VALIMISED: Inimesed on sotsiaalsüsteemi parim osa (2)

Kuidas muuta tõhusamaks meie sotsiaalsüsteemi ja leida lahendus meditsiinivaldkonna kitsaskohtadele, näiteks tohtrite nappusele, arutasid Kadi raadio “Valimisstuudios” saatejuht Tõnis Kipperiga sotsiaal- ja tervishoiu teemadel riigikokku pürgivad Kaido Kaasik (Isamaa), Tiiu Aro (Reformierakond), Kairit Lindmäe (SDE), Toomas Kasemaa (Eesti 200), Agnes Pulk (EKRE), Sirkka Pintmann (Elurikkuse Erakond), Tiina Kangro (Vabaerakond) ja üksikkandidaat Harry Raudvere.


Milline on teie senine kokkupuude sotsiaal- ja tervishoiuvaldkonnaga?

Kangro: Olen sotsiaalküsimustega aktiivselt tegelenud suurema osa oma elust – ajakirjanikuna, ühiskondliku liikumise esindajana ja viimased kaks aastat riigikogu liikmena.

Lindmäe: Mu haridus on sotsiaalvaldkonnast, töökogemuse olen saanud puuetega lapsi õpetades, linnavalitsuses ja abivallavanemana sotsiaalosakonda juhtides. Isiklikud kokkupuuted on mul ka tervishoiu valdkonnaga.

Pintmann: Olen vabakutseline. Seisan Eestis juba kümnendat aastat lokaalse tarbimise eest, mis puudutab nii sotsiaal- kui ka tervisevaldkonda.

Kaasik: Olen suurema osa ajast töötanud kohalikus omavalitsuses ning meie sotsiaalpoliitika ja tervishoiu murekohtadega praktiliselt kokku puutunud. Meie eesmärk oleks, et hooliv ja ühtne kogukond, millest räägime, kunagi ka teoks saaks. Selles osas on Valjala osavallast häid näiteid.

Pulk: Mul on kõrgharidus majanduses, aga olen päris kaua töötanud kolmandas sektoris, puutudes kokku just sotsiaalteemadega, olen töötanud näiteks riskiperedega, erivajadustega laste ja nende vanematega, pagulasperedega. Lisaks vabatahtlikuna alkohoolikute ja vangidega.

Raudvere: Olen sotsiaalteaduste magister. Aastaid olen juhtinud Eesti üht suuremat riigihaiglat. Olen ehitanud ja rajanud Tallinna ühe suurema sotsiaalasutuse Nõmme sotsiaalmaja, alates personali komplekteerimisest ja eelarvete koostamisest. Kokku olen sotsiaalsfääris erinevatel tasanditel töötanud üle 15 aasta.

Kasemaa: Olen viimased kuus aastat tegelenud Eesti kaitseväe veteranidega, kes on vigastatud või kel on erinevaid sotsiaalprobleeme.

Rääkides sotsiaalvaldkonnast, kes sihtgruppidest kõige haavatavam on?
Pulk: Erivajadustega inimesed ja ka nende hooldajad – omastehooldajad ja erivajadustega laste vanemad. Eesti sotsiaal- ja tervishoiusüsteem peaksid olema rohkem läbi põimunud, et inimene saaks paremini abi. Omastehooldajatel, kellelt see nõuab suuremat hooldust, samuti sügava ja raske puudega laste toetajatel peaks olema vähemalt miinimumpalk. Rahalised toetused on olulised, et lisaks abivajajale ei muutuks ka tema lähedased abivajajaks. Ka pensionide tõus on meie jaoks kindlasti oluline.

Tiina Kangro, kui tõsiselt need teemad praeguses riigikogus päevakorral on?

Kangro: Loomulikult on need päevakorral. Kui vaatame seekordseid erakondade programme, siis poolnaljaga öeldes näen nüüd oma mitmekümne aasta töö vilju. Kui varasematel valimistel sotsiaalteemat väga ei olnud, siis nüüd on tore võidupakkumine, kõik lubavad kõigile raha ja muid asju. Jube tore on lubada kõigile miinimumpalka, aga kui natuke numbreid vaatame – meil on 150 000 puudega inimest, iga puudega inimese kõrval enamasti üks-kaks omastehooldajat, meil on 300 000 eakat. Tõstame pensione, aga pensionide osa eripensionidega kokku on meil riigieelarves nagunii juba ligi kaks miljardit. Kõigile miinimumpalk – see oleks tore, aga niiviisi see ei tööta. Inimesed ütlevad sageli, et miks me riigikaitsele kulutame – võtame sealt. Riigikaitsekulud on meil aga ainult pool miljardit, pensionid ligi kaks. Lahendused peavad olema mujal.

