Eesti geoloogia selts soovib riigi sekkumist, et panna piir Eestis rajatavate puuraukude kehvale kvaliteedile, millega kaasneb negatiivne mõju Eesti põhjavee seisundile ja suured täiendavad kulud tööde tellijatele.
Ministeeriumidele saadetud märgukirjas osutab Eesti geoloogia selts, et viimastel aastatel on sagenenud kaebused puurkaevude tellijatelt seoses uute puurkaevude vee halva kvaliteediga või tahkete lisanditega kaevust väljapumbatavas vees.
Puurkaevude projekteerimist ja rajamist käsitlev Eesti seadusandlus sätestab nõuded töödele küllaltki hästi, paraku neid nõudeid sageli ei järgita. Peamine probleem on, et ei tagata erinevate veekihtide isoleeritust. Ka kasutatakse puurkaevude rajamisel konkreetsetele geoloogilistele läbilõigetele sobimatuid puurimistehnoloogiaid, millega rikutakse ulatuslikult puuraugu ümbruse geoloogilist ehitust (pumbatakse suur hulk setendeid maapinnale). Pahatihti jäetakse puurkaevu rajamisel teatud tööd tegemata või tehakse neid puudulikult. Eelkõige puudutab see puhastus- ja proovipumpamist, mistõttu ei saada vajalikke hüdrogeoloogilisi parameetreid ja jäetakse puurkaevu sissetöötamine tellija kanda. Seetõttu võib veega kaasneda ohtralt liiva või teisi lisandeid ning vesi erineb silmnähtavalt puurkaevuga avatava veekihi foonilise vee kvaliteedist ja on sageli ka mikrobioloogiliselt reostunud.
Vahel kasutatakse puurimisel ebakvaliteetseid materjale, nagu näiteks liialt õhukese seinaga või sobimatust materjalist manteltorusid. Kahjuks ei ole manteltorudele esitatavad nõuded seadusandlikes aktides sätestatud.
Ehkki probleemsete puurkaevude projektid vastavad enamasti nõuetele ja on keskkonnaameti poolt kooskõlastatud, ei ole tööd tegelikult tehtud projekti alusel. Probleemi peamise põhjusena näeb Eesti geoloogia selts esiteks kutse-eetika puudumist ettevõtjate hulgas, teiseks nende vähest teadlikkust ja kolmandaks järelevalve puudulikkust. Pärast puurkaevudega seonduvate tegevuste reguleerimisala lülitamist ehitusseadustiku koosseisu on puurimistega tegelevad ettevõtjad täheldanud järelevalve funktsioonide hägustumist ja teisest küljest bürokraatia suurenemist.
Märgukirja autorid leiavad, et olukorrale toimiva lahenduse saavutamiseks on vajalik riigipoolne sekkumine kas seadusandluse täiendamise, järelevalve tõhustamise ja koolitamise näol või mõne muu meetme kujul.
Kairi Niit
KOMMENTAAR:
Probleemidest puudu ei tule
Kuna Saaremaa vallas on aasta jooksul rajatud arvestataval arvul puurkaeve, on laekunud ka erinevaid kaebusi: vee kvaliteet ei vasta ootustele, arusaamatusi esineb tööde teostamise ja dokumenteerimise ning sõlmitud lepingute osas.
Mõned probleemid ilmnevad alles ajapikku. On juhtumeid, kus võib eeldada, et puurkaev on rajatud ebakvaliteetselt. Näiteks pole välistatud pinnavee sattumine puurkaevu või põhjavette. Selle tõestamine on aga tagantjärele väga keeruline, kui mitte võimatu. Puurkaevu ehituskonstruktsioonist tulenevalt on selle rajamise kvaliteeti pärast puurkaevu valmimist tõestada väga keeruline.
Järelevalve osas saame rääkida kahest erinevast tasandist: omanikujärelevalvest ja riiklikust järelevalvest. Omanik võib omanikujärelevalvet ise teostada, kuid keeruliseks muutub asi siis, kui omanik soovib puurkaevu rajamisele järelevalve tellida. Omanikujärelevalve tegijal peab olema vastav pädevus ja paraku on Eestis raske sellise teenuse pakkujat leida. Kuna see on täiendav kulu, siis tavaliselt eraisikust puurkaevu rajaja ettevõttelt omanikujärelevalvet ei telli.
Puurkaevude rajamisega seotud valdkonnas on riikliku järelevalve tegijad ehitusseadustiku mõistes kohalik omavalitsus ja keskkonnainspektsioon.
Eelpool toodust lähtuvalt ja ehitusseadustiku kohaselt on ehitise ehitamise üle asjatundliku järelevalve tagamine ennekõike omaniku kohustus. Pidades silmas puurkaevu rajamise spetsiifikat, on vigade vältimine/tuvastamine võimalik puurkaevu rajamise etapis – juba valminud puurkaevu puhul on keeruline ehituslikke vigu tuvastada ja likvideerida.
MTÜ Eesti Geoloogia Selts esitatud märgukiri on minu hinnangul asjakohane ning juhib tähelepanu olulisele ja aktuaalsele teemale.
![Saare maakonna käsitööpäeval oli võimalus töötubades proovida erinevaid käsitöötegevusi. ” order_by=”sortorder” order_direction=”ASC” returns=”included” maximum_entity_count=”500″]](https://arhiiv.saartehaal.ee/wp-content/uploads/2019/03/0O9A1334-36x36.jpg "GALERII: Saare maakonna käsitööpäev"){kind=small}
See et lastakse erinevad põhjaveekihid kokku seoses lûhikese mantliga on hetkel ilmselt väga tõsine probleem – see rikub ka naaberkaevud. See ilmselt on ka põhjus miks Audla vesi järsku sooveeks sai ja seda ilmneb ka mujal järjest rohkem. Nende tänapäevaste augumasinetaga on pikka manteltoru peaaegi võimatu panna ja inimene ei taha ju selle eest ka maksta.Siin peaks meie ametnike armee sekkuma kuigi kohati on hilja.
Ei tea kas see kolibakter tuleb ka sooveest seal Audlas?
Aidla vee probleem on lähedal olev lehmalaut ja silohoidla…. seal pole seitsme ülikooli haridust selleks tarvis, et sellest aru saada. Aga kel võim, sel õigus, teada ju. Inimesed on päriselt hädas.! Ja kuuldavasti tuleb uus laut Kaprale tee äärde, kus jälle külainimesed oma kaevudega jalus on… Ränk hoop sealsetele elanikele!
Kuuldavasti tuleb abivallavanem seltsimees Linde, Kaprale plaanitavat laudaprojekti tutvustama. Ei saa täpselt aru kas lauta plaanib ehitada vald või on seltsimees töökohta vahetanud
Kas keegi on näinud et mõne kaevu puurimisel nüüdsel ajal on tegeldud mantlitoru taguse savitamise või tsementeerimisega, kui siis ainult ehk mõni kohalik firma on seda teinud. Kui nüüd mantlitagune on lahti ja kaev läbi mitme veekihi tuleb see bakter kust iganes, olgu see Leedo lehmakari, tädi Maali kaevu kõrval urineeriv kits, või naabri Laine oma septiku ja kaevu juurde suunduva imbpeenraga. Ja teadmisks Huvitavale siis soovesi kohe kindlasti lehmalaudast ei tule.
Ei tohi kaevu pissida enam!