100 aastat 1919. aasta Saaremaa mässust (6) (16)

TAPETUD: Mässu ajal karistussalga poolt tapetud Upa karjamaal.
Martin Jakobsoni foto.
SA Saaremaa Muuseum

Jätkub järjejutt mässu ajaloost, et sisse juhatada 15. veebruaril Kuressaare Linnateatris aset leidev ajalookonverents ja näitus “Mässu kaudu vabasse riiki”, mille korraldab SA Saaremaa Muuseum koostöös Saarte Häälega.

Mässu likvideerimine Saaremaal oli märksa verisem kui Muhus, mis osaliselt võis tuleneda sellest, et karistussalklaste juht Jaan Klaar (1889–1943) oli ise Muhumaalt pärit mees. 20. veebruari keskpäeval jõudis karistussalk Saaremaale, kus esimene tugev kokkupõrge leidis aset Orissaares. Väikesearvulisel peamiselt vintpüssidega relvastatud mässuliste salgal oli arvulises ülekaalus ja kuulipildujatega varustatud karistussalklasi võimatu tagasi lüüa ning umbes tunni ajaga oli karistussalk Orissaare enda kontrolli alla saanud. Orissaares sai Jaan Klaar ka telefoniühenduse Kuressaarega, kust ta kuulis, et mässuliste väeosad olid Kuressaare sisse piiranud, kuid linna kaitsjad olid esimesed mässuliste väeosad tagasi löönud.

Tänu sellele teadmisele otsustasid karistussalklased linna poole liikumise lükata edasi järgmise hommiku peale. Ööseks jäädi Levala külla, kus nende kätte sattus punameelne aktivist Maria Ellam (1890–1919), kes oli mässuliste luurajana just tagasiteel Muhust, kui karistussalklased ta vangi võtsid. Mariale sai osaks julm ja vägivaldne ülekuulamine ning ööl vastu 21. veebruari lasti ta Pöide kiriku talli taga maha.

Tagala suhtes täielik teadmatus

Jutud valitsusvägede saabumisest jõudsid peagi ka Upal paiknenud mässuliste kõrvu, kuid seda ei tahetud väga uskuda. Mässulised ootasid endiselt laskemoona kohalejõudmist Muhust, et alles seejärel linna rünnata. Mässuliste peastaap oli tagala suhtes täielikus teadmatuses ja seda osaliselt halvasti valitud asukoha pärast.

Mõni sidekontor või vallamaja, kus oleks olnud telefoniside, oleks kindlasti targem valik olnud kui talumaja. Tänu ratsaluurajatele teadis ka karistussalk, et Upa külas on mässuliste peastaap, kes ootab sobivat hetke Kuressaare vallutamiseks ning nii tekkis valitsusvägedele hea võimalus mässulistele selja tagant ootamatult peale tungida.

21. veebruari hommikul alustas karistussalk Levalast edasiliikumist Kuressaare poole. Kuni Upani kohtasid nad vähe vastupanu, sest mässuliste peajõud olid kõik kogunenud Upale ja üksikud mässulised ei suutnud neile vastu panna ning needki kas lasti maha või arreteeriti. Masa metsas põrkasid karistussalklased kokku mässuliste 30-liikmelise luuresalgaga, kelle peastaabi ülem oli sinna saatnud. Pärast lühiajalist tulevahetust tuli mässulistel kuulipildujatetule all taganeda. Leitnant Jaan Klaar otsustas linna piirajatele kallale tungida kahes suunas: Orissaare–Kuressaare maantee ja Vaivere–Kuressaare suunas. Sõjalaevade Lembit, Olev ja Kalev meeskondadest koostatud salk sai ülesandeks Upa küla vallutamise ning Lennuki ja Mereväeekipaaži mehed koos ratsaväelastega pidid purustama Vaivere külas asuvad vastase jõud. Mõlemad salgad pidid edasi tungima Kuressaare poole ja linna juures ühinema.

