Õigus elada, õigus surra (23)

ETV möödunudnädalane saade “Pealtnägija”, kus ravimatut lihashaigust põdev Jane Paberit rääkis oma soovist lõpetada elu abistatud enesetapu teel, tõstis taas päevakorda eutanaasia, abistatud enesetapu ja väärika surma teema. Kas raskesti haiget ja paranemislootuseta haiget inimest tuleks iga hinna eest elus hoida või lasta tal lahkuda?


Karmen Joller, Saaremaa juurtega perearst, Eesti perearstide seltsi juhatuse liige, aasta arst 2017:

Eutanaasiateema vajab kahtlemata ühiskondlikku arutelu. Veel olulisem on aga anda arstidele õigus lasta inimesel surra loomulikul viisil, st Hippokratese vandele oleks vaja anda uus sisu.

Meditsiin on praeguseks arenenud nii palju, et me suudame hoida elus paljusid, kes veel paarkümmend aastat tagasi oleksid kindlalt surmale määratud. Väga sageli suudab meditsiin lisaks elule tagasi anda ka tervise, vähemalt osaliselt. Aga mitte alati.

Peame mõtlema mitte sellele, kas me tahame elada, vaid kuidas me tahame elada.

Õigus surra peaks olema igaühe inimõigus – ma räägin loomulikust surmast. Ja inimesel peab olema võimalus seda ametlikult deklareerida, kui tal selleks veel mõistust ja jõudu on.

Nii moraalsest kui ka meditsiinilisest seisukohast on olukordi, kus surm on halastus. Juriidilisest seisukohast ei ole surm kunagi halastus, vähemalt Eestis mitte.

Meditsiiniabi võib ka olla halastus, nt luumurru korral me fikseerime murdunud luud: kannatused vähenevad, luu paraneb.

Ajal, mil meditsiin oli tänasest jõuetum, oli surma halastus kättesaadavam. Näiteks kui inimene murdis kaela ja jäi täiesti lamajaks, viis enamasti mõni nakkus ta hauda, sest antibiootikume polnud. Tänapäeval aga seda “lootust” pole, sest nakkusi suudetakse ennetada ja ravida, selline inimene peab oma keha vangis edasi elama. Kui on palju raha ja tugev vaimujõud, siis võib selline inimene suuta edasi elada ka täisväärtusliku isiksusena, nagu näiteks inglise füüsik Stephen Hawking.

Küsimus ongi selles häguses piiris: millal on õige pakkuda inimesele surma kui halastust ja millal elu kui halastust. Kes seda võib otsustada ja millal?

Ja praegu, kui ma terve olen, ei suuda ma kindlasti ette kujutada, et elaksin nii, nagu elas viimastel aastatel Hawking. Kui aga oleksin sarnases olukorras, siis oleks mu elutahe võib-olla meeletu. See ongi üks suur moraalne ja eetiline dilemma, millel pole ei õiget ega vale poolt.

Mina isiklikult (aktiivseks) eutanaasiaks küll valmis ei oleks, ei arsti ega inimesena.


Eve Lääts

Eve Lääts, hooldekodu Saaremaa Valss juhataja:

Mõistan Jane Paberiti, kes soovib oma elu abistatud enesetapuga lõpetada. Mina isiklikult pean õigeks lasta sel inimesel, kes on raskesti ja pöördumatult haige ning kellele ei ole ravi, sel viisil lahkuda. Miks tema kannatusi pikendada? ALS on hävitav tõbi, põhjustab nii suuri kannatusi – inimese kontroll oma keha üle kaob täielikult, mõistus aga säilib.

Kui inimene saab aru kõigest, mis hakkab juhtuma – tal peab olema valikuvõimalus. See on minu isiklik arvamus. Kui täie mõistusega, täiskasvanud inimene peab suutma oma elu jooksul vastutada ja otsuseid teha, peab tal olema võimalus otsustada ka selle üle, kas lahkuda enne, kui ta on lõpuks voodis, voolikud küljes. Olen aastate jooksul kokku puutunud kahe sellise inimesega ja näinud, kuidas nende seisukord kiiresti halvenes, millistes vaevades nad olid ja kui raske oli siis nende minek. Seega, kui on võimalus varem minna, siis – jah. Ise patsiendina teeksin samamoodi.

Arvan sama ka hilises staadiumis vähi kohta, sest sellised asjad on pöördumatud.


Vahur Valvere, saarlasest onkoloog, PERH-i onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja (ETV 29.01 saates “Suud puhtaks”):

Kuidas tehakse otsus, et intensiivne ravimine tuleks lõpetada? Ideaalvariant on muidugi see, kui me patsiendi eelnevat soovi – ja ka sugulaste soovi – eelnevalt teame. Paljud patsiendid ju näiteks väljendavad oma soovi, et “kui mu elu lõpp peaks tulema, palun mind mitte elustada”. Üldjuhul ei tee ravi lõpetamise otsust raviarst päris üksi, see on arstide konsiiliumi otsus, kuhu kuulub vähemalt kolm inimest.

Üks osa palliatiivravist – see on üldine mõiste, hõlmates haigussümptomite kontrolli, psühhosotsiaalset toetust – tehakse haiglate baasil. Hooldushaiglaid ja kohti hooldushaiglates meil aga napib. Meil on Eestis üksainus hospiits, mille finantseerimise jätkumine on pisut küsimärgi all – loodame, et see laheneb. Meil on vaja neid asutusi.

Arendada tuleks just nimelt seda, elulõpu-haigega tegelemist – mitte ainult meditsiinilist, vaid ka sotsiaalset, hingelist poolt sinna juurde. Siis vajadus suitsiidi järele – olgu see abistatud või abistamata – langeb. See on esmane, mida peaksime kõik ühiselt ja riigi toel tegema.


Siiri Rannamaa

Siiri Rannama, MTÜ Saaremaa Vähiühing juhatuse liige:

Ma olen loomulikult elu ja ravimise ja tervenemise poolt. On aga juhtumeid, kus me ei saa rääkida tervenemisest ega isegi elamisest. Ja siis tuleb rääkida suremisest.

Surmast, väärikalt suremisest tuleb rääkida ja peabki rääkima. Ja lisaks rääkimisele tegutsema. Väita, et meie ühiskond ei ole valmis nendel teemadel rääkima, on küüniline. Millal saab ühiskond valmis ja räägib suremisest – elu osast? Meil on lõpuni lahendamata diakoonia-, hospiitsi-, palliatiivravi teemad. Kas me arvestame nende teemade lahendamisel inimestega, kes täna surevad abitut, valusat, ebaväärikat surma?

Neid juhtumeid, kus inimesed küsivad abistatud enesetapu või eutanaasia kohta, on. Vastuseid nende küsimustele aga ei ole. Olles näinud oma vabatahtlikus töös vähipatsientidega surma ja suremist erineval moel, elan ma Jane Paberitile väga kaasa, austan ja toetan tema otsust.

Print Friendly, PDF & Email