Kas inimene on inimesele hunt? (21)

Elo Lember

“Ausus, õiglus, inimlikkus – need omadused tunduvad vaid inimühiskonda kuuluvat,” kirjutab Orissaare perearst Elo Lember. “Paraku peaksime seda kõike õppima hoopis loomadelt, sest inimestena – loomult suurte egoistidena – oleme sama silmakirjalikud, ebaõiglased ja julmad, kui aegade algusest peale.

Inimloomus ei muutu, muutuvad vaid vahendid. Sattusin hiljuti suurepärasele raamatule “Huntide tarkus” (autor Elli H. Radinger), milles kirjeldatud hundiühiskond tuletab meile meelde lihtsad põhiväärtused: armasta oma perekonda, hoolitse nende eest, kes on sinu hoolde usaldatud, ära anna kunagi alla, ära loobu ealeski mängimast. Ükski loomaliik ei ole inimesega sotsiaalselt nii sarnane kui hunt ja just seetõttu võime neist julgelt eeskuju võtta. Indiaani tarkus ütleb: mida inimene ei tunne, seda inimene kardab ja mida inimene kardab, seda inimene hävitab. Teistpidi: me kaitseme ainult seda, mida armastame ja armastame vaid seda, mida tunneme. Kõik, mida me endale selgeks tegema ei vaevu, on eelarvamusi ja hirmu tekitav. Pealiskaudsus, eelarvamused ja hirm muudavad meid võimu ihkavatele populistidele ülimalt kergeks saagiks, nagu erinevate riikide viimaste aastate kogemus tõestab.

Harimatuse märk

Eelarvamuste põhjal otsustamine on teinud ja teeb palju kurja eelkõige nõrgematele, kes ei suuda end piisavalt kuuldavaks teha, olgu need lapsed, naised, eakad, puudega inimesed või erinevad vähemused. Oma õiguste eest seisjaid me naeruvääristame või peame lausa vaenlasteks, mis on minu silmis ülima harimatuse märk.

Oleme Eestis uhked oma haridussüsteemi üle, aga arvan, et see on ammu ajale jalgu jäänud. PISA tulemused on suurepärased, aga koolirõõmu jätkub millegipärast vaid algklassidesse. Mõttetut tuupimist on liiga palju, mängulisust ja oma peaga mõtlemist liiga vähe. Aineid ei seostata omavahel ega igapäevase eluga, laste füüsiline võimekus on lastud langeda alla igasugust arvestust, mis kõik süvendab lumehelbekese-staatust.

Arvamus, et lastele ei tohiks liiga vara seksist, vägivallast või surmast rääkida, on sügavalt väär. Pidavat ebatervet huvi tekitama? Info on lastele tänu nutiseadmetele ammuilma kättesaadav, aga selles orienteeruda nad ei oska. See, kui elu koledamast poolest ei räägita, ei muuda seda olematuks ning hiljem on šokk päris korralik. Toodame ärevaid, depressiivseid ja abituid ühiskonda vaid juurde. Lapsepõlv olgu kõigile ilus, aga kui lapsest saab täiskasvanu, peab ta olema valmis probleemidega silmitsi seisma, mitte nende eest põgenema.

Info tuleb eakohaselt, järk-järgult lahti seletada. On vastutustundetu lükata lapsi nende kaitsmise sildi all pooltõdedega varustatult ohte täis maailma. Kuidas eristada head kurjast, tõde valest, pärisprobleeme pseudoprobleemidest, viisakust silmakirjalikkusest, kuidas mitte lasta end propagandast mõjutada? Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia vaid võimendavad müüte.

Meid on üpris lihtne eksitada, kui seda õigesti teha – ehedaim näide on libauudiste süsteemne levitamine Facebookis, mis muudab desinformatsiooni tõeliseks relvaks. Teadlikkuse tõstmisest räägitakse pidevalt, aga seda peab tegema algusest peale õigesti, hiljem on väärinfot ja umbluud väga raske ümber lükata.

Maailmas on jõutud teadmiseni, et akadeemiline IQ määrab inimese edukusest vaid 20–25%. Palju suurem roll on emotsionaalsel intelligentsusel (EQ), mis on segu keskendumisvõimest, tahtejõust, enesekontrollist, suhtlemisoskusest, koostöövalmidusest. Tundetarkuse õpetamine peab algama kodust ja jätkuma lasteaias-koolis, aga kas meil on piisavalt oskusi seda teha? Nimetaksin emotsionaalset intelligentsust õppimisvõime ja mõistlikkuse koosluseks, nutikuseks. Keerulistes olukordades võtab emotsionaalne aju mõtlevalt ajult kontrolli üle ning kui meid ei ole õpetatud analüüsima ja seoseid leidma, teeme hetke ajel saatuslikult valesid otsuseid. Paljud meie seast jõuavad kõrge emotsionaalse IQ-ni ka ise (parimad õpetajad on seejuures just raamatud!), aga eesmärk peaks olema kõik ühiskonnaliikmed teatud tasemele aidata, et igaüks võiks tõesti vaid ise oma õnne sepp olla, mitte poleks manipuleeritav nupuke. Rääkida, rääkida, rääkida!

Paljukiidetud infoühiskonna suurim probleem on iroonilisel kombel kommunikatsiooni puudulikkus, seda nii perekonna kui ka riigi tasandil. Tahame kiirkorras uueks Põhjamaaks saada, aga unustame ära, et 50 okupatsiooniaastat panid meie väärtushinnangutele tõsise põntsu. Alles nüüd hakkame julgema rääkida tabuteemadest ja sedagi väga ettevaatlikult, kartes teiste rünnaku alla sattuda.

Ohver on süüdi?

Meie sisemine kultuur ja lastetuba on ikka väga viletsas seisus, kui ahistamist, vägistamist, perevägivalda, avalikult jalaga löömist, ähvardamist või alandamist mingilgi põhjusel õigustame, kui ohvrit süüdlaseks peame – mis ta siis provotseeris! Väga häiriv on pidev hinnangute andmine ja kritiseerimine lahenduste pakkumise asemel. Mõnitamist nimetame südamerahuga sõnavabaduseks. Kõik need pahatahtlikud tagarääkimised, õelad netikommentaarid – kas need ei peegelda tegelikult meie enda õnnetut elu? Kui minul on halvasti, olgu ka teistel – kättemaks paikab meie madalat enesehinnangut, mis on tihtipeale alguse saanud helluse puudumisest lapsepõlves.

Kas inimene on inimesele hunt? Saadud teadmiste valguses ütleksin, et küll oleks sellise hinnangu saamine austav. Hundid on vabas looduses kohati inimlikumad kui inimesed ise. Loomade armastus on tingimusteta, inimarmastus kipub liiga sageli tingimusi seadma. Mulle väga meeldivad inimesed, kes julgevad eristuda, on otsekohesed, aga samas austavad ja ausad nii iseenda kui teiste suhtes, kes naeravad julgelt enda – pigem ikka inimlike nõrkuste – üle. Arvan, et raamatutes ja filmides meeldivad sellised inimesed eranditult kõigile, aga päriselus kipume ikkagi valetama, varjama, teesklema, kas siis omakasust või mugavusest või soovist kuuluda niinimetatud normaalsete poole peale. Läheb veel mitu põlvkonda aega, et ühiskonna hoiakud muutuksid, et elunormiks ei oleks soov teistele meeldida, vaid iseendaks jäämine, seejuures kedagi kahjustamata.

Print Friendly, PDF & Email