SUUR MAA, SUURED ASJAD: Lubadusi lehitsedes (4)

Neeme Korv

Üks asi, mis seekordses valimiskampaanias silma paistab, on kaheksasse aetud ratastega loperdav riigimasin. Võimul olnud erakonnad on suuresti poliittehnoloogilistel põhjustel ja olupoliitiliste punktide püüdmise õhinas ajanud segi valitsemistasandid ja, vähemasti siinkirjutaja meelest, tagajärjed avalduvad just valimiste eel. Ennekõike pean ma siinkohal silmas kurikuulsat kahe tooli seadust, mis tekitas õigusruumis ebanormaalseid seoseid ja mis kahjuks suurendas tõenäosust, et vali misprogrammidest vaatavad (ja vaatavadki!) vastu lobedad, ent sisutud väljendid “teeme koostööd”, “edendame” jne.

Viimaste kohalike valimiste eel aasta 2017 sügisel tõdesime, et erakonnad kipuvad andma lubadusi, mida omavalitsused ei saa kuidagi täita. Praegu paistab jälle, et tulevased riiklikud strateegiad, mida äravalitud kavatsevad rakendama hakata, tungivad kas vahetult kohaliku elu korralduse tasandile või siis unustatakse elu väljaspool suurt keskust üldse.

Kohalik võim tegelgu kohalike, keskvõim üleriigiliste teemadega. See, kust jooksevad piirid, ja kuidas tegevusi rahastada, vajaks tõsist debatti ning aus on siinkohal märkida, et nimetatud valdkond on vähemalt mõne erakonna valimisprogrammis (rohelised, Isamaa, Vabaerakond) ka eraldi peatükiga ära mainitud.

Ent vaatame, mida siis saarlastele lubatakse.

Keskerakond lubab tagada “kvaliteetse ja mugava lennuühenduse Tallinnast Hiiumaale ning Saaremaale”. Keegi teine seda ei maini – kas peaksime muretsema? Vaevalt. See on siiski kokkulepitud asi. Miskipärast on kirja pandud ka selline elementaarne asi, et “jätkame perioodilise Rukkirahu kanali süvendamisega”. Kavalalt on sõnastatud lubadus “tagame mandri ja suursaarte vahel suvehooajal täiendava parvlaeva”. Mitmes see täiendav siis on?

Isamaa sõnameistrid on aga samas kontekstis suutnud paberile panna lausa luulet: “Ühendused saartega peavad tagama saarte majandusliku potentsiaali kasvu ja head liikumisvõimalused nii saarte elanikele kui ka turistidele. Sadamavõrk peab tagama võimalused nii meremajanduse kui mereturismi arenguks.” Tõesti, lord Byronil tuleks pisar silma! Sotsid lubavad “investeeringute suurendamist vabasse liikumisse: teedesse, raudteedesse, ühistranspordikorraldusse, parvlaeva- ja lennuliiklusesse” ning Reform “kvaliteetseid ühendusi” Eesti eri osade vahel.

Konkreetsematest asjadest on Keskerakonna “toetame Saaremaa ja Hiiumaa praamil tasuta reisijate ülevedu kohalikele elanikele” ilmselt sama, mis Isamaa “rakendab mandri ja saarte vahelise laevaühenduse puhul saarte püsielanike piletihinnale maanteepikenduse põhimõtte”. Püsiühenduse mainivad ära Reform, Eesti 200, Vabaerakond ja EKRE. Viimane lubab selle riikliku ehitusprogrammi abil kaheksa aastaga (uhh!) valmis ehitada.

Paar mainimist saavad saared ka muudes valdkondades. Reform lubab Kaitseliidule rannakaitse võimekust ja Vabaerakond toetada vähemsooduspiirkondade (sh saarte) põllumajandustootjaid.

Kokkuvõttes. Erisuste (nagu Eesti suursaared) märkamine on nagu lakmustest, kui soovitakse vaadata riiki kui tervikut. Just artikli alguses mainitud võimutasandite segipaiskamise tõttu näeme valimisprogrammides saarte vaatepunktist kas utoopiaid või lahtisest uksest sissemurdmisi. Peaasjalikult aga valgeid laike. Värskeid ideid napib.

ajakirjanik Neeme Korv

Print Friendly, PDF & Email