REISIKIRI: Cuba libre, pisikesed unistused

SELTSKOND, kellega Aarne (vasakul) läheks iga kell kasvõi ilmamaa otsa: Märten, Märt ja Uku.

Maailmas on mõned maad, mis juba kuskil lapsepõlves oma nime imelise kõla või miski muu salapärasega mul meeles mõlkunud. Ja juba tookord, aastakümneid tagasi soovisin ehk õigemini lootsin, et kunagi saan mõnda neist ka külastada.

Need imelise kõlaga minu jaoks veidi salapärased maad olid Madagaskar – ei teagi, miks just see maa –, siis Kuuba – sest arvasin selle olevat liiga kaugel –, Guatemala – millise imelise nimekõlaga maa, nagu mingi abrakadabra! – ja veel Maroko – sest tollal harva kauplustesse jõudnud apelsinidel ilutses must kleebis, millel kiri “Maroc”.

Aga unistustel on vahel kombeks täide minna. Arvan, et ma pole eriti palju selle nimel pingutanud, unistanud küll. Kui mõni mõte aastaid peas tiirleb ja vahel ennast meelde tuletab, siis võib arvata, et midagi imelist võibki juhtuda. Nii oligi, et aastal 2006 sai Madagaskaril käidud. Sellest kummalisest maast pole ma siiani päriselt lahti saanud. 2009/2010 tuli Guatemala, kus veedetud aastavahetus Kariibi mere ääres Rio Dulces ikka meelde tuleb. Ja 2016. aasta Vietnami reisipäeviku lõppu kritseldasin lause: “Kas järgmisena Kuuba?” Aga vahepeal sai veel mõned korrad Siberis oldud, Kaukaasias käidud ja kui sõber Märt eelmise aasta suve hakul teatas, et Havanna piletid on olemas, siis ei tundunudki see enam nii ootamatuna, vaid minu neljakümne teine maa vajas avastamist.

Seekord olid reisiseltskonnas peale sõber Märdi ka meie pojad, Uku ja Märten, kellest omakorda head semud saanud on ja kellega olin kolm aastat tagasi Vietnami avastamas käinud.

Kuubalased

Kui Kolumbus oma laevadega 1492. aasta oktoobris Kuuba saarele jõudis, elasid seal taino ja siboney indiaanlased, kelle näoplaani praeguste hispaanlaste, aafriklaste ja nende järeltulijate hulgas harva aimatavalt ära tunda võib. Reedab seda iseloomulik pärismaalastele omane kongus nina ja nurgelisem näojoon. Aga siiski, mõnel korral jäid sellised pärismaalased vaatevälja ja kui me ise neid veidi terasemalt jälgima hakkasime, kadusid nad kiiresti silmapiirilt. Loodan, et mitte meie uudishimu pärast, sest kuubakad elavad sõltumata rassi- või muudest erilistest inimlikest välistest tunnustest üksmeeles, päriselt.

LA HABANA VIEJA: Ehk eesti keeli vana Havanna. Uku ja Märten linnaväljakul, taamal ka Märt.

Pean tunnistama, et mida enam reisin, seda vähem vaevan eelnevalt pead sellega, kuidas reis kulgeb või mida näha tahan. Suures plaanis tuleb pidepunktid muidugi paika panna, aga teatud kogemus on näidanud, et detailideni läbi mõeldud seiklus ei pruugi plaanipäraselt kulgeda. Kuuba kohta lugesin põhiliselt materjale, mis teistest seal saareriigis käinutest internetis kirja pandud oli. Ja kõike oli.

Kõige positiivse kõrval jäi silma ka see, et kuubalased olevat väga pealetükkivad. Ma ei tea, kas meie väiksel seltskonnal lihtsalt vedas või on aasta-paariga midagi kardinaalselt juhtunud (mida ma uskuda ei saa) või langesid selle arvamise küüsi inimesed, kes võib-olla Euroopast mujale varem palju reisinud ei olnud. Selle kolme nädala jooksul, mil me terve saare läbisime, ei olnud ühtegi ebameeldivat kogemust, mida võiksin suhtlemisest kohalike kuubalastega esile tuua. Jah, muidugi hõisatakse üle tänava “parimad sigarid Kuubal saab osta just siit!” või pakutakse muud kaupa, mida sissesõitnud välismaalane kohalike arusaamist mööda kindlasti omandama peaks. Aga see käib asja juurde. Kuubalased ongi lõbusad, natuke muretud. Oma Kuubat armastavad sõbralikud inimesed on oma loomupärase maheda impulsiivsusega meile, kargetele eestlastele vahest jah veidi kauged, aga maailmas elab palju ekstravertsemaid rahvaid, kellest mõnede eest tõesti vahel veidi kiirendatud sammul mööduma peab.