Vabaerakonna programmis on kirjas, et juhul, kui omastehooldajale ei ole suudetud tagada ta hooldatava jaoks teenustega normaalset elu, tuleb talle maksta miinimumpalka.

Omavalitsused natuke aitavad inimesi, aga tegelikult ei võta keegi täit vastutust.
TIINA KANGRO
VABAERAKOND

Mis uus tegija, Eesti 200 arvab?

Kasemaa: Eesti sotsiaal- ja tervishoiumaastik on väga liigendatud. Kui võtame tehnilised abivahendid – maavalitsus tegeles sellega, omavalitsused tegelevad, sotsiaalkindlus-
tusamet tegeleb. Nüüd ka töötukassa. Kolm erinevat asutust, kelle nimekirjas on täpselt samad abivahendid. Oleme oma kompetentsi viinud väga laiali, hajutanud oma ressursse, mis võiksid olla koos ja inimestele paremini kasutatavad.

Kui jään haigeks, pean kohe pääsema perearsti juurde ja kohe saama kogu teenuse.
TOOMAS KASEMAA
EESTI 200

Kas riik – riigikogu seal hulgas – saaks midagi ära teha, et siin kohapeal oleks neid teemasid kergem lahendada?

Lindmäe: Tunnen, et kohapealseid inimesi, teenuste tarbijaid, on üsna vähe kuulatud. Sellised asjad, nagu Toomas Kasemaa siin välja tõi, on toimunud kümneid aastaid. Erivajadustega inimeste puhul – kord on see sotsiaalkindlustusameti, siis omavalitsuse teema. Siin on ühitamise ja ressursi kokkuhoidmise kohta küll ja veel, mida tuleks riigi tasandil hakata ühtlustama. Teha on palju.
Kui erivajadustega inimeste teema siia juurde tuua – juba 25 aastat oleme õpetanud toimetuleku- ja hooldeklassi lapsi. Kui neil aga 17-aastaselt koolikohustus lõpeb, siis minna ei ole neil enam kuskile. Töövõimereform tegeleb täna pigem nii-öelda tublide inimestega, aga natuke kehvemad, kes toimetulekuklassi lõpetavad, lähevad ikka institutsiooni. Neil ei ole kogukonnas elamise võimalusi ja neid tervikuna nagu üldse ei vaadata.

Sirkka Pintmann, kas raha on kõige lahendus või on muud teemad olulisemad?

Pintmann: Ilma rahata muidugi ei saa, aga kui vaadata läbi lokaalmajanduse prisma, siis üks asi, mida saab ära teha, on see, et piirkondade ja sealsete töökohtade hoidmine võimaldab seda, et pered, kus on erivajadusega liige, oleksid ühes kohas. Nii oleks lihtsam majandada.

Meie rahvastik vananeb ja probleemid hakkavad hüppeliselt tõusma.
SIRKKA PINTMANN
ELURIKKUSE ERAKOND

Kaasik: Kuna olen aastaid töötanud kohalikus omavalitsuses (KOV), on mu selge seisukoht, et paljud teenused peaksid liikuma üle omavalitsustele. Täna, mil KOV-i tulubaas on 11,9% – sellest ei jätku, et pakkuda vanuritele head teenust. Üksi koju jäänud vanuritel pole piisavalt tuge. Meie tublid sotsiaaltöötajad lihtsalt ei jõua sellega tegeleda. 50% kiirabi väljakutsetest on seotud sotsiaaltööga. Eakate eest hoolitsemine peab liikuma kohalikule tasandile, olema kogukonnakeskne. Selleks on vaja päris suuri reforme, sest haldusreform jäi tegelikult poolikuks.

Saaremaa vallavolikogu esimees Tiiu Aro, kas oleme ühinemise käigus astunud mingite probleemide lahendamisele kasvõi väikese sammu lähemale?

Aro: Loodan seda südamest. Olen eelkõnelejatega probleemide väljatoomise osas täiesti nõus. Meie erakonna põhitees on, et tuleb luua ühendav tugisüsteem. Omastehooldajatele või teistele, kes seda abi osutavad, üksnes palga maksmisega neid probleeme ei lahenda. On vaja ka neid inimesi võimestada – et nad saaksid tööl käia, osaleda ühiskondlikus elus. Miks ei võiks need vahendid olla kohaliku omavalitsuse käes, et seda abi abivajajale võimalikult lähedal korraldada.