ALEKSANDER ROSALK (1889–1942) – alates 1919. aasta veebruarist sisekaitseülema teine abi ja Saare maakonna ajutine, märtsist 1919 alaline komandant; mässu uurinud Erakorralise Uurimiskomisjoni liige; aitas pärast mässu saartel uuesti Kaitseliitu organiseerida. Mässuliste mahalaskmise peakorraldajana (pärast Jaan Klaari poolt määratud sõjaväljakohtu tegevuse lõpetamist 6. märtsil 1919) sai hiljem kommunistidelt pidevalt ähvarduskirju, mille mõjul emigreerus USA-sse (1924–1932). Kapten (1919) ja Eesti Vabaduse Risti kavaler (VR I/3). Pildistatud 1920. aasta jaanuaris.
Rahvusarhiiv

Mässuliste pealetung linnale oli endiselt stardiootel – aeg möödus ja keegi ei teadnud, mida ette võtta, valitses nõutus, segadus ja ootus abile. Ootamatult hakkasid tärisema karistussalklaste kuulipildujad ja automaadid, mille kuulid lõikasid majaseintest läbi. Nõnda oli mässuliste peastaap Upal ümber piiratud. Mässulistele tuli selline pealetung tõesti ootamatult. Upal hukkus 93 mässulist ja 70 võeti vangi, valitsusvägede kaotus oli üks surnu. Vaiveres hukkus 43 ja vangi võeti 37 mässulist. Mässuliste kaotuste põhjuseks olid muu hulgas vajalike sõjaliste oskuste puudumine ja kehv luureteenistus.

Kui Upal oli mässu levimisele punkt pandud, varisesid mõne aja pärast kokku ka teised Kuressaarele pealetungi alustama pidanud mässuliste väegrupeeringud (Muratsi, Sikassaare, Kellamäe ja Loode). Nii oli Saaremaa mäss, mis kestis 16. veebruarist 21. veebruarini, maha surutud. Nõukogude ajal, aastatel 1963–1990, seisis tollase Kingissepa kesklinnas (praegu Ferrumi kaubamaja asukoht) monument, mis oli pühendatud “Saaremaa töörahva 1919. aasta ülestõusu kangelastele” [autorid skulptor Endel Taniloo (s 1923) ja arhitekt Ülo Sirp (s 1927)] ning mis ilmselt Upal aset leidnud veretööd silmas pidades kandis rahva seas nime “Upa-mehed”.

21. veebruaril kell kolm päeval jõudsid valitsusväed Kuressaare kesklinna. Kuressaare Eesti Seltsi majal lehvis sinimustvalge lipp. Raekoja ette, tollasele turuplatsile, marssisid valitsusväed koos kaasavõetud vangidega. Kõige ees ratsutas Jaan Klaar koos adjutandiga, nende järel kuni sadakond ülestõstetud kätega vangi ja seejärel kogu ülejäänud salk. Tervitustega võtsid tulijaid vastu kohalik Kaitseliidu juhatus, Ajutise Valitsuse komissar Victor Neggo (1890–1942) ja mõned maavalitsuse liikmed. Rahvahulk oli väikesearvuline ja koosnes peaasjalikult naistest, sest sõjaseaduse tõttu oli asjata liikumine tänavatel keelatud, paljud mehed viibisid aga kas väeliinil või mujal kaitsekohustuste täitmisel.

22. veebruaril alustas Kuressaares tegevust sõjaväljakohus. Paljud Upa ja Vaivere küla juures vangi võetud saarlased toodi Kuressaarde ja lasti turuplatsil linnaelanike silme all maha.
Mässajate karistamine oli kahtlemata üks traagilisemaid etappe Saaremaa ja kogu Eesti Vabadussõja ajaloos, sest Ajutine Valitsus oli sundseisus. Vabadussõja ajal tagalas toimunud tegevust ei saanud jätta karistamata. Ajutise Valitsuse määruse järgi langesid sõjaväljakohtu alla kõik, kes kuidagi Eesti Vabariigi vastu või riigi vaenlase kasuks töötasid; kes takistasid sõjaväelist tegevust; kõik tapjad, põletajad, röövijad; Eesti Vabariigile kahjulike kuulujuttude levitajad; väejooksikud jne. Väljakohtutel oli õigus määrata süüdlased nende kuritegude eest vastavalt süü raskusele kas vangiroodu, sunnitööle või surmanuhtluse alla. Vangilaagritesse mõisteti mässulisi peamiselt 10 kuni 20 aastaks, kust Eesti Asutav Kogu nad hiljem amnestiaga vabastas.

