The Times: miks prantslased ja itaallased teineteist vihkavad?

KISUB TÜLI ÜLES: Itaalia asepeaminister ja siseminister, Põhja-Liiga üks juhtfiguure Matteo Salvini on Prantsusmaa riigipead nimetanud “kohutavaks presidendiks”. Sõnasõja kahe riigi suhetes on tekitanud erinev suhtumine Euroopat haaranud rändekriisi.
CORRIERE.IT

Umbes poolteist nädalat tagasi kutsus Prantsusmaa ootamatult tagasi oma suursaadiku Roomas. See oli järjekordne pingete teravnemine juba aastatuhandeid kestnud jagelemiste jadas kahe rahva ja riigi vahel. Miks siis need kaks naabrit teineteisega alatasa tülitsevad? Sellele küsimusele püüdis vastust leida Briti ajakirjanik Peter Conradi ajalehes The Times ilmunud artiklis.

Kui Benito Mussolini 1940. aasta juunis kohe pärast seda, kui Natsi-Saksamaa oli vallutanud Pariisi, Prantsusmaale sõja kuulutas, süüdistas Roomast lahkuv suursaadik André François-Poncet Itaalia poliitikuid Prantsusmaale raskel ajal noa selga löömises.

Nüüd tagasikutsutud Prantsusmaa suursaadik Roomas Christian Masset käitus palju diplomaatilisemalt. Nimelt jättis ta oma tunded ja mõtted enda teada, kui istus kümmekond päeva tagasi lennukisse, et naasta Pariisi. The Times toonitab, et see oli esimene juhtum viimase pea 80 aasta jooksul, kui Prantsuse saadik oli ootamatult puhkenud tüli tõttu sunnitud Itaaliast lahkuma.

Üllatusliku konflikti Euroopa Liidu kahe asutajaliikme vahel põhjustas Itaalia asepeaministri Luigi Di Maio jultunud Prantsusmaa visiit. Tema eesmärk oli sõlmida kontakte nn kollaste vestidega, kes on viimastel kuudel Prantsusmaa linnade tänavatel marodööritsenud.

Armastus ja vihkamine

Pole saladus, et “kollaste vestide” peamine eesmärk on president Emmanuel Macroni võimult tõukamine. Briti leht lisab aga, et tegelikult ulatuvad puhkenud tüli juured kaugele ajalukku. Säärane armastuse ja vihkamise suhe kahe rahva ja riigi vahel olevat kestnud vaat et juba aastatuhandeid.

Miks siis need kaks naabrit, kel paljude kõrvaltvaatajate arvates on palju ühist, aeg-ajalt jälle tüli üles kisuvad? Nii prantslastele kui ka itaallastele meeldib väga hea söök ja hea vein. Nad on suunanäitajad moe- ja kunstimaailmas ning mõlemale rahvale meeldib lihtsalt elu nautida. Nii prantsuse kui ka itaalia keeles on kasutusel isegi vastav väljend: prantslaste joie de vivre (elurõõm) ja itaallaste brio (elavus, reipus).

“Prantsusmaa ja Itaalia sarnanevad kahele nõbule, kes mõlemad peavad end kõige kaunimaks,” ütles Milano ajalehele Corriere della Sera antud intervjuus ajakirjanik Franco Venturini. See mees on rahvuselt küll itaallane, kuid hariduse on ta saanud Prantsusmaal ja Prantsuse riik on andnud talle kõrgeid autasusid.

The Times möönab, et mõnevõrra võimsam ja üldiselt ka enam organiseeritud Prantsusmaa on oma lõunanaabrisse sageli teatud üleolekuga suhtunud. Isegi Rooma aegade kuulsust – see oli aeg, mil itaallaste kuulsus oli seniidis – püütakse tänapäeva prantsuse popkultuuris pilada. Võtame näiteks koomiksisarja “Asterixi seiklused”, millest on tehtud ka seriaal, kus vapper ja kaval gallialane irvitab lõunast tulnud roomlastest vallutajate üle, neid kõikvõimalikul kombel narritades.

