ETV möödunudnädalane saade “Pealtnägija”, kus ravimatut lihashaigust põdev Jane Paberit rääkis oma soovist lõpetada elu abistatud enesetapu teel, tõstis taas päevakorda eutanaasia, abistatud enesetapu ja väärika surma teema. Kas raskesti haiget ja paranemislootuseta haiget inimest tuleks iga hinna eest elus hoida või lasta tal lahkuda?
Karmen Joller, Saaremaa juurtega perearst, Eesti perearstide seltsi juhatuse liige, aasta arst 2017:
Eutanaasiateema vajab kahtlemata ühiskondlikku arutelu. Veel olulisem on aga anda arstidele õigus lasta inimesel surra loomulikul viisil, st Hippokratese vandele oleks vaja anda uus sisu.
Meditsiin on praeguseks arenenud nii palju, et me suudame hoida elus paljusid, kes veel paarkümmend aastat tagasi oleksid kindlalt surmale määratud. Väga sageli suudab meditsiin lisaks elule tagasi anda ka tervise, vähemalt osaliselt. Aga mitte alati.
Peame mõtlema mitte sellele, kas me tahame elada, vaid kuidas me tahame elada.
Õigus surra peaks olema igaühe inimõigus – ma räägin loomulikust surmast. Ja inimesel peab olema võimalus seda ametlikult deklareerida, kui tal selleks veel mõistust ja jõudu on.
Nii moraalsest kui ka meditsiinilisest seisukohast on olukordi, kus surm on halastus. Juriidilisest seisukohast ei ole surm kunagi halastus, vähemalt Eestis mitte.
Meditsiiniabi võib ka olla halastus, nt luumurru korral me fikseerime murdunud luud: kannatused vähenevad, luu paraneb.
Ajal, mil meditsiin oli tänasest jõuetum, oli surma halastus kättesaadavam. Näiteks kui inimene murdis kaela ja jäi täiesti lamajaks, viis enamasti mõni nakkus ta hauda, sest antibiootikume polnud. Tänapäeval aga seda “lootust” pole, sest nakkusi suudetakse ennetada ja ravida, selline inimene peab oma keha vangis edasi elama. Kui on palju raha ja tugev vaimujõud, siis võib selline inimene suuta edasi elada ka täisväärtusliku isiksusena, nagu näiteks inglise füüsik Stephen Hawking.
Küsimus ongi selles häguses piiris: millal on õige pakkuda inimesele surma kui halastust ja millal elu kui halastust. Kes seda võib otsustada ja millal?
Ja praegu, kui ma terve olen, ei suuda ma kindlasti ette kujutada, et elaksin nii, nagu elas viimastel aastatel Hawking. Kui aga oleksin sarnases olukorras, siis oleks mu elutahe võib-olla meeletu. See ongi üks suur moraalne ja eetiline dilemma, millel pole ei õiget ega vale poolt.
Mina isiklikult (aktiivseks) eutanaasiaks küll valmis ei oleks, ei arsti ega inimesena.
Eve Lääts
Eve Lääts, hooldekodu Saaremaa Valss juhataja:
Mõistan Jane Paberiti, kes soovib oma elu abistatud enesetapuga lõpetada. Mina isiklikult pean õigeks lasta sel inimesel, kes on raskesti ja pöördumatult haige ning kellele ei ole ravi, sel viisil lahkuda. Miks tema kannatusi pikendada? ALS on hävitav tõbi, põhjustab nii suuri kannatusi – inimese kontroll oma keha üle kaob täielikult, mõistus aga säilib.
Kui inimene saab aru kõigest, mis hakkab juhtuma – tal peab olema valikuvõimalus. See on minu isiklik arvamus. Kui täie mõistusega, täiskasvanud inimene peab suutma oma elu jooksul vastutada ja otsuseid teha, peab tal olema võimalus otsustada ka selle üle, kas lahkuda enne, kui ta on lõpuks voodis, voolikud küljes. Olen aastate jooksul kokku puutunud kahe sellise inimesega ja näinud, kuidas nende seisukord kiiresti halvenes, millistes vaevades nad olid ja kui raske oli siis nende minek. Seega, kui on võimalus varem minna, siis – jah. Ise patsiendina teeksin samamoodi.
