Saaremaal on lammaste arv vähenenud ligemale kolmandiku võrra (25)

Foto: Maanus Masing

Saaremaa lambakasvatust tabas möödunud aastal kümnendi suurim tagasilöök, kui lammaste arv vähenes maakonnas tervelt neljandiku võrra.

PRIA loomade registri andmetel oli Saaremaal 7. veebruari seisuga 11 590 lammast ehk 3582 lammast (23,6%) vähem kui aasta tagasi. Veelgi suurem ehk 29,5% on allakäik võrdluses 2016. aastaga, mil registris oli 16 442 lammast.

Maheliha läheb raisku

Eesti lamba- ja kitsekasvatajate liidu juhatuse liige Taavi Eigo tõi lammaste arvu vähendamise põhjusena välja mullusest põuast tingitud heinapuuduse ning lambakasvatajate hirmu kiskjakahjude ees. Lammaste arvu vähenemisele aitab kaasa ka tõsiasi, et paljud siinsete väikekarjade omanikud on vanemaealised, kelle eluaastad või tervis ei võimalda enam lambaid kantseldada.

Möödunud aastal oma enam kui 100-pealist Islandi tõugu lambakarja poole võrra vähendanud maahooldaja Martin Krupp ütles, et karja pidi ta vähendama turustusraskuste tõttu. Vähenõudlik ja maailmas tunnustatud Isalandi tõug saab Saaremaal iseenesest väga hästi hakkama. Puhtas looduses poollooduslikel kooslustel (PLK-del) karjatud islandlase kaal ei vasta ehk küll kokkuostjate ootustele, kuid on sellegipoolest korralik loom. Kuigi Islandi tõugu lamba liha on maailma üks kallimaid ja tuntumaid, ei ole lammaste ekspordiga tegelevat Saaremaa lambakasvatajate ühistut. Sama huvipuudus laieneb mahelihale ja väiksematele tõugudele üldisemalt. Mahedalt kasvanud lamba liha seguneb turul suvalise lihaga. Sama käib ka veiste kohta. Puhtas looduses ilma antibiootikumideta täisväärtuslikku elu nautinud lihaveise liha müüakse poeletil lõpuks anonüümsena ning see ei eristu kuidagi Poola haige looma lihast. “Me müüme oma loomad Poola, kus need nuumatakse, võetakse välja kasum, aga liha ostetakse Eestisse tagasi,” tõdes Krupp.

Halvimast päästis Martin Krupi islandi karja möödunud aastal tegevust alustanud tulundusühistu Muhu Liha, kelle kaudu ta oma lambalihale tarbija leiab.

Saarte lambakasvatajate ühistu juhatuse liige Veiko Maripuu ütles, et nende ühistu vahendab tõepoolest vaid lihatõuge ja ristandeid, aborigeensete tõugude ja maahoolduslammaste müügiga nad ostjate huvi puudumise tõttu aga ei tegele. Kehva toiteväärtusega pärandkooslustel kasvanud vähelihakad ja vähetulusad tõud tahavad Maripuu hinnangul saada personaalset tootearendust, oma lugu ja miks mitte ka talu oma tapapunkti. Kõnealuse tapapunkti saab ehitada üsna leebete nõuete alusel ning maksab see umbes samapalju kui vannitoa ehitamine. Võimalik, et edaspidi saab sellise tapapunkti ehitamiseks isegi toetust.

Veiko Maripuu sõnul väheneb lammaste arv ka mujal Eestis. Üldiselt loetakse lambakasvatust Eestis kõige vähem väärtust loovaks põllumajandusharuks, kus on suuri probleeme tulukusega. “Meil on väiksed karjad ja ühistegevus on nõrk,” lausus Maripuu. Eesti lammaste probleem on jätkuvalt see, et nad on lahjad ja nuumamata ning neid polegi mõtet tegelikult sellistena tappa. “Kui selline lammas läheb lihatööstuses liinile, siis peavad kõik töölised seal tasuta tööd tegema, sest ta annab nii vähe liha, et ei vääri seda tööd.”

Nuumakeskus ja suur tapamaja

Kuigi meedia esitab lambakasvatust üldiselt nunnu ja positiivse valdkonnana, kus inimesed saavad toetusi ja elavad hästi, siis tavaliselt teenivad need lambapidajad oma elatise mujalt. Lambakasvatusest reeglina ära ei elata, kinnitas Veiko Maripuu.

Kui piima- ja sealihatootmine said alguse suurtootmisest ning neil oli nõukogude ajal ka tugev põllumajandusteaduste tugi, siis lambakasvatuses on teaduse panus nullilähedane. Kui lugeda 1966. aastal väljaantud raamatut lammaste nuumamisest, saab selgeks, et lambakasvatus pole sellest ajast Eestis grammi võrragi edasi läinud, rääkis Maripuu. Teadmistepõhist lambakasvatust on Saaremaal võimatu rakenda, kuna maad napib ja tehnoloogia on kallis. Lambakasvatajate teadmised kvaliteetse sööda tootmisest on Maripuu sõnul väga madalad, samas kui veterinaaridelt aga muudkui kõikvõimalikke rohtusid ostetakse.

Maripuu hinnangul vajab Eesti lammaste nuumakeskusi, nagu need on sigalates ja nüüd ka Saaremaa lihaveisekasvatuses. Lisaks tuleb tegutseda selle nimel, et ehitada Eestisse üks suur lambatapamaja, mis teeb kohalikule turule korralikku odava hinnaga toodet ja loomi ekspordib.

Tulundusühistu Muhu Liha eestvedaja Annely Holm ütles, et Muhu Lihal on maakonnas umbes 20 klienti ja oma tapamaja rajamise protsess kulgeb plaanipäraselt. Alates tegevuse algusest 2018. aasta maikuus turustatakse nädalas keskeltläbi 15 lammast. Ühistu liha müüakse parvlaevadele ja seda pakutakse vallavanema vastuvõtul. Muhu Liha suuremad kliendid mandril on Tartu ja Pärnu taluturg, nüüd ka RIMI Talu Toidab kett.

Print Friendly, PDF & Email