JUHTKIRI: Kütmine ja müüdid

Ilmselt mõtleb nii mõnigi inimene, kes loeb tänasest Saarte Häälest päästeameti peadirektori Kuno Tammearu õpetussõnu kütmise kohta, et oot-oot, kuidas siis nii?

Või koguni kahtleb, kas see peapäästja ikka õiget juttu ajab. Leidub ju küllaga neid, kes on eluaeg oma kodu ahju või pliidiga soojaks kütnud ning oma arvates teab täpselt, kuidas seda tegema peab.

Selgub aga, et nii mõnigi kütmisviis pole Tammearu sõnul sugugi õige.

Paljud meist peavad hoolega meeles juba lapsena vanematelt kuuldud soovitust: ahju- ja pliidiuks ning siiber sulge siis, kui söed veel hõõguvad, aga leeki enam pole. Sest siis ei ole vinguohtu, aga soojus ei lenda asjatult korstna kaudu minema. Tammearu väitel ei pea selline arvamus paraku paika. Õige aeg siiber sulgeda on tema sõnul hoopis siis, kui süsi üldse enam pole.

On neid inimesi, kes ahju küttes avavad siibri vaid poolenisti, sest “mida kauem ahi põleb, seda soojemaks tuba saab” või “kui siiber lahti, läheb kogu soe korstna kaudu välja”. Korstnapühkijad, muide, on säärast kütmisviisi võrrelnud poole kopsuga hingamisega.

Leidub koguni neid kodukütjaid, kes kuivade puude peale sahmaka vett valavad – sest küttematerjal “on liiga kuiv ja põleb liiga ruttu ära”.

Inimesi on igasuguseid ja arvamusi, kuidas õigesti kütta, samuti. Iseasi, kas need paika peavad.

Print Friendly, PDF & Email