Kui inimene tahab abi saada, pole ükski uks vale.
TIIU ARO
REFORMIERAKOND

Harry Raudvere, kas meie fookus on olnud vales kohas, et täna räägime sellistest muredest, nagu me oleks üleeile vabaks saanud?

Raudvere: Fookus on tõesti olnud päris valel kohal. See, et oleme sotsiaalmajandusliku keskkonna jätnud siin riigis unarusse, peegeldub ka sotsiaal- ja tervishoiusfääris. Eesti riigis on väliskaubanduse defitsiit aastas jõudnud kahe miljardi euroni – see tähendab, et raha ujub riigist välja. Mida rohkem raha riigist välja ujub, seda keerulisem on kõiki sotsiaal- ja tervishoiuküsimusi lahendada. Te räägite praegu tehnilistest pisiasjadest, mis riigi seisukohalt ei oma nii suurt tähtsust. Oleme jätnud tähelepanuta kõige olulisema: raha on kõige alus, õnn ja armastus. Ja kui on raha, siis oleme võimelised rikka ühiskonnaga tänaseid probleeme lahendama. See aga on tervikkompleks. Ei saa lihtsalt kätte võtta ja hakata lokaalselt kuskilt midagi pihta. Räägime riigist, mida peame haldama tervikuna. Kui maja vundament on viltu laotud, siis kukub korsten kokku. Kõigepealt peab olema ideoloogiline baas täpselt ja korralikult paigas, siis tuleb ära määratleda, milline peaks olema Eesti riigi areng või mida me tahaksime Eesti riigist üldse näha või saada.

Oleme jätnud tähelepanuta kõige olulisema: raha on kõige alus, õnn ja
armastus.
HARRY RAUDVERE
ÜKSIKKANDIDAAT

Pulk: Majanduskasv iseenesest ei saa olla eesmärk, see on vahend rahva heaolu tõstmiseks. Sellele pole piisavalt mõeldud. EKRE poolt toetan, et KOV-idel oleks võimekust sotsiaalteenuseid üle Eesti ühtlaselt ja kvaliteetselt osutada. Selleks soovime luua piirkondlikud teenusekeskused. Praegu oleneb see, milliseid teenuseid sul on võimalik endale või oma lapsele saada, sellest, millises piirkonnas oled ja millise KOV-i alla kuulud.

Teine teema, mille välja toon: praegu ei ole meil tööinimesed üldse väärtustatud. Kui räägime hooldajate palkadest ja töökoormusest – väga sageli on hooldekodus ühe hooldaja kohta 10–15 inimest. Mis kvaliteedist me rääkida saame?

Tiina Kangro, kas meie vundament on siis nii kipakas, et ärme korstna peale üldse veel mõtle?

Kangro: Ehkki natuke lihtsustatud nägemus, on see väga õige. Samas ei saa me nüüd jätta kõik asjad tegemata ja hakata vundamenti laduma. Kui inimesed on hädas tervise, puuete, sotsiaalse olukorraga, siis paratamatult peame nendega tegelema. Vabaerakonnas oleme seisukohal: praegu on väga suur takistus, et meil ei ole selge, kes vastutab. Mis mind häirib: riik, näiteks sotsiaalministeerium, kasutab retoorikat: omavalitsused on kohustatud, aga riik aitab neid natuke. Järgneb see, et siis omavalitsused natuke aitavad inimesi, aga tegelikult ei võta keegi täit vastutust. Meiegi oleme sama meelt, et kui me tegime ära haldusreformi, peaksime leppima kokku kaks asja: omavalitsustel on vastutus, piisav ressurss ja õigused. Lõpetame selle kaksipidise mängu. Teiseks peame kokku leppima, mis on inimeste õigused. Praegu tulenebki probleem sellest, et kui inimene läheb omavalitsusse, et talle sealt tuge pakutaks, siis ühes kohas räägitakse talle üht ja teises teist asja, kolmandas asjad ehk laabuvad, neljandas saadetakse ta minema, aetakse mulli, et neil pole võimalusi aidata. Asjad peavad olema selged, vastutus paigas ja raha peab olema antud sinna, kes vastutavad.

Sirkka, kuidas peaks kohalik kogukond märku andma, et riik teeks natuke rohkem kui natuke?

