VALIMISED: Eesti keelest, eesti meelest, tervest kehast, vaimust kah

Kolmapäeval istusid Kadi raadio “Valimisstuudios” seitsme riigikogusse pürgiva erakonna esindajad. Urve Tiidus Reformierakonnast, Silvi Teesalu Sotsiaaldemokraatlikust Erakonnast, Kaupo Vipp Elurikkuse Erakonnast, Daniel Mereäär Eesti Konservatiivsest Rahvaerakonnast, Toomas Kasemaa Erakonnast Eesti 200, Aivar Aru Keskerakonnast ja Anti Toplaan Isamaa Erakonnast. Saatejuht Tõnis Kipper usutles neid kultuuri- ja spordivaldkonna teemadel.


Kes on kes, millega te praegu tegelete ja milline on teie seos kultuuri ja spordiga?

Kaupo Vipp: Minu seos kultuuriga võib-olla on see, et ma teenin leiba publitsistina. Spordiga mul on natukene vähem seost. Minu jaoks on kultuuri mõiste natukene laiem. Armastan tsiteerida seda kultuuri definitsiooni, et kultuur on vabade inimeste elamise-olemise-töötamise viis omas kodus.

Arstitudengitele antakse tasuta soome keele kursusi. Niikuinii lähevad Soome.
KAUPO VIPP
ELURIKKUSE ERAKOND

Anti Toplaan: Olen toetanud rahvuslik-konservatiivset maailmavaadet. Ja seos kultuuri ja spordiga on otsene. Olen kultuurivaldkonna inimene, aga olen ka harrastusspordis natuke rohkem kui tõsine harrastaja. (Toplaan on läbinud 53 maratoni – toim).

Silvi Teesalu: No mina olen inimene, kes hindab tohutult demokraatlikke väärtusi ühiskonnas ja ka kogukonnas. Mulle meeldib see, et nüüd, kui ma olen kogukonnas tegev, kohalikud inimesed on tohutult aktiivsed. Mitte ainult tippkultuur ei ole see, mida me imetleme, vaid oluline on see, mida inimesed kogukonnas suudavad teha. Ja mis puutub sporti, siis olen sellega eluaeg vähekene tegelenud. Eile (teisipäeval – toim) käisin Leisi ujulas ujumas.

Aivar Aru: Paraku on nii, et tunnen kodusemalt ennast spordi poole pealt, siiamaani püüan jõudu mööda kaasa lüüa maakonna tasemel seenioride rühmas. Aga kindlasti on sport vaieldamatu osa kultuurist.

Urve Tiidus: Minu kokkupuuted kultuuriga on alanud lapsepõlves, nii nagu enamikul inimestel. Kultuur on kõik see, kuidas me räägime, kui hästi me oma keelt oskame, kuidas me käitume, meie sotsiaalsed oskused, lävimised. Mul on olnud võimalus sellele kõigele kaasa aidata abilinnapea ametis, hiljem ministrina.

Daniel Mereäär: Mul on ema luuletaja, isa tegeleb muusikaga, õnn on olla sellises perekonnas, kus on väga palju inimesi, kes tegelevad loometööga. Tegelen hobi korras laulmisega ja kunagi mängisin jalgpalli. Konservatiivne rahvuslus, see tuleb otse nagu südamest, et teisiti ei saagi.

Toomas Kasemaa: Eesti 200 on seltskond, kes vaatab suuri strateegilisi eesmärke ja proovib leida võimaliku tee, kuidas sinna kohale jõuda. Spordivaldkonnas ma olen viimastel aastatel väga palju tegelenud siis meie vigastatud kaitseväelastega ja hetkel olen Eesti paraolümpiakomitee täitevkomitee liige. Minu kultuuriharidus on küll kahjuks rohkem olnud sõjandusvaldkonnas, aga sõjakunst ja riigikaitse on valdkonnad, mis kindlasti sisaldavad väga palju meie erinevaid väärtushinnanguid ja elemente.

