Võõras töö oma vaeva pähe

Oma bakalaureusetöö mahakirjutamises süüdistatava poliitiku Rainer Vakra juhtum on ühiskonnas käivitanud arutelu nii eetikast kui ka vajakajäämistest meie kõrgharidussüsteemis.


Priit Pruul,
organisatsioonikommunikatsiooni magister:

Priit Pruul

Plagieerimine on lihtsalt vale ja labane. Nii lolli tempu annab ikka muidugi teha, tudeng või mitte, aasta 2002 või mitte.

Palju sümptomaatilisem on aga juhendajate sageli olematu roll tööde juures – viimane aeg oleks hakata seda auditeerima, sest pange tähele – see ülelaskmine jääbki kestma. Vakra juhtum on lihtsalt markantne näide.

Minu jaoks totaalselt kummastav moment antud juhtumi puhul on see, et kui juhendaja annab mingid materjalid, sa kopeerid need üks ühele oma töösse ja seejärel juhendaja ei juhi sellele tähelepanu? Mille eest see juhendaja tasu saab?

Sirje Medell

Sirje Medell,
Eesti teatri- ja muusikaakadeemia õppejõud, endine Kuressaare muusikakooli õpetaja:

Olen kümme aastat lähedalt näinud juhendamisi ja kaitsmisi. Kontakttundide arv ja töötasu on muidugi olematu, aga ükski südametunnistusega juhendaja sellest kinni ei pea, kisub ikka õhinapõhiseks ja tööde kvaliteet on tagatud. Mul endal on olnud juhendatav, kellele töö kirjutati, hämas, jäi vahele – “mul aidatakse tõlkida”. Järgmisel aastal nõudis uut juhendajat, kes viskus juhendatava eest dzotile, ja vaatamata asjaolule, et kaitsja ei osanud oma tööga seotud teemal ühelegi küsimusele vastata, sai ta magistrikraadi kätte, teda isegi tsiteeritakse. Alles hiljem kratsiti kukalt. Aga kõige tragikoomilisem, mida olen seminaril kuulnud, on küsimus “Kuulge, see on problemaatiline töö, kes on juhendaja?” ja hämmeldunud vastus: “Teie!”

Inge Vahter

Inge Vahter,
Saaremaa ühisgümnaasiumi bioloogiaõpetaja, uurimistööde juhendaja:

Mis puutub Rainer Vakrasse, ei hakka ma teda praegu süüdi ega õigeks mõistma, kuna ma täpset lugu ei tea. Nii palju saan aga küll öelda, et meie koolis, kus uurimistöid tehti juba möödunud sajandil, on üks tähtsamaid reegleid see, et mahakirjutamist olla ei tohi. See on lausa reegel number üks, mida tuleb alati kõigile uurimistöö tegijatele rääkida: kui avaldad teksti, mis ei ole su enda oma, paned tingimata juurde viite, kust sa selle materjali said.

Usun, et oleme suutnud selle õpilastele hästi selgeks teha.

Kuna meie koolis kehtivad uurimistööde osas konkreetsed reeglid, siis praegu mulle isegi ei meenu, et keegi oleks proovinud kellegi teise uurimistööd omatehtu pähe esitada. Kasutame vahel küll mõningaid andmeid õpilaste varasematel aastatel tehtud uurimistöödest, aga märgime alati juurde, et oleme seda tööd kasutanud.

Eks tänapäeval ole võimalused plagiaadi avastamiseks paremad kui näiteks paarkümmend aastat tagasi. Internetis guugeldades on ju võimalik kergesti kindlaks teha, kas see tekst on kusagil varem avaldatud.

Anni Hartikainen

Anni Hartikainen,
TalTechi Eesti mereakadeemia meremajanduse keskuse juhataja:

Ega ma Vakra juhtumiga peensusteni kursis ole. Seda juhtusin küll nägema, kuidas Priit Kuusk “Aktuaalses kaameras” Rainer Vakralt aru päris. Sealt ühtki selgitust peale selle, et Tallinna ülikool menetleb tegu ja võtab vastu otsuse, ei tulnud.

Mis mu enda seisukoht plagieerimise osas ikka muud olla saab, kui et see on näotu, sündsusetu tegevus. See on umbes sama, mis varastamine.

Hoomata kogu seda infohulka, mis maailmas olemas on – seda ei suudaks ükski juhendaja.

17 aastat tagasi ei olnud ka nii häid plagiaadi kontrollimise süsteeme nagu tänapäeval. Sellepärast me neid plagiaadikontrolli süsteeme tänapäeval kasutamegi, et nende abiga saab kergesti tuvastada, kas tuleb kordusvaste. Meie koolis läbivad plagiaadikontrolli kõik tööd. Mulle ei meenu ühtki sellist kuritegelikku juhtumit või skandaali, kus meie koolis oleks püütud oma lõputöö pähe kellegi teise oma esitada. Võimalik, et seal taga on ka juhendajate hea töö.

Print Friendly, PDF & Email