Kuubalane armastab muusikat ja just need omad, kodumaised salsarütmid ja muud latiino taustaga lood kõlavad pidevalt, hommikust õhtuni, tänaval ja taksos, kodus ja rannas. Aeg-ajalt sammude ja kehaga rütme toetades liiguvad nii vanad kui ka noored kuumavas päikesepaistes või sumedas õhtus kõikjal, kus inimesi rohkem kui üks kokku tuleb.

Kuubalased on uhked oma maa ja ajaloo üle. Vähemalt tahavad nad seda välja näidata. Revolutsioone ja sõdu on seal peetud enam kui ühel korral ja kui hetkeks peatuda viimasel, mille lõpust sel aastal möödub 60 aastat, siis nende sündmustega seotud tegelased on au sees praegugi. Fidel Castro ja eriti Ernesto Che Guevara ehk lihtsalt Che. Temast on Kuubas saanud lausa eraldi kaubamärk, Che näopilte võib kohata nii kohvikruusil, särgil kui ka linnasid ehtivatel plakatitel ja ega keegi eriti ei vaevu tagantjärele mõtlema, mida kõike Che revolutsiooni sildi all korda saatis.

Igatahes on temast saanud protestiliikumise sümbol kaugemalgi kui Kuubas ja “revolución” on sõna, mille kaja mõne kohaliku suust tänaval või kohvikus mingit imestust ei tekita, vastupidi, Kuubal kõlab see kuidagi uhkelt, sest kuubalased, vähemalt enamik, teavad, mis selle sõna taga.

Kaudselt pole see revolución sugugi lõppenud. Sest riigis, kus taksojuht saab palka rohkem kui arst, on midagi üsna viltu. Või hakkab mu mälu nõukaajal meil toimunud veidruste suhtes selektiivseks muutuma? Igatahes kui jutt juba raha peale läks, siis peab sellel teemal Kuuba olusid silmas pidades veidi pikemalt peatuma.

Kupid ja Kukid

Kuubal on käibel kaks erinevat kohalikku raha. Üks on CUP ehk Kuuba peeso ja teine CUC, mis on Kuuba konverteeritav peeso. Enne CUC-i kasutuselevõttu 2004. aastal oli tavalise peeso kõrval käibel ka USA dollar. Palka makstakse n-ö tavalistes peesodes ehk CUP-ides. Turistidele vahetatakse aga ainult nn konverteeritavat peesot (CUC).

Võrdluseks 1 CUC = 1 USD (USA dollar). 1 CUC = 25 CUP. Näiteks saab riigi turismiettevõttes töötav giid kuus 412 Kuuba peesot, mis teeb 16 Kuuba konverteeritavat peesot. Arst aga umbes 1300 Kuuba peesot, mis on veidi rohkem kui 50 Kuuba konverteeritavat peesot ehk enam kui 50 USD. Ainult 50 Ühendriikide dollarit kuus? Tundub lausa jabur, eriti võrdluses taksojuhiga, kes teenib kordi, kui mitte kümneid kordi rohkem.

Cupipood

Taksojuht sõidutab aga välismaalasi, kes maksavad rahaga, mis on CUC. Ja taksosõit pole sugugi odav lõbu, alla 5 CUC-i on linnades raske taksot saada ja sõidu eest Havanna kesklinnast lennujaama (25 min) tuleb välja laduda 20–25 CUC-i.

Sama kehtib ka söögikohtades, kus üks inimene peab tavapärase kõhutäie eest maksma vähemalt 6–10 CUC-i, sõltuvalt sellest, kas ja mida prae juurde veel tellida soovid.

