JUHTKIRI: Sõna sõna vastu

Kui kalameestelt kuuldule tuginevad loomakaitsjad väidavad, et Loonalaiul elavatel veistel pole midagi süüa, veterinaar- ja toidu­amet väidab aga vastupidist, siis kummal neist õigus on?

Veiste heaolu – õigem oleks küll öelda, halbade tingimuste – pärast muretsevad loomakaitsjad kirjeldavad MTÜ-le Saaremaa Ökoküla kuuluvate loomade pidamistingimusi äärmiselt nirudena: inimestest võõrdunud ja hooleta jäänud loomad saavat kontrollimatult paljuneda, kellelgi polevat loomade sündidest ja surmadest ülevaadet.

VTA loomade pidamistingimustes aga probleemi ei näe: Loonalaiul elavad loomad olevat vastupidavad ja vähenõudlikud, kohastunudki karmides tingimustes elama. Pealegi olevat neil laiul nii toitu, joogiks merevett kui ka võimalus kadakate vahelt varju otsida.

Kuidas VTA veiste praeguseid pidamistingimusi kontrollis, kui viimane külastus leidis aset neli kuud tagasi? Kas seepärast erinevad ametnike ja loomade pärast muretsevate inimeste kirjeldused veiste olukorrast nagu öö ja päev? Kas on loomakaitsjad liiga fanaatilised või hoopis ametnikud liiga ükskõiksed?

Print Friendly, PDF & Email