Mina olen päästja (7)

Raivo Pedanik

“Ärevatel ja segastel aegadel tulevad rahvale ikka appi igat masti prohvetid ja päästjad. Nad teavitavad meid varitsevatest ohtudest ning näitavad pääseteed,” kirjutab ilmaelu vaatleja, saarlane Raivo Pedanik. “Eks seda ka valimistel, sest rahvas võib ju teadmatusest teha oma tuleviku suhtes kahetsus­väärseid valikuid.”

On ju teada mured, et meil on paljude asjade jätkusuutlikkusega – pensionid, haridus, tervishoid – lood kehvad ning tagatipuks oleme oma kahaneva rahvaarvuga nende sadade rahvaste hulgas, kellele enam pikka iga ei ennustata.

Aga ei tasu ikka kõiki uskuda. Õigeid lahendusi ja pääseteed pakun ju ainult mina. Ainult mina tean teed, kuidas kõik pagulased siit eemale juhtida ning kui vaja, vabastan meid ka lätlastest ja soomlastest. Ja igasugu probleemid, et mõned inimesed on teistest erinevad, kaovad. Näiteks kõik vasakukäelised programmeeritakse ümber paremakäelisteks. Rahva hoobilt rikkaks saamisega pole ka probleeme. Tuleb kohe suurelt mõelda ja tegutseda – võtta triljon eurot laenu ning see kohe kõigi vahel ära jagada, et võlausaldajad ei vaevuks hiljem jälgi ajama, kust see laen tagasi saada. Ning mis 13. kuu pension või pensioni kahekordistamine? Nii kui pensioniea kell kukub, kohe inimesele tema 30 aasta pension kätte. Inimene ise teab, mis oma rahaga peale hakata.

Mis siis sellise jutu peale nüüd kosta? Hing ihkab, et vähemalt 99,9% lugejaist ütleks: sõida, mees, oma jutuga seenele! Aga nähes, kui palju on neid häid inimesi, kes kõike loetut ja kuuldut tõe pähe võtavad, pole see kaugeltki kindel.

Rahvast aru saada on keeruline

Rahvast ja tema arvamistest arusaamine on üldse üks keerulisemaid asju. On poliitikuid, kes kindlameelselt kuulutavad, et nemad teavad, mida rahvas peab arvama ja tahtma.

Küsitlusel on nende toetus ehk viiendiku-kuuendiku jagu valijaskonnast. Ning kui nad lubavad rahva välja viia euroliidu hädaorust, siis küsitluste kohaselt peab 4% rahvast mõistlikuks sellest liidust lahkuda. Rahvas on üldse üks tänamatu moodustis, kes kipub oma meelt muutma. Mõni poliitik vahetaks meelsasti sellise ebalojaalse ja mõistmatu rahva välja.

30 aastat tagasi ütles üks pealinnast tulnud lektor saarlastest ettevõtete juhtidele uut moodi äriajamist õpetades, et ameeriklastel on ütlus: ainult loll ei muuda oma arvamust. Kuidas siis jänkidel sellest põhimõttest kinnipidamisega on? Ehk ühe näite varal. Neil on seal firma nimega Gallup, kes on juba 80 aastat järjepidevalt uurinud ameeriklaste (nüüd ka kümnete teiste rahvaste) suhtumist erinevatesse asjadesse. Näiteks 1994. aastal küsiti, kuidas nad suhtuvad geide ja lesbide õigusse abielluda. Siis oli selle õiguse toetajaid 27%. Mullu vastas samale küsimusele heakskiidu andmisega 67% küsitletuist.

Sealmail jätkub ju tuhandetest kantslitest inimeste hoiatamine, et niisugust asja ikka lubada ei saa, aga rahva suhtumine on ometi oluliselt muutunud. Miks? Viimase paarikümne aasta jooksul on seda geide ja lesbide abiellumist hakatud üha enam seadusega lubama ning inimesed on oma silmaga näinud, et midagi hullu pole juhtunud. Geide ja lesbide osakaal ühiskonnas on jäänud ikka 3% piirimaile, nagu varasematel aegadel. Ka sünnib ja kasvab 97% geisid ja lesbisid ikka just heterovanematega peredes. Samas on geidest ja lesbidest vanematega peredest sirgunud inimestest 97% täis­ealisena just heteroinimesed.

Viimase kolmekümne aasta jooksul on tuhanded teadlased kümnetes riikides teinud miljonite inimeste kohta kümneid tuhandeid põhjalikke uurimusi, vaatlusi, võrdlusi ning nende üsna ühene järeldus on, et pole mingit vahet, kas inimene kasvab heterovanemate või geidest-lesbidest vanemate peres. Mitte poliitikute arvamustarkus, vaid tuhandete teadlaste ning neid ühendavate organisatsioonide järeldused on üha enamate riikide ülemkohtute ja seadusandjate selleteemaliste otsuste aluseks.

Kümmekond aastat tagasi ütlesid mitmed politoloogid ning ka poliitikud, et geide-lesbide ja nende abielude teema on USA-s lõplikult päevakorrast maas – sellega valijate tähelepanu enam ei köida. Need tuhanded uurimused on kõigile huvilistele ka internetist vabalt kättesaadavad ning sealne meedia kajastab teadlaste tuvastatut sageli.

Valija olgu ise enda päästja

Eesti lugejale on need tuhandete akadeemikute, professorite, teadusdoktorite järeldused tundmatu maa, sest meie meedia eelistab kajastada sellel teemal vaid mõnede poliitikute arvamustarkust. Kuigi me ehitame usinasti e-riiki, siis mõnes asjas tahaksime ju traditsioone austava rahvana jääda ikka keskaegsete teadmiste ja suhtumiste juurde. Kas see ka õnnelikumaks teeb, on küsitav.

Poliitikule on rahva tähelepanu püüdmine oluline. Kui inimeste elujärje parandamiseks aga midagi reaalset pakkuda pole, siis on abiks ikka valetamine, hirmutamine, pseudoprobleemide pakkumine. Paraku kõik selle õnge ei lähe, aga niipalju poolthääli õnnestub ikka välja meelitada, et saada sellega neljaks aastaks riigikogulase laheda palga peale.

Hirmutamine on kurjuse hääl inimese kõnetamiseks ning ka hea liitlane haigustele. Keegi saab ehk veel sellest tulu. Ja juba iidsetel aegadel teadsid targad valitsejad, et teiste rahvaste alistamine on märksa lihtsam, kui see rahvas enne isekeskis tülli ajada. Kuigi teleris ja lehes püütakse valijat igati suunata ja abistada, peab ta oma valikute tegemisel ikkagi ise toime tulema, olema ise enda päästja.

Print Friendly, PDF & Email