Nüüd kerkib tahtmatult küsimus, kuidas on tavalisel kuubalasel võimalik 16 cuci/dollariga kuus ära elada? Ent kohalike jaoks eksisteerivad n-ö cupikaubandus ja cupiteenindus (vägivaldne sõnakasutus) ja hinnad erinevad mitmeid kordi. Cupikauplused paistavad küll armetud oma päevinäinud poelettide, hämara valgustuse ja pea olematu kaubavalikuga. Kuid tundub, et kuubakad on selle paratamatusega harjunud. Muidugi saab rohkem kaupu osta konventeeritavate peesode eest eripoodidest, kus valik mitmeid kordi suurem. See kahe erineva käibiva raha kasutamine on elanikkonnas ka probleeme tekitanud, kuna enamikul kuubalastel nendesse eripoodidesse tavaliselt asja ei ole.

Havanna/ La Habana

Kuuba pealinna Havanna asutasid 1515. aastal Hispaania konkistadoorid. Tähtsa piirkondliku kaubavahetuse keskusena kasvas linn kiiresti. Oluline on märkida, et 18. sajandi lõpuks sai Havannast kolmas linn Ameerikas, mis jäi suuruselt alla vaid Limale ja Mexicole.

Ajalool rohkem ei peatu. Küll veidi tänasest, mis on kirev värvide, kõlava muusika ja haarava kõige muu poolest, mida oleks võib-olla parem näha kui lugeda.

Seitsmetunnise ajavahega harjub kiiresti, ainult tagasitulek lääne poolt siia on alati keerulisem. Kuuba pealinn tervitas meid lennuväljal meeldiva kuumuse ja vanade autodega. Oleks nagu näitusele sattunud, kus viiekümnendate “ameeriklaste” kõrval seisid sama uhkelt “mossed” ja “žigullid” Nende vahele eksisid ka mõned nüüdisaegsemad automargid, valdavalt kollased riigitaksod.

ILUDUS: Kuuba tervitas reisiseltskonda meeldiva kuumuse ja vanade autodega.

Ööbimisega on Kuubal nii, et lihtsam on seda otsida kohapealt. Hotellid on välismaalastele päris kallid ja alati ei vasta need makstava summa tasemele. Küll on terves Kuubas oma hostelite ja ka kodudest ööbimispaigaks tehtud tubade-majade võrgustik, mida tähistab kindel märk “casa particular” hoone sissepääsul, nii et öömaja leiab igal pool ja vastavalt rahakoti võimalustele.

Meie esimene üürikorter paariks ööks asus peaaegu maleconi ääres. Malecon on Kuubal ja ka teistes hispaaniakeelsete maade linnades tänav, mis kulgeb piki merekallast. Havannas oli selleks mereks Atlandi ookean. Jalutuskäik piki Concordia tänavat vanalinna ehk linnaossa, mida kutsutakse La Habana Vieja (Vieha, j on hispaaniakeelses häälduses h) ehk Vana Havanna, võttis meie ööbimispaigast Cuba Centro linnaosast aega pool tundi.

Vaade Maleconilt. Vasakule jääb Havanna City, paremale Vedado linnaosa.

Kui kesklinnas on valdavad suured koloniaalstiilis korrusmajad, milles möödub, võib öelda, et sadade tuhandete havannalaste igapäevaelu, siis vanalinn on valdavalt n-ö pühendatud turistidele ja nende teenindamisele. La Habana Vieja on väga meeleolukas. Vanad hooned ja väljakud, kitsad tänavad, veidi lärmakad inimesed. Oleksid sattunud nagu mingi kirjandusteose keskmesse, kus kirjeldustele saaks pühendada lehekülgi. Kirev maailm. Ka Hemingway romaan “Kellele lüüakse hingekella” ja lühiromaan “Vanamees ja meri” on peamiselt kirjutatud kirjanikule kuulunud majas Havanna külje all.

Ma ei ole suur linnades seikleja, pigem üritan leida midagi ehedat väljaspool keskusi. Aga Havannas võiks küll korra elus veel ringi uidata.

Varadero

Eelmise aasta viimastel päevadel sõitsime pealinnast riigi suurimasse kuurortpiirkonda Varaderosse, kus ookeanirand ja kolmekümnene kuumus kedagi ükskõikseks ei jäta, vähemalt alanud talvest saabunud nelja eestlast küll mitte.