Sajandite vältel on Prantsusmaa kroonitud pead sekkunud Itaalia paljude linnriikide siseellu. Pikka aega pidasid Prantsuse kuningad Avignonis üleval isegi omaenda kodukootud paavsti, kirjutab The Times.

Jätkuvad hõõrumised

Itaalia ekspordi kõige kuulsam näide olevat aga Briti lehe arvates Napoleon Bonaparte. Ta pärines aristokraatlikust Toscana suguvõsast ja oli sündinud Korsika saarel, mille Genova oli tolleks ajaks juba Prantsusmaale loovutanud.

Pärast oma võimu kindlustamist oli Napoleoni üks esimesi ettevõtmisi sõjaretked kaasaja Itaalia aladele, kus toona polnud veel tekkinud ühtset rahvusriiki. Sõjakäikude ajal röövitud kunstiväärtusi ekspo-neeriti uhkelt Pariisis. Napoleon läks isegi nii kaugele, et vangistas kahel korral oma karjääri jooksul Rooma paavsti.

Itaaliast sai lõplikult ühtne riik 1871. aastal. Tal oli aga raske sammu pidada oma naabritega, mis XX sajandil viiski katastroofini – fašismi tekkeni, seejärel aga häbiväärse kaotuseni II maailmasõjas.

Briti ajaleht tõdeb, et sõjajärgne Itaalia oli küll tuntud oma elegantsi poolest, ent tugevuses ja mõjuvõimus ta Prantsusmaaga võistlema ei küündinud. Siit ka põhjus, miks Pariis Itaaliasse mõnevõrra põlglikult suhtus ja Euroopas hegemoonia kehtestamiseks rajas liidu hoopiski Saksamaaga.

Sellest ajast pole suurt midagi muutunud. The Times meenutab, et 2006. aasta jalgpalli MM-i ajal aplodeerisid prantslased vaimustusega, kui Zinédine Zidane finaalmängus andis sihilikult peaga löögi Itaalia kaitsjale Marco Materazzile, kuna viimane olevat ebaviisakalt rääkinud tema õest. Samas üllatas aga prantslasi president Nicolas Sarkozy, kes tegi katse prantslasi ja itaallasi lepitada, abielludes Carla Bruniga – Itaalias sündinud modelli ja lauljaga.

Äärmuslaste flirtimine

Kui tõsisemalt rääkida, siis on kahe riigi erimeelsuste peamine põhjus Briti päevalehe arvates just Põhja-Aafrika, mida mõlemad peavad oma n-ö tagahooviks. Itaallased ei suuda andestada Liibüa pommitamist 2011. aastal, mille tagajärjel varises kokku Muammar al-Gaddafi režiim. See tegi lõpu ka itaallaste mõjuvõimule Liibüas. Tulemuseks oli tõeline kaos, mistõttu hakkasid põgenikud üle Vahemere Itaaliasse tungima.

Kui Emmanuel Macron 2017. aastal Prantsusmaa presidendiks sai, siis alguses Pariisi ja Rooma suhted paranesid. Möödunud aasta jaanuaris allkirjastas Macron isegi kahepoolse koostööleppe. Seejärel ei käitunud ta aga just kõige mõistlikumalt. Nimelt ütles Macron, et itaallased peaksid kahe kuu pärast toimuvatel valimistel tegema n-ö euroopaliku valiku.

Valimiste tagajärjel tekkis uskumatu koalitsioon radikaalse Viie Tähe Liikumise (it k Movimento 5 Stelle), eesotsas Luigi Di Maioga, ja Põhja-Liiga (Lega Nord) vahel. Viimati mainitud erakonna eesotsas on Matteo Salvini. Praegu on Salvini Itaalia valitsuses tähtsal ametikohal ja Macroni suur kritiseerija. Eriti teravalt on ta arvustanud Prantsusmaa immigratsioonipoliitikat.

Mõõt sai täis

Prantsusmaa ja Itaalia tüli otsene põhjus oli, et veebruari algul külastas Luigi Di Maio üht Prantsusmaa provintsi, et kohtuda seal nn kollaste vestide liikumise esindajatega. “Üle Alpide puhuvad muutuste tuuled,” säutsus Di Maio Twitteris. Sellega andis ta märku kavatsusest sõlmida Prantsusmaa protestijatega koostöölepe. Teada on, et “kollaste vestide” esindajad kavatsevad kandideerida peagi toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel.