Pintmann: Kogukondlik elu algab inimeste suhtlusest ja sellest, et ühes kohas elavad inimesed tunnevad üksteist. Seega peaks kõiki neid protsesse soodustama, et inimesed piirkondades oleksid omavahel tuttavad. Riik on ju inimesed.

Kui nüüd hooldekodude juurde tagasi tulla – kui inimene ise ikka ei jaksa oma lähedase eest maksta, kas siis peaks omavalitsus teda aitama?

Kangro: Praegu on selline kuvand, et hooldekodus elava eaka inimese lapsed peavad end maksma hingetuks. Tegelikult seda probleemi, kust saada raha, kui inimesel pole endal maksta, olgu siis koduteenuse eest või hooldekodu eest, ei ole. Praegune seadusandlus ütleb, et kui inimesel ja ta perekonnal ei ole võimalik teenuste eest maksta, siis peab selle vahe katma KOV. Eaka ema või isa lapsed saavad hooldekoduarveid maksta ainult siis, kui neil on piisav sissetulek.

Lindmäe: Saaremaa vallal on võimekus aidata olemas ja eelarvesse sisse kirjutatud.

Kasemaa: Miks selline segane olukord tekkinud on – kui üks seadus ütleb üht ja teine teist, siis inimene ja ka omavalitsuse töötajad võtavadki neid mõlemaid arvesse ja seetõttu need olukorrad tekivad. Asi on meie riigi õigusselguses.

Raudvere: Mina võtan selle teema kokku sõnadega: iga valla kohus on oma sandid toita!

Aro: Oma tööaja jooksul nii arsti kui ka ametnikuna olen aru saanud, et tihti ei olegi meil niivõrd raha ja mõistuse, kuivõrd empaatia puudus. Kes tahab, leiab võimaluse, kes tahab, leiab põhjuse öelda ei.

Samuti ei kujuta ma ette, kui suur peaks olema hooldekodus töötava inimese palk, kes seda äärmiselt rasket tööd tõesti südamega ja päevast päeva teeb.

Raudvere: Olen juhtinud kümme aastat hooldekodu, kus meil oli ühe hooldaja kohta 18 hoolealust. Kõik hoolealused olid toidetud, pestud-kammitud. Hooldaja sai palka, mis oli raudselt Eesti keskmine. Kui räägime, kust peaks raha tulema – näiteks mina olen poolfakultatiivselt Tartu hoiu-laenuühistu nõukogu liige, meie viisime ellu projekti, mis peaks meie liikmetele tagama nende pensioni või vanaduspäevade elamise. Alustasime energeetikaprojekti, kus nad kõik on omanikud-osanikud ja saavad sellest tööstusest läbi osalemise lisatulu. Selline ühiselt tegutsemine on meie ühiskonnas praegu kõige parem lahendus tulevikus neid probleeme lahendama hakata.

Aro: Hooldekodude olukord on aastakümnetega palju positiivsemaks muutunud, aga see ei tähenda, et sellega võib rahul olla. Teine asi aga, millele poole peaks rohkem liikuma, on koduhooldus. Et inimene saaks võimalikult kaua kodus olla.

Tervishoiuteema, millest palju räägitakse, on, et arstid, sealhulgas perearstid, on uppunud paberimajandusse ja istuvad lõviosa visiidiajast arvutis, pole aega inimesele otsagi vaadata.

Lindmäe: Isiklikust seisukohast, patsiendina, võin öelda, et see on tõsine probleem. See olukord peab muutuma.

Saaremaa vallal on võimekus aidata olemas ja eelarvesse sisse kirjutatud.
KAIRIT LINDMÄE
SOTSIAALDEMOKRAATLIK ERAKOND

Aro: Mina ei arva, et süsteemid arstil patsiendiga suheldes nii keerulised on. Mille poolest vanasti paksude ambulatoorsete kaartidega rändamine parem oli? Praegune probleem on, et riik ei ole suutnud infosüsteemi ühtsena arendada. Seepärast on haiglad ja terviseteenuse osutajad teinud oma infosüsteeme, mille ühildamine on olnud keeruline.

Pintmann: Tihti hakkab mõte otsima mingeid muid teid, kuidas terviseprobleemile muu lahendus leida kui perearstile minna. Pahatihti ei tee ka tervishoiuasutused koostööd. Nende vahel lõpeb vastutus ära. Lõpuks oled oma haige pereliikme või erivajadusega inimesega nagu suures infomeres ja pead seal ise kala püüdma.

