LAEVAHUKK SAAREMAA RANNIKUL 1968: Kui tropid jäävad pingutamata…

“RUHNU” VRAKK veeteede ameti uurimislaeva külgvaatesonari pildil.
Veeteede amet

Legend räägib, et 1968. aasta sügisel Ida-Saaremaa vetes tormiga põhja läinud kaubalaeva “Ruhnu” pardal oli ka Saaremaale oktoobripühadeks saadetud viinalast. Kas see nii ka oli?

Eelmise sajandi kuuekümnendatel algas Eesti riiklikus merelaevanduses mootorlaevade aeg. 1956. aastal saabus Tallinna Kaug-Idast üle Põhja-Jäämere kolm 370-tonnise kandevõime ja 400-hobujõulise võimsusega mootorlaeva. Saarte nimesid kandnud “Kihnu”, “Ruhnu” ja “Naissaar” olid madala süvise tõttu mõeldud rannasõitudeks, mistõttu need vedasid Saaremaale kaupa. Laevadega veeti peamiselt ehitusmaterjali: tsementi, paneele, silikaattelliseid, aga ka jõusööta ja väetisi.

Meri on nõudnud laevu ja inimelusid aegade hämarusest alates, kuid nõukogude ajal oli laevahukkudest rääkimine tabuteema. Laiemalt sai rahvale teatavaks mootorpurjeka “Lydia Koidula” saatus. Laev hukkus tugeva tormiga Tagalahes Suuriku-Kuriku panga lähistel 26. novembril 1951. Sellest kirjutas oma jutustuses “Pühadekari hukk” Stalini ja Lenini preemia laureaat kirjanik Juhan Smuul. “Lydia Koidula” viimasel reisil oli lastiks 420 tonni telliseid.

Maha vaikiti ja salastati Tallinnast Roomassaarde teel olnud mootorlaeva “Ruhnu” uppumine Saaremaa idarannikust paarikümne kilomeetri kaugusel.

Eelmise aasta septembris avastasid veeteede ameti hüdrograafid Liivi lahes Turja sadamast 16 km lõunas 25 m pikkuse puulaeva vraki, millest omakorda 2 km lääne poole asub veel üks vrakk – ligi 45 m pikkune. Tõenäoliselt on tegu mootorlaevaga “Ruhnu”. Riigiarhiivis säilitatava laevahuku uurimistoimiku andmetel olid “Ruhnu” uppumise koordinaadid 58o 14´ põhjalaiust ja 23 o 05´ idapikkust. Pea sama tulemuse andis septembris ka veeteede ameti sonariuuring.

Pool sajandit tagasi tegi saatusliku merereisi olude sunnil kaasa Pärnu merekooli ja Tallinna riikliku merekooli lõpetanud ning seejärel kolm aastat mereväes teeninud 25-aastane Jaan Ratassepp. Praegu Pöidel elava Jaan Ratassepa nime meeskonna nimekirjast ei leia. Seega mees ametliku uurimisraporti andmetel laeval ei viibinudki, kuid seletus sellele on lihtne.

ENDINE MEREMEES Jaan Ratassepp peab praegu pensionipõlve Pöide mail.
MAANUS MASING

Kogemata laevale

Peamiselt Kingissepa kalakombinaadile ja juveelitööstusele ehitusmaterjali, drenaažitorude konteinereid ja muud Saaremaale vajalikku kaupa vedanud mootorlaev “Ruhnu” seisis 3. oktoobril Tallinna sadamas ja ootas ärasõitu. Paraku aga otsi lahti anda ei saanud, kuna teine tüürimees Juhan Rakitin polnud õigeaegselt pardale ilmunud.

Jaan Ratassepp viibis sel ajal parajasti Meremeeste Kodus ja ootas kaubalaeva “Heltermaa” saabumist Põhja-Aafrikast, et sellel laeval tööle asuda. Teada on, et ükski laev ei välju iialgi sadamast, kui juhtiv koosseis ei ole komplekteeritud. Nii pandigi Jaan kiiruga asendustüürimeheks, meeskonna nimekirjas jäeti täpsustus aga tegemata.