Erakondade spordi- ja kultuuriosadest jäi selline mulje, et maailma loomine lõpetati kaks päeva tagasi. Et üldiselt on praegu kõik väga tühi ja lage ning me peame alles alustama kui mitte just nullist, siis üsna rohujuure tasandilt. Mis on eesti kultuuris praegu siis sellist, mida tuleb kohe kiiremas korras muutma hakata?

Tiidus: Taasiseseisvumise perioodil on väga paljud süsteemid ja protsessid käima pandud. Meie asi on nüüd kõike seda asja edasi viia. Ja põhiline eesmärk on ju põhiseaduse preambulas eesti keele, kultuuri ja rahva kestmine. Kõik muu tuleneb sellest. Et lapsed, kes sünnivad, et nad õpiksid ära hea eesti keele. Et nad saaksid osa sellest kultuurist, mida pakuvad meie loomeinimesed. Ja oluline on, et huvi kultuuri vastu algaks kohe lapsepõlves, et me viime lapsed huvitegevuse juurde, kustkaudu see kultuur ja sport kõige paremini edenevad.

Ühtne eestikeelne haridus, see on ka meie programmis.
URVE TIIDUS
REFORMIERAKOND

Mereäär: Me ei peaks midagi muutma, kuna meil on tegelikult sellised välised ohud nagu globalism, mis tegelikult ise kultuuri muudab. Me peaks keskenduma kultuuri kaitsele. Ma ei hakka kohe rääkima ainult massiimmigratsioonist, vaid kogu see nutiajastu on praegu näiteks väljakutse kõikide erakondade jaoks, et kuidas saada lapsi nutitelefonidest eemale või arvutitest. Inimeste liikumine ning üldine lugemus ja kultuuritase on tegelikult “tänu” sellele paraku langenud. Minu meelest on kõige suurem väljakutse, kuidas kultuuri Eestis kaitsta.

Vipp: Muutused on olnud päris kiired. Varem anti kultuuripärand edasi lastele vanavanemate poolt, kes kasvatasid lapsi, sest vanemad käisid tööl, nüüd ei ole kellelgi enam seda edasi anda. Siis jääbki see nutitelefon, natukene võib-olla saab koolist ka. Tehakse mingisuguseid suuri kombinaatkoole, aga minu meelest oleks õige lapsi nii kaua kui võimalik hoida oma koduses keskkonnas, et nad tunneksid oma juuri, et nad tajuksid neid, enne kui nad need niikuinii peavad katkestama mingiks ajaks.

Teesalu: Tohutult oluline on kogukondlik toetus, kuidas kohalik võim toetab nii kooli kui ka mänguväljakutega aleveid ja külasid. Meil peab olema lastel võimalus välja minna. See on üks asi, millega sotsiaaldemokraadid tegelevad ja tahaksid edasi minna. Et huviringide võimalus ei oleks mitte ainult spordikoolides ja koolides, vaid et oleks võimalik üha uusi ringe teha ja inimeste kogukondlikku aktiivsust ärgitada.

Toplaan: Kultuuri aluseks on siiski sündimus ja me peame tagama kultuurilised garantiid, et inimestel oleks põhjus ja turvaline siin oma lapsi ilmale tuua. Mis puudutab riigi kohustust kultuuri säilimisel, siis võib-olla riik ei peaks liigselt sekkuma, kuid riik peab kindlasti hoolitsema selle eest, et kultuuris säiliks see, mis on väärtuslik. Kui majas tuled ei põle, siis on väga kurb pilt. Samas olen tähele pannud, et mida kaugemale linnast, seda rohkem inimesed suhtlevad omavahel. Me peaks edendama kohalikku algatust. Linn on kahjuks tolmuimeja, mis tõmbab kõiki enda poole.

Kasemaa: Siin oli kultuurikaitse küsimus ja nutiküsimus. Meie programmis on see, et digitaliseerida võimalikult palju meie kultuuri.

