Külaliivakastist Toompeale (35)

“Kuigi nii enne kui ka pärast haldusreformi on ametlikes sõnavõttudes palju jutlustatud kohalike omavalitsuste suurest otsustusõigusest, on lood tegelikult ikka nii, et vähegi suuremate küsimuste lahendamiseks jääb vallavõimu hääl nõrgaks ning käed lühikeseks,” kirjutab Mart Saarso, valija Muhust.

Erandiks ei ole siin ka Saaremaa supervald. Saavutamaks seda, mida kohapeal otsustada pole lubatud, tuleb valida Toompeale n-ö omad mehed Havannas. Miks ma sellest kirjutan?

Paar kuud tagasi võtsin ühendust praegu opositsiooni kuuluva erakonna Saare-, Lääne- ja Hiiumaa ehk riigikogu valimiste viienda ringkonna esinumbriga. Tegin ettepaneku lisada tema erakonna valimisprogrammi keskkonna peatükki Väikese väina tammi avade rajamine, et kui mitte peatada, siis vähemalt aeglustada väina kinnikasvamist.

Külaliivakasti teema?

“No see on mingi külaliivakasti teema,” ütles ta mulle vastuseks. Püüdsin talle selgitada, et tegemist on Narva veehoidla järel mastaapsuselt kindlalt teist kohta omava looduse ümberkujundamise projekti tagajärgede leevendamisega. Tõin veel rea argumente ning sain siis teada, et lugupeetud potentsiaalne rahvasaadik “ei viitsi seda möla kuulata”. Vajutasin oma telefonil punast nuppu ning jäin mõttesse.

Kui roostikku kasvav Väike väin oma üha laienevate liivaseljandikega on küla liivakast, siis kui suur on selle poliitiku arusaamade järgi näiteks alevi liivakast? Äkki on tema oma ehk pealinna liivakasti servad nii kõrged, et ta nendest üle ei näegi? Igatahes sain ma aru, et kui saarlasi-muhulasi just otsene tuumalöök ei ohusta, ei pea ta vajalikuks siinseid teemasid oma erakonna programmi lisada. Samas ei näe ta mingit takistust kandideerida Toompeale neid samu saarlasi-muhulasi esindama. Teadmine seegi.

Siis meenus mulle seik vallavolikogust, kuhu pisut üle aasta kuulusin. Seal istus üks kodanik Toompealt, kes terve istungi aja surfas Delfis. Vahel väisas ta istungit loetud minutiteks ja pani kohaloleku allkirja. Tema kehakeelest ja harva esitatud küsimustest võis välja lugeda, et kalli “kodusaare” elust tal suuremat aimu ei olnud ning see teda ka ei huvitanud. Temastki on saanud oma erakonna esinumber saarlaste-muhulaste jaoks.

Valimistele minnes ei tuleks mul mõttessegi anda oma ainsat häält neile, kes mu kodukandi muresid külaliivakasti-teemadeks peavad või nende teemade arutamise ajal Delfis surfata eelistavad. Ma soovin ennekõike näha Toompeal neid, kes meid kuulda võtta suvatsevad ning meid tegelikult esindavad. Eesti riik koosneb linna-, alevi- ja külaliivakastidest. Pealinna liivakast on kõige suurem ja sealt tuleb ka suurim noos poliitilist valuutat ehk hääli. Paraku on riik jaotatud valimisringkondadeks algselt just selle mõttega, et ka väiksemate liivakastide esindajad Toompeale pääseksid.

Anna hääl omakandimehele!

On tõsi, et ringkonnamandaadi saamiseks on esinumbril parem võimalus, sest suur osa valijatest annab oma hääle talle teadmisega, et kui valingi omakandimeest, läheb mu hääl ikka esinumbrile. Pidagem siiski silmas, et kui omakandimehel õnnestub saada esinumbrist rohkem hääli, siis valimisseaduse järgi saab ta endale ka esinumbri häältenoosi. Omakandimehe häältesaak sõltub meist, omakandi valijatest. Meie tahtest parteikontori tagatoad siin enam üle sõita ei saa.

Katsuks seekord nii, et igast nimekirjast pääsevad Toompeale ikka need, kes oma ringkonna valijate ja mitte pealinna parteikontori huve esindavad. Seepärast ei ole alati otstarbekas anda oma häält nimekirja esinumbrile, olgu ta kasvõi erakonna juhiga abielus.

Print Friendly, PDF & Email