Arvan sama ka hilises staadiumis vähi kohta, sest sellised asjad on pöördumatud.
Vahur Valvere, saarlasest onkoloog, PERH-i onkoloogia- ja hematoloogiakliiniku juhataja (ETV 29.01 saates “Suud puhtaks”):
Kuidas tehakse otsus, et intensiivne ravimine tuleks lõpetada? Ideaalvariant on muidugi see, kui me patsiendi eelnevat soovi – ja ka sugulaste soovi – eelnevalt teame. Paljud patsiendid ju näiteks väljendavad oma soovi, et “kui mu elu lõpp peaks tulema, palun mind mitte elustada”. Üldjuhul ei tee ravi lõpetamise otsust raviarst päris üksi, see on arstide konsiiliumi otsus, kuhu kuulub vähemalt kolm inimest.
Üks osa palliatiivravist – see on üldine mõiste, hõlmates haigussümptomite kontrolli, psühhosotsiaalset toetust – tehakse haiglate baasil. Hooldushaiglaid ja kohti hooldushaiglates meil aga napib. Meil on Eestis üksainus hospiits, mille finantseerimise jätkumine on pisut küsimärgi all – loodame, et see laheneb. Meil on vaja neid asutusi.
Arendada tuleks just nimelt seda, elulõpu-haigega tegelemist – mitte ainult meditsiinilist, vaid ka sotsiaalset, hingelist poolt sinna juurde. Siis vajadus suitsiidi järele – olgu see abistatud või abistamata – langeb. See on esmane, mida peaksime kõik ühiselt ja riigi toel tegema.
Siiri Rannamaa
Siiri Rannama, MTÜ Saaremaa Vähiühing juhatuse liige:
Ma olen loomulikult elu ja ravimise ja tervenemise poolt. On aga juhtumeid, kus me ei saa rääkida tervenemisest ega isegi elamisest. Ja siis tuleb rääkida suremisest.
Surmast, väärikalt suremisest tuleb rääkida ja peabki rääkima. Ja lisaks rääkimisele tegutsema. Väita, et meie ühiskond ei ole valmis nendel teemadel rääkima, on küüniline. Millal saab ühiskond valmis ja räägib suremisest – elu osast? Meil on lõpuni lahendamata diakoonia-, hospiitsi-, palliatiivravi teemad. Kas me arvestame nende teemade lahendamisel inimestega, kes täna surevad abitut, valusat, ebaväärikat surma?
Neid juhtumeid, kus inimesed küsivad abistatud enesetapu või eutanaasia kohta, on. Vastuseid nende küsimustele aga ei ole. Olles näinud oma vabatahtlikus töös vähipatsientidega surma ja suremist erineval moel, elan ma Jane Paberitile väga kaasa, austan ja toetan tema otsust.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
Karmen Joller teeks enne eutanaasiat ka paar vaktsiinisüsti ära. Nii igaks juhuks.
Kumba ise eelistad ka?
Et osa inimesi kardavad meeletult,et sugulased tapavad nad ära.
Igal inimesel peab olema õigus väärikalt siit ilmast lahkuda. Olen üksik inimene, kui ma haiguse või vanaduse tõttu ei saa enam oma eluga kodus hakkama, siis sooviksin, et mul aidataks seda teha. Ma kohe elaksin rahuliku südamega, kui teaksin, et vajaduse tekkimisel oleks mul see võimalus. Olen introvert, ja seega ei sobi absoluutsel mingisse täistuubitud vanadekodusse elama, pealegi räägitakse antud asutustest õudusjutte. Igal inimesel peaks olema õigus VÄÄRIKALT siit ilmast lahkuda, olgu selleks eutanaasia, või abistatud enesetapp!Loomulikult maksan selle kinni.