Ja ookeaniäärne rand oli oma rohekassinise veega ahvatlevamaid, mida kogenud olen. Võrdluseks võiks tuua veel Madagaskaril Morondava lähedal asuva inimtühja ranna, kus lained ja liivadüünid meetritesse kõrgusid.

Härra või proua iguaan väikesaarel Varaderost tunnise laevasõidu kaugusel.

Varadero ja sealse ranna kirjeldused oleksid üsna üksluised neile, kes ookeanilaineid, kuuma päikesepaistet ja lihtsalt rannaliival lebamist ei poolda. Ja ega seal päikesepaistes üle paari tunni järjest olla ei ole ka võimalik. Sestap võtsime ette laevareisi paarile väiksemale saarele, kus sai tegeleda snorgeldamise, looduse vaatlemise ja homaaride söömisega.

TALV KUUBAL: Uku ja Märten 30-kraadises soojas
“talve” nautimas.

Esimesed külalised sel väiksel saarel olid päris pirakad iguaanid, kes inimese kohalolekut tajudes pigem lähedal asuvaisse põõsastesse pagesid. Varaderos sai ka aasta 2019 hea limonaadi, kodumaise suitsuvorsti, rummi ja sigari saatel vastu võetud. Õigemini tervitasime uut aastat kohaliku aja järgi kell 4 pärastlõunal. Siis, kui Eestis südaöö uue aasta saabumist tähistas. Kuna 7 tundi kohaliku aastavahetuseni oli meie arvates liiga pikk aeg ootamiseks, siis magasime Kuuba uue aasta saabumise lihtsalt maha.

Santiago de Cuba, Sierra Maestra

Suuruselt teine linn saarel ja n-ö revolutsiooni häll. Mainitud linna sõitsime Varaderost läbi Cardenase, Santa Clara, Sancti Spirituse, Camaguey ja Las Tunase. Santiago de Cuba asub ookeanist eraldatud lahe kaldal, maa suurimad, Sierra Maestra mäed kõrguvad suursuguselt linna palistades.

Parim viis linna tundmaõppimiseks on mööda Santiago de Cubat kõndimine. Linn on värviline, nagu ka eelnevad asustatud kohad, kus olime viibinud. Oma asukoha poolest mägede süles oli see aga oma tõusvate ja langevate tänavatega kuidagi teistsugusem. Paljude kesklinna majade rõdudel ja terrassidel olid head söögikohad, kus võis paiguti isegi ingliskeelset teenindust kohata.

Järgmisel päeval sõitsime väikese kastiautoga linnast välja, umbes 30 km kaugusele, et ronida mäkke, üle 1200 meetri merepinnast, ja selle mäe tipus oli hiiglaslik kivilahmakas Gran Piedra, millelt selgel ööl pidavat Jamaica tuled paistma.

Ööd me ootama ei jäänud ja jäime uskuma, et nii see tõesti olla võib, sest vaade Sierra Maestra mäestikule oli lihtsalt kena.

Trinidad, Ancón, La Boca, Guanayara

Seal oleks nagu aeg ära kadunud. Või õigemini seisma jäänud. Kõik oli ses linnas ja ümbruskonnas veidi aeglasem, isegi muusika kõlas nagu mõne protsendi võrra unisemalt. Linn on kantud UNESCO maailma kultuuripärandi nimekirja ja on rajatud üle 500 aasta tagasi. Trinidad on üks eredamaid koloniaalarhitektuuri näiteid Kuubal.

Jõudsime linna varahommikul, kui tänavad olid kummaliselt vaiksed. Aga juba pool tundi edasi ja elu hakkas ka selles linnas ärkama. Kõndisime, seljakotid seljas, mööda tühje tänavaid, kuni leidsime vist ainsa koha, kus hommikukohvi ja muidugi rummi pakuti. Rummiga on Kuubal nii, et kui mitte midagi ei ole, siis rummi ikka on. Hommikurumm jäi sedapuhku joomata, küll maitses kohv öise bussisõidu peale turgutavalt. Kohvist veel niipalju, et Kuuba kohvi tume röst oli harjumatu vaid esimest kohvisõõmu juues reisi teise päeva hommikul.

