Mis peitvad enda taga need tasa sõudvad pilved? (1)

SILMITSI: Jürgen Gansen (vasakul) kehastab mässumeeste juhti Aleksander Koitu, Markus Habakukk aga Kuressaare kaitsmist korraldanud lipnik Karl Johannes Tamme.
MAANUS MASING

Kuressaare Linnateatris on pooleteist aasta töö järel valmimas lavastus “Tasa, vaikselt sõudvad pilved…”, mis käsitleb saja aasta tagust verist episoodi Saaremaa ajaloos – 1919. aasta veebruaris lahvatanud mässu.

“Tasa, vaikselt sõudvad pilved… ” on Albert Kaldi loodud laulusõnad, mida hakati laulma populaarse “Stenka Razini” viisil. Autor rääkis 1967. aastal Eesti Raadios Ingrid Rüütlile, et oli mässu ajal ise veel noorukieas, kuid Upa lahinguvälja langenute nägemine ning kuuldused mahalaskmistest Kullimäel tõid hinge masenduse.

“Teadsin, et rahvas armastab ikka riimitult kuulda niisuguseid asju. Nii ma katsusin ta lauluks kokku riimida. Vend arvas, et seda saab “Stenka Razini” viisil laulda ja nii ta levima hakkas,” rääkis Kald.

Mässumeestest kõneleb teinegi laul, “Seal Kuressaares Roomassaare rannas”, mis kinnitab tõsiasja, et 1919. aasta verised sündmused puudutasid saarlasi väga sügavalt. Ja seda vaatamata erinevate riigivõimude erinevatele tõlgendustele.

Midagi pole muutunud

Urmas Lennuki kirjutatud ja Raivo Trassi lavastatud lugu kõneleb sellest, et me enam kunagi ei teeks selliseid vigu, mille pärast lihtsad, siirad ja ausad inimese hukkuvad.

“Teadmatus, rumalus, vähene informeeritus – need olid selle sündmuse märksõnad,” nentis Lennuk. Kuigi lugu ise on kurb ja traagiline, püüdis ta sellegipoolest leida sealt ivasid, mis oleks ka pisut lõbusamad. Samas ei tahtnud ta kirjutada üht uut kilplaste lugu, kuigi seda see paraku oli. “Neile ei oldud öeldud, et maakera ei ole lapik. Aga saatus tahtis nii ja see oli väga traagiline lugu nii Saaremaale kui kogu Eestile,” rääkis Lennuk.

Autori sõnul hämmastas teda materjaliga tegelema hakates, kui sarnane on tänane poliitiline olukord toonasega.

“Sada aastat on möödunud, aga muutunud pole suurt midagi. Kui, siis ehk ollakse humaansemad, alalhoidlikumad ja info liigub paremini. Aga nõiajaht käib ikka edasi. Veretum, valutum, aga haiget saadakse samamoodi. Eelarvamuste uskumine, teadmatus ja harimatus – nende eest peaksime ennast hoidma,” tõdes ta.

Igaühel on oma tõde

2. märtsi esietenduseni on kaks ja pool nädalat. Mässumees Aleksander Koitu kehastav Jürgen Gansen nentis esmaspäeval enne järjekordse proovi algust, et tüki lavaletoomise protsess on olnud väga huvitav. Kuna lavastuses lööb gümnasistide rollis kaasa ka viis Saaremaa koolipoissi, siis on lavastaja Raivo Trassil lisaülesanne ka nemad mängima panna.

“Öeldakse, et näitlejakool annab ühise sõnavara. Koolipoiste puhul on vaja neid märkusi kuidagi teistmoodi välja tuua. Ja seda on huvitav kuulata,” märkis Gansen.

Suurest trupist ja kooliõpilaste kaasamisest johtuvalt on prooviajad professionaalsete näitlejate jaoks mõnevõrra tavatud. “Me oleme harjunud, et proovid käivad üheteistkümnest neljani, aga siin just kella neljast need algavadki, kuna siis saavad poisid koolist vabaks,” sõnas Gansen.

Markus Habakukk, kes astub üles Kuressaare kaitsmist korraldanud lipnik Karl Johannes Tamme rollis, tõdes, et tõsisusele vaatamata ei puudu lavastusest ka nali, kuid see on pisut teise koha peal. Mõned asjad lihtsalt kukuvad niimoodi välja, et publik võib neile niimoodi reageerida.

“Aga ennekõike üritame ikka tabada seda rasket aega, seda, miks mäss tekkis. Ja see pole üldsegi lihtne,” tõdes ta, lisades, et igaühel olid omad ajendid, mis neid üles ässitasid. Ka Gansen nentis, et kõikidel, ükskõik kummal pool nad olid, oli oma tõde.

Habakuke ja Ganseni kehastatavatel karakteritel on ka päris isiklikud kokkupuutepunktid, mis joonistab sündmuste traagika veelgi teravamalt välja.


Tasa, vaikselt sõudvad pilved…

Autor Urmas Lennuk
Lavastaja Raivo Trass
Kunstnik Jaak Vaus
Helilooja Feliks Kütt (Endla teater)
Osades: Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Tanel Ting, Katrin Kalma, Jane Napp (Endla teater), Rauno Kaibiainen, Harry Kõrvits, Arvi Mägi, Rasmus Vendel, Juhan Soon, Uku Pärtel Rand, Uku Pokk ja Matis Prostang.

1919. aasta veebruaris ootavad Kuivastu noormehed mobilisatsiooni. Teadmatus ja segadus on suur. Piisab vaid ühe isehakanud ässitaja ilmumisest, kui aastakümneid mõisnike meelevallas elanud rahvas on valmis võitlema oma uue vabaduse eest. Selle nimel ollakse valmis tapma ja tapetud saama. Samal ajal käib Kuressaares valimisvõitlus, mille käigus ununeb Eesti Vabariigi esindajatel taas kord rahvas ja tema heaolu.

Muutuvas maailmas, mis verinoore vabariigi vaiksel ja rahulikul saarel käärima kipub, seisab lipnik Tamm, kes püüab selles segaduses pisutki tasakaalu jalgadele seada. Inimlikud väärtused põrkuvad hirmu ja lootustega. Armastus taandub kõrvaltegelase rolli ja ühel hetkel leiab kogu Saaremaa ja Muhumaa end küsimuse ees – milleks see kõik? Aga vastajaid pole. Neid pole kunagi olnud, kui otsitakse uusi tõdesid ja uut õigust. Ainult pilved sõuavad tasa, vaikselt… Ainult lumi langeb tasa, vaikselt… Nii nagu 100 aastat tagasi.

Etendus on kahes vaatuses.

Laulu “Tasa, vaikselt sõudvad pilved… “ saamisloost räägib autor Albert Kald 1967. aasta raadiosaates Ingrid Rüütlile. Kuula SIIT!

Print Friendly, PDF & Email