Kuidas andekust märgata ja toetada? (4)

Halliki Põlda

“Just see on levinuim viis, kuidas andekusest räägitakse, mõeldakse, kirjutatakse: esile tuuakse andekuse jumalik või sünnipärane päritolu ja keskkond, mis ande arengut kas toetab või pidurdab,” kirjutab Tallinna ülikooli haridusteaduste instituudi õppejõud Halliki Põlda.

Mu uudishimu sotsiaalsete nähtuste tähenduste vastu ja soov neid uurida sai alguse kümme aastat tagasi, kui pärast Saaremaalt Tallinna kolimist asusin õppima ülikooli keele ja kommunikatsiooni magistrantuuris. Huvi uurida keelt tärkas mul aga märksa varem. Ühelt poolt mõjutasid vanavanematelt saadud geenid – koolijuhist vanaisalt ja emakeeleõpetajast vanaemalt päritu; teisalt oli Saaremaal Kadi raadios töötades tekkinud huvi keele ja kommunikatsiooni olemuse vastu.

Sel nädalal kaitsesin Tallinna ülikoolis oma doktoritööd, milles uurisin, kuidas keele kaudu kujundatakse arusaamu andekusest, seda nii teadus- kui ka üldkeele tekstides. Doktoritööst jääb kõlama, et andekus on arendatav ja vanusest sõltumata igale inimesele omane, kuid meie üldkeeles see paraku sellisel viisil ei avaldu.

Igal lapsel oma anne

Andekust nähakse hariduses ja ühiskonnas laiemalt olulise ja tähtsana, kuid ande kandja jääb tihti tahaplaanile. Ilmneb sotsiaalne ootus, et andekad saavutaksid tipptulemusi ja tooksid sedakaudu edu ja kuulsust. Ühelt poolt on andekus koolis, kogukonnas, ühiskonnas esile tõstetud ja tähtsustatud – justkui reklaamsilt või valimisplakat –, teisalt kirjeldatakse andekaid tihti halvustavalt.

Haridussüsteemis tõuseb andekus esile eelkõige koolis õpetatavates valdkondades ja paljud anded ei pruugi seega avalduda. Ometi oli kõigil uuri­mu­ses osalenud inimestel oma ja eriline anne – andekas juutuuber, ettevõtja või lapsevanem – kõiki oskusi peab aegsasti arendama ja kujundama.

Haridustöötajad, aga ka laiem avalikkus räägib siiani andekusest kui Jumalalt päritud kingist. Sellisel taustal võib laste arengu- ja toevajadus tahaplaanile jääda. Lihtne on öelda: jumalast andekas, küllap areneb, õpib ja tegutseb iseseisvalt. Kuid kas ikka areneb? Mu uurimus näitas, et juba eelkooliealised lapsed tajuvad õpetajate ükskõiksust. “Keegi ei pane tähele”, “mingitest annetest ei räägitagi” – need valitud katked laste intervjuudest näitavad suhtumist nii lasteaias kui ka koolis.

Õpetajad põhjendavad olukorda ressursside puudumisega: andekatega tegelemiseks napib aega, raha, teadmisi, töö- ja tegevusoskusi. Kuni käesoleva aastani oli andekus põhikooli ja gümnaasiumiseaduses sõnastatud haridusliku erivajadusena, uurimus kinnitas aga, et ühiskond mõistab hariduslike erivajadustena puudeid ja õpiraskusi, mitte andekust.

Samas näitab mu doktoritöö, et andekus on ühiskonnas tähtis. Just andekad on need, kes riikide ja rahvaste kestlikkuse seisukohalt on olulised. Teen ettepaneku seadusetegijatele: seaduse tasandil sätestada kõigi laste unikaalsete annete ja nende arengu toetamine: võimalused, tegevused ja selle eest vastutajad.

Kuhu kaob andekus?

Tänapäeval on andekus eelkõige lapseeaga seotud nähtus ja andekatest täiskasvanutest räägitakse harva. Sellisena kujutab andekust meedia ja selline arusaam avaldub meie argiteadmistes. “Ei suured küll andekad ole, nad on lihtsalt targad ja palju õppinud,” on üks doktoritöös uuritud laste mõtetest. Ometi on just tarkus andekuse sünonüüm.

Tuntud meediakampaaniaga “Talendid koju” oodati tagasi vaid välismaa kogemusega noori ja andekaid. Levinuim väljend meediatekstides ongi “noor talent”. Nii selgub, et oluline oleks mõista, tähtsustada ja sõnastada ka täiskasvanute erilisi võimeid. Andekus ei kao kuhugi, tema alalhoidmine ja esiletõstmine on meie endi keelekasutuse ja suhtumise küsimus.

Print Friendly, PDF & Email