Kaitseväelasena ütlen, et kõige parem kaitse on alati rünnak.
TOOMAS KASEMAA
EESTI 200

Vipp: Kui elekter ära läheb, kas siis meil ei ole enam kultuuri?

Kasemaa: Kaitseväelasena ütlen, et kõige parem kaitse on alati rünnak, see tähendab, et me peame rohkem kultuuri tootma ja siis oma areaali maailmas laiendama. Meil on ka muukeelne elanikkond Eestis, kellele me siiamaani ei ole suutnud oma eesti kultuuriruumi laiendada. See on teema, millega kindlasti tuleb edasi liikuda.

Aru: Kas kultuuris on üldse võimalik midagi kiiresti muuta? Ma ei ütleks, et see, mis tehtud, on nii halb. Eks need protsessid käivad oma rada pidi ja eks need vajadused ju ajas ja ruumis pidevalt muutuvad. Nii et probleemide tekkimisel hakatakse neid kindlasti lahendama, aga öelda, et kardinaalselt on kõik valesti – ma ei julge seda väita.

Teesalu: Kui rahast rääkida, siis kultuuritöötajaid, kes on maa sool, tuleks rohkem toetada. Näiteks ringijuhtide tööd ei ole suudetud Saaremaal ühtlustada. Erinevates kohtades töötavad ringijuhid erinevate tasudega, näiteks Orissaares 3,7 eurot tund, Lääne-Saaremaal 7 eurot tund. Ometi teevad mõlemad väga head tööd, nii et ringijuhtide ja kultuuritöötajate töötasu kohta on sotsiaaldemokraatide programmis pakutud, et see jõuaks vähemalt Eesti keskmisele tasemele.

Tiidus: See on kohaliku omavalitsuse ja riigi koostöö, et kui see surve tuleb, et palk tõuseb kultuuritöötajatel, mis on ju siin etapiviisiliselt toimunud, et siis ka kohalik omavalitsus tuleb kaasa. See on eelarve küsimus.

EKRE kultuuriprogrammi üks punkt ütleb, et korraldame ümber Kultuurkapitali, Hasartmängumaksu Nõukogu ja teised kultuurirahastuse tegevuspõhimõtted. Mida te kavatsete teha?

Mereäär: Toon ühe markantse näite. Nelja aasta jooksul on selline ühing nagu LGBT saanud üle 170 000 euro toetust. Meie erakond leiab, et see pole just see kultuurivaldkond, mida tuleks Eestis nagu väga toetada. Ma ütlen ausalt, et seda ei tuleks üldse toetada. Me peame raha jagama nendele, kes tõepoolest aitavad eesti kultuuri edendada. Muidugi, see on poliitilise tahte küsimus. Võib öelda, et võim toetab oma lemmikuid ja selles mõttes ongi nii, et iga võim teostab oma ideid.

Võim toetab oma lemmikuid ja selles mõttes ongi nii, et iga võim teostab oma ideid.
DANIEL MEREÄÄR
EESTI KONSERVATIIVNE RAHVAERAKOND

Tiidus: Reformierakond siiski toetab Kultuurkapitali jätkamist, tal on Eesti iseseisvuse traditsioon juures – see ei ole tekkinud nüüd siin üheksakümnendatel, vaid ta on ikkagi kahekümnenda sajandi algusest, see oli üks olulisemaid ettevõtmisi, mis andis toetust kirjanikele, kunstnikele, muusikutele, kõigile.

Vipp: Üks asi, mis väga paljusid eestlasi tegelikult nörritab, on see, et kui vaatame, missuguseid eraldusi kuskile tehakse ja siis jõulude ajal hakkame korjama haigetele lastele raha, et pisar silmas… Vahel läheb ikka nii piinlikuks.

Kasemaa: Kultuurkapitali maakondlike ekspertgruppide osa peab kindlasti suurendama, rahastust maakonna tasemel on vaja suurendada.

