KIRJAKAST: Kas raamat ongi eluõpik?

Kui ma 1966. aastal esimest korda Abrukale sõitsin, kohtasin Väraval kodus Salme Tuulikut ja tema ema Kadrit. Mõlemaga oli paljust rääkida.

Salme oli kaua aastaid saare raamatukoguhoidja. Ja nii olid peamiseks jututeemaks kirjanikud ja nende teosed. Hinnangud kaldusid saarte kirjanike kasuks. Eriti hindas Salme Tuulik Juhan Smuuli ja August Mälku.

Kui olime õuemurul istumisest tüdinud, läksime tuppa Kadri seltsi ja jätkasime oma vestlust. Salme oli Mälgu romaanist “Öised linnud” teinud väljakirjutusi. Ta ütles: “Nii elutarka kirjanikku nagu Mälk olen leidnud Eestis harva.”

Kui koju naasin, võtsin raamaturiiulist Mälgu “Öised linnud” ja kahe päevaga oli see mul uuesti läbi loetud. Omakorda noppisin sellest välja kirjaniku lausa aforismidena mõjuvad mõtteterad. Avastasin, et Mälgu eesti keel on tõesti tõeterasid täis. Näiteks: “Kurat pole kunagi nii karvane kui piltidel”; “mis asja pärast sa muretsed, kui sul enam midagi pole”; “inimeses tuleb alati esile uusi takistusi ja uusi voole”.

Aga tol korral Abrukal jõudsime ka Debora Vaarandini. Kuna Salmes endas on luuletajat, oli Vaarandi talle väga lähedane. Vaarandi on öelnud: “Tagantjärele mõistan, et väikelinna olude kohta oli kirjanduslik õhkkond Saaremaa Ühisgümnaasiumis küllaltki elev. Arvatavasti oli meie kirjandusring tollal ainuke linnas. Igatahes ei mäleta ma väljaspool meie kooli mingeid kirjanduslikke sündmusi, õpetajate enamik oli kultuurimeelne, suhtus soosivalt õpilaste ettevõtmistesse. Kirjanduslikud võistlused, ajakirja “Kume Rivi” väljaandmine, referaadid, omalooming ja selle esitamine kooliõhtutel innustas ning harjutas oma mõtteid-meeleolusid kirja panema ning kujundama.”

Seda tõika on meeldiv tõdeda, et saarlaslik eesti keel ja kultuur mõjutasid suuresti noori.

Vaarandi on hiljemgi öelnud: “Minule õpetas Saaremaa end väljendama lihtsalt, loomulikult. Ja olen suuresti kiikunud maalapse hällis. Ema luges mulle raamatuid ette. Mäletan, et üks raamat oli ussikuningast, mille pärast ma lapsena väga metsas kartsin käia. Hiljem neelasin ise raamatuid. Nii oli mu maailm rikkam.”

Enda Naaber

Print Friendly, PDF & Email