“Venemaa soovib Afganistani sõjale antud hinnangu ümber vaadata”, (SH 23.02)
Mõttetu sõda
Olin 1979. aastal Kaarma koolis õpetaja, kui Nõukogude Liit teatas oma “sõbralike vägede” viimisest Afganistani. Kellega sõdima ja mis otstarbel, jäi arusaamatuks.
Vaatasin geograafiakaardilt, kui soodne oleks Nõukogude Liidu Kesk-Aasial jõuda Afganistani kaudu soojale India ookeanile. Rääkisin niimoodi koolis õpetajate toas õpetajatele. Samal päeval tuli kooli parteiorganisatsioonile NLKP “salajane” kiri, panna tähele, kes räägib Afganistani sõja kohta umbes samasugust juttu. Kohe oli minu suu kinni.
Kaks Kaarma kooli endist õpilast saadeti samuti Afganistani. Nii saadeti võõra võimu poolt teadmata eesmärgil sinna paljud eesti mehed. Ma ei tea, kui paljud neist seal langesid. Ühel mu tuttava sugulasel mandril olid läinud Afganistanis viibimise tõttu närvid korrast ära. Kohtasin üht meie kooli õpilast pärast tema Afganistanis käimist Kaarma kaupluse juures. Küsisin sitikmustade juuste ja süsimustade säravate silmadega saarlaselt, kas teda peeti seal “omaks”. Mees naeratas ja ütles, et õppis seal venelasi vihkama.
Minu meelest oli see mõttetu sõda, Nõukogude Liidu julgeoleku ja huvide õigustamiseks. Inimlikult tuleb aga iga langenud sõdurit austada, ükskõik mis sõjas olnut.
Urve Kirss
“…Vaatasin geograafiakaardilt, kui soodne oleks Nõukogude Liidu Kesk-Aasial jõuda Afganistani kaudu soojale India ookeanile. …”
Õige. Selline oli vene kindralite eesmärk. Vene sõdurid pidavat saama oma kirsasid loputada India ookeani vees.
Siiski eelnes nõukogude vägede sisseviimisele N.Liiduga normaalseid suhteid hoidnud riigipea Taraki tapmine ja ameerika käsilase Amini pukkiupitamine, millele järgnes 1979. a Amini tapmine ja asendamine Liidu-sõbraliku Babrak Karmaliga.
Muuseas, 1978. a aprillis olid kõik kolm eelpool nimetatud meest ühes parteis, mis kukutas toonase riigipea Daudi, kes omakorda 1973. a riigipöördega kukutas Afganistani viimase kuninga. Ja nõnda see virvarr jätkub siiani.