AJA LUGU: Saksa kuuliprits päästis meid sedakorda (1)

MÄLESTUSKIVI AVAMINE 2011: Eikla lahingus hukkunud metsavenna Johann Metsa mälestuskivi avamisel pidas kõne tollane maavanem Toomas Kasemaa. Vasakul kaplan Gustav Kutsar.
EGON LIGI

HUKKUNUD JOHANN METS: Foto hukkunud
metsavennast pärineb 1941. aastast.

Homme möödub 73 aastat lahingust Eikla soos, kus okupatsioonivägedele osutasid visa vastupanu metsavennad Johann (Juhan) ja Arteemi Mets, Aleksander Tuuling ning Harald Alpeus. Saarlased lõid vaenlase rünnaku küll tagasi, aga tulevahetuses sai surma tollal 38-aastane Johann Mets.

Kaheksa aastat tagasi avati metsavendade mälestuspäeval, 4. märtsil Eikla soo servas mälestuskivi Johann (Juhan) Metsale. See on samas paigas teine mälestusmärk. Esimene hauatähis pandi sinna Kaitseliidu Saaremaa maleva toonase pealiku leitnant Mati Vendeli initsiatiivil.

2011. aastal mälestuskivi avamisel kõnelenud Mati Vendel rääkis, et vennad Metsad ehitasid punkri oma talu maale. Vaenlase rünnak tabas punkris maganud mehi ootamatult. “Mehed punkris olid haiged. Kujutage ette, mis tunne oli haigena see lahing vastu võtta, teha otsus ja tegutseda kiiresti,” toonitas Vendel mälestuskivi avamisel.

Varem oli Mati Vendel kohtunud Arteemi Metsaga ja Johann Metsa tütre Maimo Melsasega (Mets).

Kuigi Arteemi Mets pääses tookordsest lahingust eluga, jäi ta 23. oktoobril 1947 ikkagi okupatsioonivägede haardesse ja saadeti vangilaagrisse. Pärast vangistusest vabanemist teda kodusaarele tagasi ei lubatud.

Punavägede lahkumise järel kohtus Mati Vendel taasiseseisvunud Eesti Vabariigis vanahärraga mitu korda. Vendeli sõnul oli kõrges eas vabadusvõitleja vitaalne mees, kes ei olnud eluraskustele alla vandunud.

Kõnelesin ka Juhani tütrega, kes meenutas, et tol lahingupäeval oli vanaisa (Arteemi ja Johanni isa – A. L.) öelnud, et vaadake lapsed, niikaua kui see kuulipilduja laseb, on meie poisid elus. See relv oligi kasutuses ja nagu Arteemi Mets 1995. aastal Mati Vendelile kirjutas, päästis kuulipilduja ägedas ebavõrdses lahingus tema ja kaasvõitlejate elu. Kahjuks sai see päev aga saatuslikuks tema vennale Johannile.

Saarte Hääle palvel oli Mati Vendel nõus ajaloolisi fakte sisaldava kirja avaldama. Toome teksti lugejatele muutmata kujul. Just niimoodi 24 aastat tagasi tollal 78-aastane mees kirjutas.

Arteemi Metsa kiri Mati Vendelile

“Lgp. Saaremaa Maleva pealik leitnant Mati Vendel 20. juuli 95. a.