Kust leiame inimesed, kes tahaks maale perearstiks minna?

Aro: See on keeruline ja suuresti riigikogu teema. Arstiõpe on üks kallimaid kõrgharidusi. Olen ka erakonnas sellega ebapopulaarne, aga olen seda meelt, vähemalt residentuuri astudes – ka arstitudengid ja noored arstid on sellega nõus – võiks olla konkreetne aeg, mille jooksul pead töötama ühes või teises tervishoiuasutuses. Kui sulle see kokkulepe ei sobi, tasu osa oma õppimise kuludest ja mine kuhu iganes.

Raudvere: Maksumaksja ei pea neid koolitama, kui nad minema lähevad. Me ei pea panustama.

Üks asi on ka see, et perearstil on kindel tööaeg. Kui tema tööaeg on läbi ja mul tekib terviseprobleem, siis olen dilemma ees. Perearstile ei ole mõtet helistada, EMO-sse ka ei ole nagu mõtet minna, kui kohe surema ei hakka. Mis ma siis teen?

Aro: Ka perearsti nõuandetelefon saab ligipääsu patsiendi terviseandmetele ja saab anda personaalsemat nõu. Tean paljusid perearste, kes võtavad telefoni ka pärast tööaega, aga see sõltub inimesest.

Kasemaa: Kui jään haigeks, pean kohe pääsema perearsti juurde ja kohe saama kogu teenuse, aga praegu pole see võimalik.

Kaasik: EMO-sse tasub alati minna, inimene saab juba teada, mis tal viga on.

Aro: Kui inimene tahab abi saada, pole ükski uks vale.

Pulk: EKRE pakub lahendusena välja, et tervisekeskustes oleksid valveajad. Samuti toetame regionaalse arengu seisukohast, et oleksid palgakoefitsiendid, see aitaks tuua spetsialiste ja medtöötajaid maapiirkondadesse.

Väga sageli on hooldekodus ühe hooldaja kohta 10–15 inimest.
AGNES PULK
EKRE

Oskab keegi välja tuua mõne hea näite, mis meil on sotsiaalvaldkonnas ja tervishoius hästi?

Raudvere: Meie tipptehnoloogia haiglates ja tippspetsialistid, kes seda valdavad, on väga kõrgel tasemel, nad teevad tööd südamega.

Aro: Mulle teeb heameelt, et tervisekeskused valmivad ja arstid on tublid.

Lindmäe: Mina leian ka, et liigume positiivsema suunas. Vald on toetanud maapiirkondades perearstipunktide loomist. Õnneks on maakonda viimasel paaril aastal noori arste juurde tulnud. Aga nendega peab tõesti personaalselt suhtlema ja boonuseid pakkuma, et motiveerida neid siia tulema. Juurde tuleb ka õdesid ja hooldajaid, keda ka siin kohapeal koolitatakse.

Pulk: Tunnustan omastehooldajaid, hooldekodutöötajaid, kes on oma pisikese palga eest eakatele pakkunud ikkagi inimliku teenust. Arste, meditsiini- ja sotsiaaltöötajaid, kes raskustest hoolimata suudavad olla inimlikud.

Pintmann: Mul on hea meel, et hooldekodude ja erivajadustega inimeste teema on järsku üles tõusnud ja arutleme selle üle. Oligi viimane aeg – meie rahvastik vananeb ja probleemid hakkavad hüppeliselt tõusma.

Kaasik: Olen viimase kümne aasta jooksul vaadanud, kui palju inimesed ise on hakanud tervisesse ja ennetustöösse panustama. Meil on juurdunud terviseradu, liikumisüritusi. Kui inimene on terve ja tugev, siis tuleb tal teisi aidata. Nii muutub kogu ühiskond tervemaks.

50% kiirabi väljakutsetest on seotud sotsiaaltööga.
KAIDO KAASIK
ISAMAA

Kangro: Minu jaoks on oluline, et oleme lõpuks aastaid kestnud veenmise tulemusel jõudnud selleni, et meil hakkavad tekkima mingidki lahendused autistidele. Meil hakkavad tekkima esimesed grupikodud ja päevakeskused, kus osatakse nendega tegeleda.

Kasemaa: Kõik sotsiaal- ja tervishoiutöötajad, kogu see ressurss on meil väga hea. Reeglid, mille järgi nad tegutsevad, ei ole ehk kõige paremad, neid tahamegi muuta.

Märkmeid tegi Monika Metsmaa

Print Friendly, PDF & Email