Meie laulu- ja tantsupidude traditsioonist peavad kõik väga lugu. Aga laulu- ja tantsupeo sihtasutus peab iga kord pärast pidu sisuliselt nullist hakkama jälle kirjutama mingeid projekte. Kas selleks ei võiks ükskord olla riigieelarves oma rida?

Aru: Ma väga loodan, et sellised read tulevikus eelarvesse tekivad, sest et programmis on nad sisse kirjutatud ja mitte ainult Keskerakonnal, vaid ka teistel. Ja siin ei pea rääkima ainult siis sellisest ühest konkreetsest juubelilaulupeost ja tantsupeost, aga ka nendest maakondlikest üritustest, mis toimuvad. Ka nende rahastamine on ju suuresti ikkagi kohaliku omavalitsuse pädevuses. Et kultuuri hoida, kultuuripärandit säilitada, selleks tuleb kindlasti ka riigilt tuge leida.

Üks kohalik spordiküsimus ka. Millal käisite viimati Kuressaare linna staadionil?

Aru: Siis, kui olin Kuressaare linnavolikogu liige, toimus selle esimese etapi tegemine. Siis oli valikute küsimus, et kas teha korraga või kahes etapis. Otsustati, et etappidena, aga elu on näidanud, et kui midagi hakatakse tükeldama… ehk ei ole midagi igavesemat, kui on ajutine.

Tiidus: Meie erakonna selline kindel soov on, et liikumisharrastuste võimalused veel edeneksid. Et investeeringud kõiksugustesse objektidesse ei väheneks, vaid vastupidi kasvaksid ja et näiteks isegi korrusmajade hoovidesse teha multifunktsionaalsed spordiväljakud. Ühtlasi tähendab see, et me peame väga pingsalt seisma selle eest, et järgmisel rahastamisperioodil Euroopa Liidust arvestataks selliste objektide jaoks raha.

Isamaa programmist – sport koolipäeva kohustuslikuks osaks, iga koolipäev peaks sisaldama vähemalt 60 minutit aktiivset liikumist. Mida selle all mõeldakse?

Toplaan: See ei ole kindlasti nii-öelda käsu ja korra kohaselt, nagu kõik siinviibijad on käinud ringiratast kooli koridoris. Tuleks ikkagi leida mingisugune vahepealne liikumine lisaks spontaansele jooksmisele, kus teisi või õpetajaid pikali joostakse, või siis nurgas nutitelefonis olemisele. Ma arvan, et õpetajad suudavad leida selliseid põnevaid tegevusi võimalikult kooli lähedal.

Linn on kahjuks tolmuimeja, mis tõmbab kõiki enda poole.
ANTI TOPLAAN
ISAMAA

Keskerakonnal on punkt: toetame liikumispäeva lisamist riiklike tähtpäevade nimistusse. Kas saame ühe riigipüha endale juurde?

Aru: See on ju väga hea idee. Saate nutitelefonidest välja, kontoritest välja ja olete värskes õhus.

Öelda, et kardinaalselt on kõik valesti, ma ei julge seda väita.
AIVAR ARU
KESKERAKOND

Teesalu: Minu meelest on tohutu oluline õpetada meie mere ääres elavad inimesed kõik ujuma. Ma näen, et see on probleemiks kujunenud, mis tegelikult üllatab, sest me oleme mereriik. Mererahvas, aga lapsed ei oska ujuda.

Kasemaa: Meil on noorte all selline punkt, et tahaksime teha kümnest spordialast mingi osa kohustuslikuks, et inimene valib endale mingisuguse kindla spordiala, millega hakkab tulevikus tegelema. See oleks lahendus praegusele koolispordile, mis sisuliselt ei vii inimest mitte kusagile mitte ühelgi alal. Inimese peab spordi juurde viima ja seda toetama igatpidi, et tal oleksid võimalused.

EKRE-l on selline punkt, et tõstame otsustavalt kutsehariduse mainet. Kas see on siis ikka veel nii halb?