Jaani meenutuste järgi olid pea kõik meeskonnaliikmed vene keelt kõnelevad meremehed, kuid oli ka paar eestlast. Pardal oli ka kaks naisterahvast, keskealine kokk Ljubov Kossopanova ja puhvetipidaja Aino Teemets.

Väinameri läbiti viperusteta ja jõuti Liivi lahte. Ilmastikuolud olid nigelad – sadas vihma, tuule kiirus ulatus kuni 28 m/s, mis tekitas kõrge ja terava lainetuse. Meri möllas ja tormitses raugematult.

Vastu hommikut muutus torm veelgi tõsisemaks ning kella 8 paiku tabas kaubalaeva nn mõrtsuklaine. Tekilaadung liikus vasaku poordi poole, laev kaldus külili ja jäi lõpuks 60-kraadisesse kreeni. Nähes, et laadung oli nihkunud ühte pardasse, üritati tulutult laeva stabiliseerida.

Olukord muutus veelgi ohtlikumaks ja kapten Valeri Antonov andis üldalarmi. Maad võttis paanika, kaos ja peataolek, mis kestis 10–15 minutit. Mõne aja pärast seiskus laeva mootor.

VÄLJAVÕTE UURIMISRAPORTIST, kus kirjeldatakse “Ruhnu” hukkumise põhjust ja antakse hukkumispaiga koordinaadid.
Riigiarhiiv

Kapten võttis vastu otsuse laev hüljata, sest olukord oli muutunud väga kriitiliseks. 4. oktoobri hommikul kell 9.18 käskis kapten Antonov radist Vello Kuusikul anda eetrisse SOS-kutsungi, kuid see ei olnud enam võimalik, sest raadio oli veest kahjustatud. Kuid juba varem oli radist teavitanud õnnetusest Eesti Merelaevandust ja andnud edasi asukoha koordinaadid.

Tol ajal oli nõudeks, et mõlemas poordis peab olema nii palju päästevahendeid, et laeva meeskond mahuks ühe poordi päästevahenditesse. “Ruhnul” oli kaks päästepaati ja kaks päästeparve. Kuna päästepaadi vettelaskmine oli raskendatud, võeti kasutusele päästeparved. Automaatselt täispuhutavad päästeparved olid alles hiljuti kasutusele võetud.

Ühel hetkel avastati, et kokk on kadunud. Pootsmanile anti käsk naine kiiresti üles otsida. Ja mis selgus – meeskonna vanim liige, 1918. aastal sündinud kokk Ljubov oli kajutisse vangi jäänud, sest uks kiilus kinni. Pootsman Avo Pütsep lõi ukse maha ja peagi oli kogu 15-liikmeline meeskond kahel päästval parvel. Ühel kümme, teisel viis inimest.

Parved triivisid Pärnu lahe suunas. Mõne aja pärast vajus mootorlaev “Ruhnu” tuule ulgumise ja lainete mühina saatel igaveseks Liivi lahe vetevoogudesse.

Merehädalised pidid parvedel veetma terve pika päeva. Alles 4. oktoobri õhtul kella 21 paiku märgati ühelt päästeparvelt lähenevat alust ja taevasse lennutati punased raketid. Parvele lähenes mootorlaev “Pakri” ja võttis viis meeskonnaliiget pardale. Kella kümne paiku avastati teine ​​päästeparv koos kümne meeskonnaliikmega, kelle hulgas ka kapten, ja tõsteti nemadki “Pakrile”. Paraku läksid koos “Ruhnuga” põhja kõik dokumendid, mida kaasa haarata enam ei jõutud.

Merehädalised viidi kõigepealt Tallinna arstlikku kontrolli, kuid tõsisemaid tervisekahjustusi kellelgi ei olnud.