Olen küll alles 28 aga Kui psühholoog kinnitab et ma olen täie mõistuse juures ja kui on teada et haigus on ravimatu siis tahaksin ka et oleks võimalik ise valida !! Samas kui lamaksin nt peale autoavariid haiglas pm ajusurmas ja mind peaks korduvalt masinatega elustama siis seda ma ka ei tahaks.. Registreerisin ennast elundidoonoriks ja olen kõigile pereliikmetele rääkinud,et juhul kui on võimalus et juhtub midagi ja ma poleks ärgates mina ise või ajusurm siis elustamist ma ei soovi vaid laske mul minna ja las võtavad ka mu elundid,kellelgi läheb neid siis rohkem vaja.
Mina eelistan igal juhul parem viina kui mingit nõmedat süsti.
Vihmavarjukesega kreekapärase kokteili vastu ei saa miski.
Kas sa ei karda, et osa arste ei ole piisavalt eetilised, et sinu tõelise surma ära oodata ja annavad sinu elundid ära ilma üritamata sind päästa?
Lugesin kunagi, et kui surnuaias hakkaksid põlema tulukesed haudade juures, kus kadunukesed sugulaste poolt teispoolsusesse aidatud, oleks surnuaed üsna valge.
Täna on Vollil eriliselt peened vihjed, sest sigadused hakkavad välja ilmuma. Sellest ka need varasemad vihjed karkude ja ratastoolide kohta. Tänase teemaga haakuvad mürgid: viinad ja langevarjukokteilid…
Mis sul mu sigadustest? Kade meel?
Psühholoogid ütlevad, et ma olen ka täie mõistuse juures.
See pisike kiiks, mis sul ajukäärdude vahal ringi lippab, ei tee sind veel ju seniilseks ega hullumeelseks. Tule meie kliinikusse ravile, küll me selle kiiksu su ajukäärdudest kinni püüame ning sealt välja ajame.
Kahtlemata on eutanaasia selline asi, mida ära keelustada ei saaks.
Iseasi küsimus on ju see, et kas meie väikeses Eesti riigis seda vaja on. Kuna antud kodanik, kelle nime eespool mainitakse on suhteliselt üks vähestest, kes seda vajab, siis Eesti 200 näol nüüd selle propageerimist alustada on küll väga taktitunnetu tegu.
Kui selline asi on näiteks Šveitsis olemas, siis on kõik väga hästi. Pigem võiks selle asemel, et me eutanaasiat Eestisse tirida tahame, pigem inimesi Šveitsi suunata ja neid ka seal vajadusel abistada.
Kuna me elame ikkagi suhteliselt pimedas ja sombuses vööndis, siis ei imestaks üldse, kui oktoobrist märtsini järsku palju eutanaasiahuvilisi tekiks. See pole ju antud probleemi lahendus.
Tõsiselt haigete arv Eestis, ei ole üldse nii suur, et sellest siin rääkida. Selle massilahmimise asemel tuleks tegeleda nende üksikindiviididega täiesti eraldi ja täiesti personaalselt, mitte mingit pada kokku keetma asuma.
No kuule, see ei ole ka normaalne, kui täiesti terve inimene saab näiteks 80 ja siis otsustab, et nüüd mulle aitab. Kui me sellist eluviisi ühiskonnas propageerima asume, siis leiab ka varsti 30-aastane, et talle aitab.
Elu tuleb võtta tänulikkusega ja igat päeva kui kingitust. Ei saa olla sellist asja nagu elust väsimine. Mina olen ka täna elust väsinud ja vägagi tüdinud. Homme aga jälle elujõudu täis. Sellist skaalat pole ju olemas.
Kummaline väljend nagu väärikas lahkumine. Kas sa saabud siia maailma siis ka väärikalt? Ma ei ütleks. Ei tasu peljata sellist asja nagu surm.
