Ei tea kes, ei tea mida? (18)

“Suurema haldusreformi torm on nüüdseks möödas, kolm Eesti merega piiratud suursaart on sõitnud laiali erinevates suundades,” kirjutab saarlane Vahur Reede.

Muhu jäi tormituultest puutumata ja vald jätkas stabiilsel kursil. Kohaliku elu korraldamine ei kaugenenud kogukonnast.

Saaremaa vald on ametlikult üle aasta vana, aga ehitatud on valda juba 2012. aastast, mil maavanem käivitas protsessi “üks saar – üks omavalitsus”. Sellest hetkest seiskus Saaremaa laev pea täielikult ja kogu aur kulus koostöö asemel haldusreformi vilele.

Vastupidiselt Hiiumaale on Saaremaal valitud viimase piirini tsentraliseeritud variant. Eesti suurimas vallas valitakse ühes valimisringkonnas võimalikult väike volikogu ja kogu vallaaparaat koondatakse Kuressaarde. Isegi ei häbeneta seda, et vald pole muud kui linn ja selle tagamaa!

Ka kogu maakondlik juhtimine krabati enda kätte. Isegi funktsioonid, mis reeglina anti maakondlike arengukeskuste kanda, haaras vallavalitsus endale. Nüüd on mujalt vaatajale arusaamatu, millega tegeleb näiteks Saare Arenduskeskus MAK-võrgustiku liikmena. Nüüd on meil suur vald, suur mass ja massiefekt – laeva, mis mitu aastat kohapeal vilet lastes triivis, ei saa kuidagi üheski suunas liikuma.

“Kiievi kotlet”

Kuna kogu võimu koondamisega Saaremaal ühte kohta võim sõna otseses mõttes kaugenes inimestest, siis kohaliku elu korraldamisel rõhutakse nüüd kogukondlikule tegevusele erinevates kantides. Väga omapärane lähenemine – omavalitsus oma olemuselt peaks olema just kogukondlik valitsemisvorm.

Saaremaa vald oma ülesehituselt on “Kiievi kotlet”. Keskel on suure rasvasisaldusega või (Kuressaare), mida ümbritseb lihaosa (Lääne-Saare vald oma kogukonnakoguga) ja kogu asja hoiab väljast koos paneering ehk teised endised vallad “osavaldadena”.

Igal “osavallal” on oma põhimäärus. Üsna sarnased, aga siiski igal oma ja veidi erinev. Sisuliselt on kõigis kirjas, et osavallakogu pädevus on mitmete asjade kohta arvamust avaldada. Ja kõik! Ei ole osavallal endal pädevust, täideviivat aparaati, vara ega eelarvet, juriidilist kehagi mitte. Kui kuurinurgas on pool aeru, signaallamp ja udupasun, siis seda ei saa veel paadiks nimetada!

Kõigi osavaldade põhimääruse lause “osavallakogul on valla eelarve osana iseseisev eelarve oma ülesannete täitmiseks” ei tähenda muud, kui et “poetagused” peavad oma arvamust kujundava koosoleku korraldamiseks poekülastajatelt “kaasfinantseeringut” nuiama. Siis maksab vald osavallakogu kohvitamised kinni.

Mõlemas kohas arutatakse ja kujundatakse arvamust, aga seda arvamust ei pea keegi arvestama, vaatamata vallavanem Madis Kallase utoopilisele avaldusele, et osavallakogude protokollid on vallavalitsusele täitmiseks. Siis poleks ju mingit probleemi – Valjala ja Läätsa kergliiklusteede rajamine seisab osavallakogude protokollide taga?! Vallavolikogu esimees Tiiu Aro käis osavallakogusid rahustamas, et osavallad ei kao kuskile. Muidugi ei kao, seaduse mõttes osavaldasid Saaremaal ju tegelikult pole!

Rammusama lihakehana selle “Kiievi kotleti” juures on Lääne-Saare vald oma kogukonnakoguga. Kogul on “kehagi” – külaseltsid ja MTÜ-d, mille kaudu saab juba ka ise asju ellu viia ja raha liigutada. Isegi sõltumata omavalitsusest.