Kõige pealt pean vabandama, et kiri nii kaugeks on jäänud. Olin haiglas kuu aega, tuli veresoonte ummistus, peas võttis tasakaalu ära ei seisnud enam püsti ja mälu jäi vähemaks. Tänan jumalat ja arsti, kelle kaudu sain tervise tagasi. Nüüd siis algan oma mööda läinud aegadest, mis olen üle elanud. Admiral Pitka ja prof. Uluots kuulutasid 1944. a. veebruaris kuus üldmobilisatsiooni. Sõdisin Narva rindel ja Sinimägedes. Viimane lahing oli Porkunis ja säält tulin läbi lõunarinde septembri kuus, kus lõppes minu sõjatee. Algas põgenemine, igaüks vaatas kuhu sai. Minul küll sedakorda vedas, sain Saksa sõjaväe autole, kes sõitis Lihulasse, säält rongile ja olin Virtsus, siis laevale ja olin Muhu saarel. Säält kodu juba Pärsama valda Luulupe külla Torga tallu. Nüüd kõik kadunud kui unenägu. Läks mõni päevmõõda kui punaarmee jõudis Saaremaale, tuli jälle mobilisatsioon, mina sinna ei läinud, läksin metsa. 1944 a ja 1945 a. varjasime metsas heinaküünides ja sõprade pool. 1945 a. oktoobris ehitasime omale punkri Eikla soosse kuuse alla. See kuusk on praegugi alles maas, pole ära mädanenud, kui käisite sääl siis kindlasti nägite. Meie koosseis oli: Jürihans (Fjodor Jürgens) Priidu Äiklast, Aleksander Tuuling Purtsa külast, Alpus (Alpius) Valjala vallast, mina ja minu vend Juhan Luulupest. Jürihans Priidu (Fjodor Jürgens) lahkus meie hulgast 1946 a. jaanuaris, et läheb oma kodu ligemale, saab kodurahvaga rääki ja erilist kuulda, tuleb tagasi. Aga ta ei tulnud, tuli 3. märtsil 1946 a. kella 11 päeval ENKVT (NKVD) väe üksusega, mis inimeste juttude järgi 50 mehe ringis, tunti ära Jürihans (Fjodor Jürgens) ka ära. Meie olime sel päeval raskesti gripis, palavik oli kõrge, kõrvad sumisesid. Läbi une kuulsime, et meid tulistatakse. Ütlesin meestele, et tõuske ja kohe läks lahinguks lahti. Minu vend Juhan sai kohe surma, läbi ukse automaadivalangu pähe ja see ohvitser sai ise ka surma. Tegime punkri ukse lahti ja ajasime kuulipilduja toru uksest välja ja punkri aknast snaipri ja automaadi toru. Algas lahing. ENKT (NKVD) ründas ja lasi leekkuulidest punkri pihta, kuulid põrkasid tagasi ja lendasid vastu taevast sest talvel oli mitu korda sula, punker oli kui jäämägi, kuulid peale ei hakanud. Said küll granaadi korstnast sisse visata, see lõhkes, lõi kivi puru ja tahma laiali, relvad ei töötanud see tõttu, aga saime püssid puhtaks, läks paugutamiseks lahti. Kui nemad oleks siis rünnaku teinud, oleksime omadega läbi olnud. Algas lahing, Saksa kiirkuulipilduja päästis meid seda korda ära. Ohvitserid said lahingus otsa ja soldatid panid jooksu. Maha jäi mahalastud puud ja laibad, punane lumi, ülekuulamisel öeldi et 17 laipa. Meil oli nüüd kiireminek, teatsime et tuleb uus vägi. Punker põles ja paari tunni pärast olnud uus sõjavägi kohal, isegi kahur toodud. Õhtul tulnud ohvitserid külla vaja küüti laipade vedamiseks. Isa oli kuulnud kodus kuulipildujate tärinat ja ütelnud et niikaua kui paugud käivad on poised elus, kella 11-16 kestis lahing, kui vaikseks oli jäänud öelnud isa: nüüd kaks asja kas surnud või pääsenud lahingust. Ohvitserid võtnud isa kaasa ja viinud punkri juurde ja küsinud kas see on sinu poeg. Isa vastanud, et ta ei tunne. Surnul olla käed ja jalad maha raiutud kirvega. Teised laibad olid viidud, siis viidud isa ülekuulamisele. Terve öö olnud paljaste jalgadega külmas vees, kaks päeva kestnud üle kuulamine, järgmisel päeval viidud ema ja vanaema üle kuulamisele, nendele antud peksa ka veel. 23 okt 1947 a. sain ise ka pihta, viis kuuli jalgadest läbi minu automaadil tuli tõrge ette, ei töötanud ja kukkusin ENKT (NKVD) kätte. Minul ühe sõnaga vedas, sest 1947 a. Stalin lõpetas surmanuhtluse ära, mis päästis meie hinged. Minul kohut ei olnud Moskva mõistis selja taga 25 aastat. Mordoovias (Mordva ANSV ) olin 12 aastat, enne käisin Leningradi ja Moskva vangimajad läbi. 1959 a oktoobris oli esimene kohus Mordvas. Küsiti: kas mina veel ENS Liidule (NSV Liidule) relvaga vastu lähen, vastasin et sõda enam ei tule ja nii sain vabaks. Minu kodused viidi 1949 a märtsis Siberisse, ema ja vennanaine tulid lastega tagasi, isa suri Siberisse, nüüd on surnud ka ema ja venna naine. Mina olen vana, 80 aastat tuleb igapäev ligemale. Tahan tulla augusti keskpaiku vennatütrega Saaremaale. Seekord lõpetan ja soovin Teile kõike head jõudu ja energiat kodumaa kaitseks.”