Mereäär: Ma ei usu, et maine nii halb on, aga me teame, et Eestis kõrgkoolid toodavad väga palju selliseid inimesi, kes ei leia tegelikult rakendust. Mõte on selles, et noori rohkem julgustada endale ametit valima. Kõrgharidusega inimestele paraku ei jagu Eestis tööd ja nad peavad minema välismaale, aga see tähendab, et nad on meie jaoks kadunud. Tahame julgustada noori, et õppige endale ameteid, siis saame neid kohalikul tööturul ära kasutada.

Muudame Eesti ülikoolid taas eestikeelseks?

Mereäär: Me teame, et näiteks filosoofiat Tartu ülikoolis varsti praktiliselt ei saagi enam eesti keeles õppida. Me teame, kuidas ülikool meil kunagi arenes, me olime väga uhked oma rahvuse, identiteedi ja eesti keele üle. Praegu näeme, et inglise keel surub aina enam peale erinevates valdkondades, ka hariduses. Inglise keele oskus on hea, aga lihtsalt ärgem unustagem, et eesti keelt räägib nii vähe inimesi maailmas. Alla miljoni on neid, see peaks olema prioriteet.

Teesalu: Ma toetan ka seda kõrgkooli teemat. Minu meelest need rahvusvahelised üliõpilased, kes tulevad, peaksid saama võimaluse eesti keelt tasuta õppida. Kui on motivatsioon ja kui on võimalus, siis seda ka tehakse. Eesti keele oskus peab olema üleüldine ja seda tuleb eeldada kõigilt.

On tohutu oluline õpetada meie mere ääres elavad inimesed kõik ujuma.
SILVI TEESALU
SOTSIAALDEMOKRAATLIK ERAKOND

Vipp: Praegu kipub olema niimoodi, et arstitudengitele antakse tasuta soome keele kursusi. Niikuinii lähevad Soome.

Siin on ka igapäevase keelekasutuse küsimus. Omal ajal pidi olema kontserdikavas kohustuslikult mõni venekeelne laul, aga nüüd, kui Eesti Laulul on eesti keeles heal juhul kaks-kolm laulu, siis millest me räägime?

Toplaan: Tuleks alustada sellest, et me ei läheks ise nii ruttu üle inglise või mõnele muule keelele teisekeelse inimesega rääkides. Kui kultuuri taga olevad inimesed seda austavad ja seda elavaks elavad, siis tekib huvi ka teisekeelsetes inimestes.

Tiidus: Ühtne eestikeelne haridus, see on ka meie programmis. Et ka teisi keeli kõnelevad inimesed saaksid koolis juba varakult eesti keele õpet, et see poleks mingi raske lisaülesanne, vaid täiesti normaalne on, et sa räägid eesti keeles, oskad seda ja loed selles keeles kirjandust.

Mereäär: Tuleb lõpule viia see protsess, mis üheksakümnendatel jäi tegemata ehk minna tegelikult ka üle reaalsele eestikeelsele õppele üle Eesti. Muidugi võib-olla erakoole, kus õpitakse prantsuse keelt või vene keelt, aga üldhariduskoolid võiksid olla ikkagi täiesti eestikeelsed. Et siis me lõpuks jõuame sellele tasemele ka, et rohkem inimesi hakkab rääkima eesti keelt.

Tiidus: Täpselt selline on ka Reformierakonna kava.

Kasemaa: Eesti 200 on juba välja tulnud selle mõttega.

Teesalu: Meie programm näeb ette, et oleks toetatud eestikeelne trükisõna ja et oleks ka eestikeelseid digiõppematerjale võimalik väga kergelt kätte saada.

Vipp: No näete, nüüd lõpuks langeme kõik üksteisele kaela.

Saame lõpetada Tootsi sõnadega: jumal tänatud, et see niigi läits!

Märkmeid tegi Mehis Tulk.

Print Friendly, PDF & Email