Harjumine tuli kohe, sest kohv on sel maal hea. Ja pärast seda kohvipausi tahtsime end Kariibi meres tõsiselt värskendada. Turistiõpik suunas meid Ancóni ja rand oli seal silmatorkavalt ahvatlev. Kuid mitte hotellid ja seda nende arusaamatu hinna poolest. Sõitsime veidi ülespoole, La Boca külasse, ja see oli õige paik meiesugustele seljakotiga ränduritele. Tagasihoidlik, kuid hea asukoha, merevaate ja avara terrassiga ööbimispaik vastas igati meie ootustele. Ilm väljas oli jätkuvalt talviselt pluss kolmekümnene.

Tellitud mosse vedas end vaevaliselt üle mägede ja läbi orgude, kuni jõudsime Guanayarasse, et pool päeva sealses rahvuspargis ringi vaadata. Ja vaadata on – loodus, langevad kosed ja mägijärved, kus karge vesi ihuliikmeid kuumuse eest mõnusalt jahutas.

NII PALJU LANGEVAT VETT:
Uku Guanayara rahvuspargis.

Guamá

La Bocast edasi läbi Cinfuegose ja otse väikesesse kohta nimega Guamá. See küla asub Ciénaga de Zapata rahvuspargi lähedal ja Guamá oli oluline paik just meie noortele reisikaaslastele ei millegi muu, kui vaid seal elutsevate krokodillide pärast. Ja neid oli kohe hulgi, igas suuruses.

Hea, et sinna päeva hommikusel poolel sattusime, sest meie külastuse lõppemisel hakkasid sinna vurama turistibusside hordid. Õige ajastus hoidis meeleolu üleval, nii et plaan jõuda õhtuks Vinalesesse tundus realistlik.

Vinales, Pinar del Río 

Vinales, kutsutakse ka sigaripealinnaks. Sellest piirkonnast saab meie reisi meeldivamaid paiku. Mitte ainult köitva looduse ja meeleoluka külaelu poolest, vaid siin elavad imelised kuubalased. Esimeses ööbimispaigas oli tunne, nagu oleksime vanade tuttavate juures, kes neil juba mitmendat korda külas.

Pinar del Río provintsi Vinalese piirkonnas elab pea 30 000 inimest. Vinales ise on väike linnake või alev meie mõistes, kus üle kolmekorruselisi maju annab otsida. Aga igasugu karvaseid ja sulelisi igast maailma otsast voorib sinna kokku aastaringselt. Põhjuseid peamiselt kaks: Vinalese org kogu ümbritseva looduse ja vanade mägedega ning tubakakasvatus ja sigarid. Rääkimata koobasmägedest – just koobasmäed, mitte mägikoopad, sest mõnel pool tundub, et mäe sisemus koobastest koosnebki.

55 km ja poolteist tundi autosõitu Cayo Jutíasele oli aeganõudev, sest Kuuba enam-vähem autoteede kõrval oli selle maantee läbimine taluvuse piiril kulgemine. Aga Cayo Jutíase meeleolukas rand ja sadu mere poolt kaldale uhutud looduslikult kunstipäraseid puujuurikaid kahandasid eelnenud sõiduelamuse olematuks.

Rumm ja sigarid

Kui lühidalt sigaritest ja rummist rääkida, siis kindlasti ei ole need tervisele just kasulikud. Aga kui mõlemasse teatud respektiga suhtuda – ja see on võimalik –, siis hakkab see maailm sindki teistmoodi kõnetama.

Näha, kuidas kunagi põllul kasvanud suured tubakalehed kuivatatuna sigariks rullitakse või rummi tarbeks suhkruroost käsitsi mahla välja pressitakse, muudab nii ühe kui ka teise mingi loo osaks. Olgu sellel õnnelik lõpp.

2400 km kolme nädalaga

Võib-olla kiirustasime liialt. Praegu veel ei tea, sest nädal pärast reisi kõike meenutades ei ole see veel piisav aeg, et mõtted olnust paika loksuksid. Aga Kuuba ei ole kiirustamiseks. Peab võtma aega, siis püsivad elamused sinus ka pärast reisi. Aastaid.

Aitüma, Uku, Märten, Märt ja Kuuba!

Nos Vemos.
2018/2019

Aarne Mägi

Print Friendly, PDF & Email