Õnnetuse põhjuste uurimiseks moodustati komisjon, kes selgitas välja, et laevahuku põhjustas otseselt 12 kaubakonteineri lahtipääsemine. 54 tonni lasti ümberpaigutamine viis aluse lõpuks 60-kraadisesse kreeni ja merevesi hakkas erinevatest avaustest sisse tungima.

Hooletu kapten

Kapten Antonovile heitis uurimiskomisjon ette “vastuvõetamatut ja täielikku hooletust”. Nimelt ei reageerinud ta meeskonnaliikmetelt saadud infole lasti ümberpaiknemise kohta kohe, vaid viivitusega. Kapten käskis küll meeskonnal tekilastiks olnud äravoolutorude konteinerid üle parda heita, kuid siis oli juba hilja. Samuti oli kapten Tallinna sadamas kiirustanud sadamatöötajaid tekilasti paigaldamisel tagant ja kaimehed saadeti laevalt minema enne, kui nad said lasti kinnitused korralikult üle kontrollida (vt lisalugu / toim).

Materiaalne kahju kauba ja laeva uppumise tõttu oli suur. Ainuüksi laeva jääkväärtus oli 1968. aasta 1. septembri seisuga 111 215 rubla. Tänu sellele, et laev ja laadung olid kindlustatud, maksis kindlustus need välja. Meeskonnaliikmetele maksti olenevalt ametist isiklike asjade uppumise eest, kuid mitte vähem kui 500 rubla.

Rahva seas liikunud legend rääkis veel seda, et Suure Oktoobrirevolutsiooni 51. aastapäeva tähistamiseks Kingissepa rajoonile ettenähtud valge viina kogus uppus koos mootorlaevaga “Ruhnu”. Uurimiskomisjoni raportist selle kohta küll ühtegi sõna ei leia.

Mis saatus tabas Ruhnu sõsarlaevu “Kihnut” ja “Naissaart”? Hilisemal ajal, kui Eesti Merelaevandus sai juba kaasaegsed laevad, võõrandas Nõukogude sõjalaevastik kontrollimata andmetel “Kihnu” ja “Naissaare” endale. Neid kasutati mereväe õppuste ajal märklaudadena. Võib ainult arvata, et salastatud manöövrite ajal salastatud kohas tulistati nii “Kihnu” kui ka “Naissaar” sõelapõhjaks, mille tagajärjel need laevad lõplikult vetesügavustesse kadusid.

Toimetanud Andres Sepp, kasutatud riigiarhiivis olevaid laevahuku uurimismaterjale.
Harri Remmelkoor


Kinnitustropp.

Keegi ei kontrollinud konteinerite kinnitusi

Mina, Rajamäe Ülo, Jaani poeg, alustasin 3. oktoobril tööd kell 15.15. Brigadir Lavrinovski käsul tuli meil Babinoviga “Ruhnule” laadida konteinerid ja pärast kinnitada.

Esimesele trümmile olid varem konteinerid peale laaditud. Meie Babinoviga laadisime teisele trümmile. Kinnitasime troppidega. Kummalgi trümmil oli 6 konteinerit. Tropid panime nii, et üks tropp oli kõikide kastide tagant läbi ja vindiga kaks pingutajat ühel pool. Teise tropi panime nii, et kaks pingutajat olid teisel pool.

Stividor Paas ütles, et madrused veel pingutavad tropid. Meie pingutasime troppe, kuid ei jõudnud seda täiesti tugevalt teha, sest laeval oli juba trepp ära võetud ja pidime kaile tulema. Mina ei näinud, et keegi oleks kontrollinud, kui tugevalt on pingutatud. Keegi ei ütelnud meile ka, et oleks vaja veel troppe pingutada. Kell oli 18.30, kui hakkasime tühje konteinereid platvormile laadima ja m/l “Ruhnu” sõitis minema.

Ülo Rajamäe seletuskiri uurimiskomisjonile 7. oktoobril 1968

Print Friendly, PDF & Email