lepitud toimkonna päevad.

“Oleme aasta otsa ise süüa teinud ja see töö on meil juba päris selge,” kinnitab Kairi.

Supid, praed, magustoidud, ka pitsa küpsetamine – Ruubi Kodu rahvas saab kokkamisega kenasti hakkama.

“Omas kodus ei valmista ma küll kaks-kolm korda päevas sooja toitu ega planeeri alati nii mitmekesist nädalamenüüd,” tunnistab Marianne.

KOHVILE! Marianne Polding kutsub lõunasöögijärgsele kohvile nii Ruubi Kodu pere kui ka äsja saabunud külalised.
3x Maanus Masing

Nõud peseb Ruubi Kodus puhtaks masin, elanike hooleks on need masinasse panna ja pärast pesemist välja võtta.

“Elu siin majas on selle aastaga kenasti paika loksunud ning kokkulepetest ja reeglitest peetakse kinni,” räägib Marianne.

Tegevusjuhendajad töötavad Ruubi Kodus kahe-kolme päeva kaupa, tavaliselt hommikul kella kaheksast õhtul kuueni. Ülejäänud aja peavad kliendid ise hakkama saama. “Saavad ka,” kinnitavad Marianne ja tegevusjuhendaja Anne Pajumaa.

Kuigi keegi tegevusjuhendajatest on õhtusel ja öisel ajal telefonivalves, tuleb “hädakõnesid” väga harva. “Kogu selle aasta jooksul on meile helistatud ehk viis korda – enamasti tehnikaga seotud probleemide tõttu,” lausub Anne. “Omavaheliste probleemide pärast pole kunagi helistatud. Kui erimeelsusi ongi, lahendavad kliendid need ise.”

Linnas ja peremajas kohanemine on läinud sujuvalt nii Ruubi Kodu klientide kui ka tegevusjuhendajate jaoks. Olid nad ju tuttavad juba Sõmera Kodus.

Ka linlaste suhtumine Ruubi Kodu elanikesse on nii selle maja rahva kui ka personali sõnul sõbralik. Ehk aitas sellele kaasa ka Ruubi Kodu osalemine mullusügisesel õunakohvikute päeval, kus kohvikukülastajad said tutvuda nii peremaja kui ka selle asukatega.

Kuhjaga positiivset tagasisidet pälvinud kohviku ülempagari roll oli kondiitriametit õppinud tegevusjuhendajal Kerli Lõokesel. Kui omaküpsetatud plaadikoogid otsas, ent tulijate vool ei lakanud, tegi Kairi külalistele kahel pannil pannkooke, mis samuti kõik kaubaks läksid.

“See oli väga tore päev,” ütleb Kairi.

Print Friendly, PDF & Email