Kõige tähtsam arengutegur on inimene (1)

PUUST ETTE JA PUNASEKS: “Mida te siit välja loete?” küsis raamatu autor kuulajailt.
MAANUS MASING

Esmaspäeva õhtupoolikul tutvustas Saare maakonna keskraamatukogus oma äsjailmunud raamatut “Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale” sotsioloog, emeriitprofessor Ülo Vooglaid.

Esitlusõhtu sissejuhatanud Leo Filippov toonitas, et autor on pidanud oma artiklites ja raamatutes kõige tähtsamaks arenguteguriks inimest, lisades, et Ülol on hea ütlemine: kui kodumaa kutsub, siis ikka tulen.

“Tema üheks kodumaaks on Saaremaa. Siin on ta vanaisa talus veetnud oma lapsepõlve. Kaheksa aastat tagasi avaldas ta raamatu peakirjaga “Vanaisa”,” ütles Leo Filippov.

Esitletud uue raamatu kaheksandal leheküljel annab sadu teaduslikke artikleid ja palju raamatuid kirjutanud teadlane lugejaile teada: “Varem ma ei saanud seda raamatut kirjutada. Varem ma ei olnud veel küllalt vana.”

29. augustil 84-aastaseks saav elukogenud autor on ennekõike õpetaja, kes läks Saaremaalt 1949. aastal Haapsalu õpetajate seminari eriala omandama. 1960. aastal Tartu ülikooli lõpetanud ajaloolane Vooglaid kaitses kümme aastat hiljem filosoofiakandidaadi kraadi, mis on tänapäeval võrdsustatud filosoofiadoktori kraadiga.

Aastakümneid tudengeid õpetanud, huvilistele loenguid pidanud ning teaduslikke artikleid ja raamatuid kirjutanud Ülo Vooglaid avab oma värskes teoses iseseisva riigi ja rahva edu eeldusi.

Autori sõnul aitab raamat kaasa ühiskonnas kui süsteemis orienteerumisele. Tõsi, trükis ei paku n-ö valmis lahendusi, kuid avardab kujutlust maailmast ja endast.

“Selleks, et paljude aastakümnete jooksul kogunenud teadmised kokku võtta, on vaja keskenduda, täpsemini öeldes selleks peab pühenduma,” rõhutas emeriitprofessor Vooglaid.

Ülo Vooglaid hindas raamatus avaldatud teksti enesekriitiliseltki, öeldes, et küllap on seal midagi puudu, küllap on mõni mõte jäänud pooleli, küllap on mõned argumendid jäänud kahvatuks, küllap on seal veel igasuguseid puudusi.

“Igasuguste täienduste, laienduste, süvenduste eest olen ma väga tänulik. Kui te lugema hakkate, siis pange valge paber kõrvale ja kirjutage sinna, mida õnnestunuks peate, ja kui leiate vääratusi, äpardusi, siis andke ka sellest teada. Ma olen kõige selle eest väga tänulik,” kutsus Vooglaid raamatut süvenenult lugema.

18. jaanuaril 2018 kirjutas äsjailmunud raamatu üks toimetajaist, ajakirjanik Margus Mikomägi Maalehes: “Professor Ülo Vooglaiu kirjutatud tekstid nõuavad lugejailt kindlasti piisavalt aega ja keskendumist, panevad tähelepaneliku ja heasoovliku ning teadmistejanuse lugeja vastuseid otsima ja ilmselt ka uusi küsimusi esitama. Teda on kergem kuulata kui lugeda.”

Enam kui tunniajase loenguga haaras Vooglaid kuulajad ka raamatukogu lugemissaalis oma haardesse.

Emotsionaalselt esinedes andis ta ülevaate raamatu sisust, rääkides kultuurist, haridusest, teadusest, otsustamisest ja otsustamise eeldustest, juhtimisest ja paljust muust, mis kõik kenasti trükises kirjas.

Milline on autori enda maailmavaade, tema leppimatusest rumaluse ja harimatusega, ka sellest annab teos ülevaate.

Print Friendly, PDF & Email