Macroni jaoks, kes viimastel kuudel on püüdnud vaoshoitult käituda ega soovinud Roomaga puhkenud sõnasõtta sekkuda, oli selline nahaalne sekkumine Prantsusmaa siseasjadesse viimane piisk kannatuste karikas. “Omada erinevaid vaateid on üks asi, kuid kasutada tekkinud keerulist olukorda valimiste eesmärgil, on hoopis teine asi,” on öeldud Prantsusmaa välisministeeriumi pressiteates, mis oli koostatud üpriski teravas toonis.

Kumbki pool ei kavatse enne europarlamendi valimisi taganeda. Esinedes sedavõrd karmilt Itaalias võimule tulnud radikaalide vastu, võttis Macron tegelikult ka jäiga hoiaku oma peamise vastase Marine Le Peni suhtes, kes on Rahvusliku Ühenduse (2018. aasta juunini tuntud kui Rahvusrinne) eesotsas. Küsitlused näitavad aga selle erakonna populaarsuse jätkuvat kasvu.

Vaatamata Emmanuel Macroni ja Angela Merkeli headele suhetele, on nii Saksamaa kantsler kui ka paljud teised Euroopa liidrid võtnud ses küsimuses ettevaatliku hoiaku. Nemad kahe riigi tülisse sekkuda eriti ei soovi.

Lõpetuseks kirjutab The Times, et möödunud nädalal olid Angela Merkelil omad põhjused Prantsusmaa liidrile viltu vaadata. Nimelt tegi Macron katse kehtestada uued piirangud gaasitoru Nord Stream 2 ehitusele, mis kulgeb Venemaalt Saksamaale.

Saksamaa jaoks on see projekt aga väga oluline. Samas peavad paljud Euroopa riigid seda strateegiliseks ohuks. Sama meelt on ka USA. See omakorda tähendab aga, et Macron ärritab paljusid.


Le Monde: pingete tõus suhetes Itaaliaga

Midagi sarnast pole Prantsusmaa ja Itaalia suhetes olnud 1940. aasta juunist, mil toonane suursaadik André François-Poncet pidi Palazzo Farnesest (Prantsuse saatkonnahoone Roomas – toim) kiirustades lahkuma. See leidis aset siis, kui Itaalia kuulutas Prantsusmaale sõja, kirjutab Pariisi ajaleht.

Käesoleva aasta 7. veebruaril kutsus aga Quai d’Orsay (Prantsuse välisministeeriumi mitteametlik nimetus – toim) konsultatsioonideks kodumaale tagasi suursaadik Christian Masset. Nii on vähemalt öeldud ametlikus avalduses. Teravkeeled ei välista aga suursaadiku väljasaatmist…

Välisministeeriumi ametlik pressiteade oli sõnastatud karmilt. Selles mõistetakse otsesõnu hukka Põhja-Liiga juhi Matteo Salvini ja Viie Tähe liikumise liidri Luigi Di Maio “korduvad süüdistused”, “lubamatud avaldused” ja “põhjendamatud rünnakud”.

Kannatuste karika viimaseks piisaks sai Di Maio saabumine Montargis’sse, kus ta kohtus “kollaste vestide” esindajatega, kelle eesmärk on moodustada kodanikualgatuse ühendus osalemaks kevadel toimuvatel Euroopa Parlamendi valimistel. Selle külaskäigu ajal sai ta kokku äärmuslase Christophe Chalençoniga, kes detsembris 2018 nõudis Prantsusmaa valitsuse erruminekut.

Prantsuse välisministeeriumi esindaja Agnès von der Mühll on mõista andnud, et itaallaste säärane käitumine loob ohtliku olukorra ja tekitab küsimuse, kas Roomas võimul olevad inimesed ikka soovivad heanaaberlikke suhteid kahe riigi vahel.

Print Friendly, PDF & Email