Eesti riik on perspektiivita (24)

Kaarel Kasemets

“Meie maal on ühe suure linna jagu rahvast, ent väikesele riigile ei ole suudetud planeeringutki koostada,” kirjutab endine Saare maavalitsuse arengu- ja planeeringuosakonna peaspetsialist Kaarel Kasemets.

Laulva revolutsiooniga taasiseseisvunud riigi esimesed valitsuse liikmed vahest mäletavad pea veerandsada aastat tagasi kehtinud planeerimis- ja ehitusseadust (PES), mis riigikogu poolt vastu võeti selleks, et Eesti riik saaks planeeritud, korrastatud erinevatel tasanditel. Seaduse kohaselt kavandati riigi planeering alt üles põhimõttel: esmalt valdade planeeringud, siis maakondade omad ja seejärel, teades neid mosaiigikillukesi, pidi kokku pandama ka tervikpilt – Eesti riigi planeering. Koostatud ja kehtestatud valdade ja maakondade planeeringutele ei järgnenud midagi. See meenutab Suure-Peetri ja Väikese-Peetri leivasöömist – enne tehke teie oma töö nõutud tähtaegadel ära, kuid EV valitsuse tasemel jäi töö tegemata, riigi planeering koostamata.

Tervikpilt kokku panemata

Lihtsam ja mugavam oli PES kahte lehte lüüa: nii sündisidki iseseisvad ehitusseadus ja planeerimisseadus, kus puudusid viited riigi planeeringu koostamisele. Unustati? Vaevalt. Lihtsalt nii oli mugavam ja kellelegi kasulikum. Eesti tuleviku-uuringute instituudis kaaluti riigi erinevaid arengumudeleid nagu Eesti ülevedajana või Soome all­hankijana ja veel midagi… sellised visioonid siis. Visioon kui nägemus ei asenda siiski planeeringu koostamise vajalikkust ja riigi planeeringut.

Nii ongi juhtunud, et riigi planeeringu asemel kuuleme algatatud eriplaneeringute koostamisest, ometi puudutavad need eriplaneeringud kogu vabariigi sotsiaalset arengut, looduse mõjutamist, majanduse jt arenguid.

Palju häid kogemusi EV ülesehitamisel on üle võetud naabritelt Soomest, aga miks mitte enamat? Rahvusküsimustes on Soome leidnud rahuldavad lahendused põlisrahvuse ja vähemusrahvuse nagu rootslased vahel. Mõlemad keeled on tunnustatud ja kasutusel. Meil jäid need üldriiklikud sotsiaalsed küsimused õhku ja on tänaseni valimiste eelne teema nagu riigikoguski.

PES-i kohaselt tulnuks käsitleda ja leida lahendused riigile tervikuna pikas perspektiivis kõikides nendes küsimustes, mida käsitlesid maakondade planeeringud ja veelgi enam, välispoliitilised ja riigi julgeoleku teemad.

Madalama astme planeeringutest – neid on ligi 300 mosaiigikillukest – pidanuks kokku panema tervikpildi – Eesti planeering ja arendused pikas perspektiivis. Nüüd, veerandsada aastat hiljem peaksime vaatama, mis pildil on valesti, tegema n-ö peenhäälestamist. Pole aga pilti, mida korrastada, mida viia arengutega vastavusse. Lihtsam on leida doktorit või professorit, kes tudengi lõputöö Eestis on tähelepanuta jätnud.

Asendustegevused leiavad enam tähelepanu kui planeerimine ja riigi juhtimine.

Riik, see oleme meie, aga riigi valitsemiseks on valitud ja volitatud isikud, kelle tegemata töödest ei räägita, ometi on riigi planeeringuks palju liidetavaid maakonnaplaneeringute näol olemas.
Nendest prouadest ja lipsustatud härradest, kes on jätnud või jätavad oma töö tegemata, ei ole meil kombeks rääkida. “Riik jättis tegemata!” Ei, need olid või on konkreetsed isikud riigikogus ja valitsuses!

Mida üks riigikogu koosseis vastu ka ei võtaks, see järgmisele ei kõlba ning seadusandluses valitseb seaduste paranduste seaduste järjekordne muutmine ja seaduste lugemine. Nendest seadustest arusaamine käib tavainimesele üle jõu.

Arendatakse kõrgelt haritud juristide riiki. Kõik küll räägivad sellest, kuid sinnapaika on olukord jäänud.

Kapitali ja ressursside liikumine riigis ja riigist välja, riigi jõukuse suurendamine ja võimalikud teed eesmärkidele jõudmiseks – kas see ja teised teemad ei ole mitte riigi planeerimise küsimused?

Kelle tegemata töö?

Meie maal on ühe suure linna jagu rahvast, ent väikesele riigile ei ole suudetud planeeringutki koostada?! Vastav seadus ju oli, aga kelle tegemata töö, sellest ei räägita, toimub ringkäendus. Kontrollimatu ressursside väljavool ja vaesumine meie looduslike ja inimressursside poolest rikkas riigis jätkub. Kuidas minna, kuidas ja kes võib tulla – see ja teised küsimused on riigikogu valimiste eelne teema, aga koalitsioonis olles kaob kõik mingisse hämusse.

Sõjaväes on sõduril hea teenida selles väeosas, kus valitsevad kord, puhtus ja selgus, nii peaks olema igal linna- või maa­elanikul kindlustunne igal päeval olulistes küsimustes: mis on ja kuidas saab olema ettevõtjal, töövõtjal, kellel iganes siin riigis. Pesupäevata, tagasi vaatamata ja pikka plaani koostamata ei saa puhtaks ja korda ükski riik.

Jällegi on meil käes päevad, kus riigi planeerimine peaks olema päevakorras. J. W. Goethe on kord olukorrale andnud hinnangu: “… siis kuradil on õige pidu/ kui koos on võitlevad parteid/ Nii võigas, mitmepalgeline/ ja saatanlik ja paaniline/ on lärm ja möll, mis piirab meid.” Tühikargajaid on Saaremaalgi. Tuuletallamisega silma paistes tahaksid nad riigitüüri juurde pääseda. Nii see laevukene valimistest valimisteni hulpima jääbki? Rahvas näeb, rahvas valib.

Print Friendly, PDF & Email