Volli jutt on jumalaõige, tegeleda tulekski ainult selliste erandjuhtudega nagu on seda Volli ja veel mõned teised sotside, kesikute, oravate ja Gruz 200 ridadest. Kõik ülejäänud normaalsed inimesed tuleks rahule jätta.
Ma juba ootasin selle ajupaadunud no nii tegelase naasemist. Kui vaadata sinu tsüklitejärgseid kommentaare, siis on aru saada, et sa saad kord nädalas oma vaimuhaiglast lahti ja pääsed ka internetti. Eks ma uurin, et sulle ka vastav keeld antakse, sest sa ei suuda väga normaalselt käituda.
me räägime surmast, aga tegelikult tuleks ühiskonnas rääkida kõigepealt väärikast elust kuna paljudel inimestel siin riigis raske väärikalt elada, eriti vanaduses või haigena
miks meil on toidupank, kodutunne ja väga palju mtü-sid,
kes kõik püüavad inimesi aidata
loomulikult ei taha keegi vanadekodusse, õendushooldusesse
ja õige ta on
seal palju hoolduspersonali töötajaid ning nende hulgas
ka väga halbu inimesi
Ma ei pelga surma, see tabab inimest ootamatult, ja ta ei saa iialgi teadma, et on surnud. Olen narkoosi saanud, olen ära minestanud, no ei taju inimene kunas see lõpp tuleb.
Räägin olukorrast, kus vanainimene on jõudnud olukorda, kus enam üksi omas kodus eluga toime ei tule. Vaat siis peaks olema võimalus valida kas õudne lõpp õudses vanadekodus, või väärikas lahkumine eutanaasia või abistatud enesetapuga!
Ära on tüüdanud igasugu vollide ärplemine kommentaariumis, ja veel teemadel mis käivad neil üle mõistuse.
“Ära on tüüdanud igasugu vollide ärplemine kommentaariumis, ja veel teemadel mis käivad neil üle mõistuse.”
Ega lollist ajust sa rohkem välja ei pigistagi, kui sulle antud on, seega ei saa ma üldse sinuga pahandadagi. :)
Kui sa enda arust nii tark oled, et suudad ka teiste elude kohta rääkida, siis ma küsiksin sinult, et kust sa võtad selle möödupuu, mille järgi otsustada, kas elada või mitte? Minu põhimõte ongi ju selles, et kui selline asi nagu eutanaasia väga loomulikuks suremise viisiks ühel hetkel saab, siis mõjub see ju nagu turundustrikk — teatakse, et see on olemas ja teataval viisil kui hädavile. Kui seda ei oleks, siis ei tekiks ju nii palju mõtteidki, et äkki kasutaks seda.
Seega on see ka teatud mõttes nagu ajuloputus inimestele, kus ühel hetkel avastataksegi, et pole vaja enam 60-aastaseks elada, kus liigesed valutavad ja oled lastelastele ainult tüütuseks. Lõpetame oma elud kõik ära.
Eriti murettekitav peaks see olema sinusuguste ullikeste seas, kes kohe üldse ei taju ei ööd ega päeva. Sellised inimesed lasevad endale mürki ka muna peale raputada, kui keegi ütleb, et see on normaalne.
Millised psühholoogid? Politsei omad? Ringkaitses tunnistatakse ka Kogula poisid omaks.
Ja mis väärikust sünnilgi siia ilma sellise mõõdupuu järgi on, sama veri, valu, lima, kisa, sõim, lisaks ekskremendid . Ulmekirjanike raamatutes kirjeldatul on tavaks tõeks saada. Lugege Aldous Huxley “Hea uus ilm”. Sealt saate ettekujutuse nn väärikast (unelmate) sünnist, elust ja surmast.
Kõik need mtü-d ja muud mugrid on ainult selleks, et aidata iseennast. Katsuge lõpuks ometi sellest aru saada ja leppida sellega. Uppuja päästmine on lõppude lõpuks uppuja iseenda asi.