Vahistatud ja kohtu alla antud mässajate arv ulatus kuni 500 inimeseni. Oli ka neid, kes pääsesid põgenema. Sõjaväljakohtu otsusel lasti teadaolevalt maha umbes 34 inimest, aga nii mõnigi sõjaväljakohtu otsus vormistati ka tagantjärele ehk oli neid, kes lasti maha konkreetselt Klaari salga poolt, ilma et kohus oleks üldse tegevusse astunud, kus polnud selge tapetute süü ja puudus õigustatud põhjus. Mässulised mõrvasid kuni 23 inimest, nende seas kolm mobilisatsiooni läbiviijat. Kokku hukkus või hukati mässu käigus umbes 186 inimest.

Jaan Klaari poolt määratud sõjaväljakohus lõpetas oma tegevuse 6. märtsil ja järgmisel päeval lahkus karistussalk Kuressaarest. Linna jäi saarte komandandina korda hoidma kapten Aleksander Rosalk (1889–1942), kes asus sisekaitse ülema kindral Ernst Põdderi (1879–1932) saadetud juhtnööride järgi uuesti Kaitseliitu formeerima. Mässuliste karistamine jätkus nüüd saarte komandandi asutatud sõjaväljakohtu poolt kuni märtsi lõpuni. 9. aprillil saadeti kohtuotsused edasi Eesti Vabariigi prokurörile Jaan Teemantile (1872–1941), kes oli ka rahutuste uurimiseks ja nende lõpetamiseks saartele saadetud Erakorralise Uurimiskomisjoni esimees. Komisjoni kuulusid veel siseministri abi Eduard Kübarsepp ja sõjaministeeriumi esindaja Aleksander Rosalk.

3000 vereplekkidega Vene rubla

Tallinnast teele asunud uurimiskomisjoni liikmetel tuli aga juba Haapsalus juurdlust alustada, sest sinna oli toodud saartelt üle jää tulnud ja kinnivõetud kahtlasi isikuid. Nende seas olid kaPiret Hiie-Kivi(1895–1919) jaPiret Hiie-Kivi (1892–1919), viimase juurest olevat leitud 3000 vereplekkidega Vene rubla, mis olid röövitud Kuivastus tapetud isikutelt. Nähes, et Muhus läheb jalgealune tuliseks, panid mehed plehku, kuid tabati Pärnumaal Saulepis ja toodi esialgu Haapsallu, kus nad üle kuulati. Tallinnas toimunud kohtuprotsessidel mõisteti mehed kui ühed Muhu mässu peategelased sõjakohtu otsuse põhjal surma.

Järgmisena peatus komisjon paar päeva Kuivastus, viies läbi kohalike elanike ülekuulamisi ning selgitades mässu algust ja põhjusi. Komisjon volitati ka maavalitsuse tegevust uurima. Üle kuulati nii maakonnakomissar, maakonnavalitsuse liikmed kui ka teised ametivõimud. Tulemustest anti kohe aru Ajutisele Valitsusele. Uurimiskomisjon maavalitsusel ega vallavanematel mässu vallandumisel süüd ei näinud. Küll aga leiti, et võimuga liialdamise ja taktitu käitumise pärast on süüdi maavalitsuse abiesimees Mihkel Neps (1890–1937), kes ametist tagandati.

Rahutuste likvideerimise järel jätkusid ka mobilisatsioonid Vabadussõtta, sest väerind nõudis mehi. Saaremaal mobiliseeriti samad aastakäigud nagu mujalgi Eestis. Karistussalk jäi seniks kohale, kuni mobilisatsioon oli läbi viidud. Enamik Saaremaa mehi määrati soomusrongidele, seega löögiüksustesse ning saare mehed olid seal igati julged ja truud sõdurid Eesti riigile. “Kahtlemata paljud neist [mässu käigus] langenuist oleksid võinud saada sama headeks ja kohusetruudeks kodumaa poegadeks, nagu need saarlased, keda karistuseks määrati tuleliinile kõige kardetavamatele kohtadele, kus nad eriti silma paistsid oma isikliku tubliduse ja vahvusega,” kirjutati ajalehes Meie Maa 27. veebruaril 1934. aastal.

1919. aasta sügiseks lahenes ära ka kauaoodatud maaküsimus, kui 10. oktoobril 1919 võttis Eesti Asutav Kogu vastu maareformi seaduse, millega mõisamaad võõrandati. Sellega tehti muu hulgas lõpp saksakeelse ja -meelse eliidi 700 aasta pikkusele valitsemisele. Suurem osa mõisate põllumaadest jagati maareformi järel väikesteks asundustaludeks, millest osa anti Vabadussõjas osalenutele tasuta.

Piret Hiie-Kivi

Print Friendly, PDF & Email