Kahe aasta pärast, 80-selt, Arteemi Mets lahkuski taevastele radadele.

ÜLEVAATE ANDJA: Arteemi Mets kirjeldas lahingut Mati Vendelile saadetud kirjas.
ERAKOGU

Dokumenti riigiarhiivis pole

Riigiarhiivis on säilinud kiri 5. märtsist 1946, mis saadetud piirivalvevägede Balti ringkonna staabist ENSV siseasjade rahvakomissariaadi banditismiga võitlemise osakonnale. Kiri annab teada, et 3. märtsil 1946 likvideeris Saaremaa piirivalvesalga operatiivgrupp major Klimovi juhtimisel koos NKGB osakonna operatiivkoosseisuga Piila soos bandiitide grupi. Aga juba 7. märtsil saatis MVD Saaremaa osakonna ülem kapten Erm ENSV siseministri asetäitjale kahjurõõmust nõretava eriteate operatsiooni tegelike asjaolude kohta, kuigi ka see ei olnud päris täpne.

Riigiarhiivis säilitatavas aruandluses “banditismivastase võitluse” kohta Eikla (Piila) lahingut nimetatud ei ole, kuid kõiki operatsioone vastavates perioodilistes aruannetes kirjas ei olegi (siin tuleb ka arvestada, et mitte kõik dokumendid pole säilinud, vaid ainult põhiline aruandlus). Nagu näha, jääb eelnevates dokumentides langenud metsavendade arvuks ikkagi 3 (!?), samas kui ühtegi nime mainitud ei ole. Dokumentides äratoodud punaste kaotuste arvu põhjust kahtluse alla seada ei ole.

Põhjaliku ülevaate metsavendlusest Saaremaal annab ajaloolane Garel Püüa Saaremaa muuseumi kaheaastaraamatus 2001–2002. Püüa kirjutises on episood ka Eikla lahingust. Metsavennad võitlesid Eesti Vabariigi iseseisvuse eest ja Eesti rahvale tehtud ülekohtu vastu.

Mati Vendel ütles, et Arteemi Metsaga pidas ta kirjavahetust üsna kaua. Siin avaldatud kiri annab Eikla lahingust värvika pildi. Veel toonitas Vendel, et metsavendade ja metsavendluse olemuse mõtestab lahti kogumiku “Eesti metsavennad 1944–1957” koostanud Tiit Noormets.

Saarte Hääl tänab Mati Vendelit, kes nõustus Arteemi Metsa kirja toimetusele avaldamiseks andma.

Saaremaa vabadusvõitlejate ühing kutsub inimesi Johann Metsa mälestusmärgi juurde mälestusüritusele 8. märtsil kell 17.30.

Print Friendly, PDF & Email