Pole isegi asula

“Võisilmakeses” Kuressaares ei ole “osavalda” ega kogukonnakogulist esindust. Et asi läheb ühinemisega käest ära, saadi Kuressaares aru alles vahetult enne ühinemislepingu lukku panemist. Kiiruga lisati lepingusse linnakodaniku komisjoni jätkamine Saaremaa vallas.

Saaremaa valla tekkega kaotas Kuressaare oma ligi pool tuhat aastat tagasi saadud linnaõigused. Seda tõsiasja pareeriti väitega, et ega´s Kuressaare linnana kao, asulana on ta ikka linn. Paraku pole ka see nii. Nimelt muudeti seoses haldus­reformi seadusega kohaliku omavalitsuse korralduse seadust (KOKS) ja kirjeldati ära vallasisene linn asulana. KOKS välistab võimaluse, et vallavanemal on ka Kuressaare linnapea esindusfunktsioon. Vallasisese linna linnapea saavad valida ainult linnakodanikud kogukondlikult. Kudjape alevik ühel pool Kuressaaret ja Nasva teisel pool, aga Kuressaare ei ole enam isegi mingi asula KOKS-i mõttes. Linnakodanikelt on võetud põhiõigus endale ise esindajaid valida.

Ühinemistoetus on sirgeks löödud ja valla rahakoti põhi paistab. Seadusevastane ainult linnakodanike “positiivne diskrimineerimine” kaasavate eelarvete, kultuuripealinnaks kuulutamise, ilutulestike, sajandi ehitusega kesklinnas jne lõpeb. Kui valla teised piirkonnad hakkavad nõudma tasakaalustatud arengut või koguni sisulist regionaalpoliitikat, jõuab ka “linnakodanikele” kohale, et neil puudub mingigi vahend üldse kaasa rääkida neid puudutavates asjades. Saaremaa valla loomisega praegusel kujul on linlased kõigest ilma jäänud.

Kuhu on jõudnud Saaremaa, paistab ilusasti ära Kuressaare kesklinnas. Lossi 1 hoone lipul oli täispurjedes kindlal kursil liikuv hõbedane viikingilaev. Nüüd on laev kursilt kaldunud, purje lonti lasknud ja hädaolukorra signaalraketigi välja lasknud. Ka suuremad juhtrotid põgenevad uppuvalt laevalt. Vallavanem Madis Kallas, kes laeva mitmeid aastaid juhtinud, andis riigikokku kandideerides teada, et on viimasel ajal üha enam tunnetanud, et suured otsused, mis mõjutavad Tallinnast kaugel asuvaid piirkondi, sünnivad Tallinnas. Sisuliselt on see üheaegselt lahkumisavaldus ja käegalöömine sellisel kujul Saaremaa vallale. Olenemata riigikogu valimiste tulemustest.

Nüüd loo pealkirja juurde. Saaremaa vallas prooviti osalusdemokraatiat juurutada rahvaalgatuse ja siduva rahvahääletuse sisseviimisega. Saabus ühene selgus, et Eesti Vabariigis on võimalik ainult esindusdemokraatia ehk riigikogu ja kohalikud volikogud omavad kogu võimu­täiust. “Ei tea kes, ei tea mida?” on ainult retooriline sõnademäng, sest kogu otsustusõigus on koondunud 31-liikmelise Saaremaa vallavolikogu kätte.

Head Saaremaa vallavolikogu liikmed, laev on karil ja sõidukõlbulikku alust sellest ei saa! Juba projekt on koostatud tehnoloogiliselt valedel alustel. Aeg on ebaõnnestunud ja hirmkallis projekt surnuks tunnistada ja hakata ehitama uut. Seekord mitte juhtimatut pükreedist lennukikandjat, vaid tugevat laevastikku tsentraalse juhtimise all. Kui endal kompetentsikeskust pole, siis tuleb oma merelisest piiratusest üle saada ja põhjanaabrite juurde laevaehitust õppima minna. Mida kaugemale seda rasket otsust edasi lükata, seda valulisem, raskem ja kallim see saab olema.

Print Friendly, PDF & Email