Perearst kui sekretär (19)

Elo Lember

“Välja kuulutatakse üha rohkem perearstikonkursse, aga arste neile kohtadele, eriti maale, on üsna võimatu leida. Miks? Toon välja mõned põhjused,” kirjutab Orissaare perearst Elo Lember.

Kõigepealt majanduslik pool: noored ei soovi olla rahamurest vaevatud ettevõtjad, noor arst ei näe maal erialast arenemisvõimalust, enamasti linnast pärit üliõpilane kipub parema infrastruktuuriga linnakeskkonda tagasi, isikliku elu perspektiiv on maal alati küsitavam. Ilusast loodusest ja euroremonditud ruumidest jääb ilmselgelt väheks. Saaremaal lisaks veel see “praamindus” – suvitaja jaoks romantika, aga püsielaniku jaoks aja-, raha- ja närvikulu.

Mõte, et peaks kehtestama näiteks kolmeaastase sundsuunamise, nagu see oli nõukaaegses diktatuuririigis, ei päde tänapäevases turumajanduses absoluutselt. Minnakse õppima välismaale ning tõenäoliselt siis juba jäädaksegi sinna. On ju arstiamet üks rahvusvahelisemaid. Demokraatlikus ühiskonnas peavad liikumapanevaks jõuks olema õiged stiimulid.

Mõni aasta tagasi maa-arstile stardirahaks määratud 15 000 eurot viieks aastaks pole piisavaks osutunud. Kui meie arstid liiguvad kõrgema palga otsinguil Soome, siis sealsed arstid omakorda Rootsi-Norrasse, sealt minnakse Inglismaale-USA-sse ning meile tullakse näiteks Ukrainast.

Arstid on väsinud

Kui väidetakse, et riik panustab arstide koolitamisse hirmus palju ressurssi, siis iga üksikisik ohverdab arstiõppesse veel hinnalisemat: tohutult aega (tänapäeval kokku 11–12 aastat), tervist, loobumist mõnestki hobist ja ehk normaalsest pereelustki. Arstiks ei õpita aga niivõrd palga kui kutsumuse pärast. Arstikunsti pärast. Arstiõpe on tohututes mahtudes tuupimine, aga seda on vaja, et hiljem päristöös interpreet, loov mõtleja olla. Ükski masin ei suuda iial inimmõistust asendada.

Töö ise on lõputult huvitav, aga pealetungiv bürokraatia ja inimeste süvenev kannatamatus-rahulolematus suunab vägisi mõtteid ameti mahapaneku poole. Arstid on väsinud.

Minul on ju vedanud: aastaid asendas puhkuse ajal kõrval töötav perearst, nüüd abiarst. Teise arsti puhkuse ajal tuleb vastu võtta topelthulk inimesi, aga see-eest saab puhkuse täismahus kätte. Kui aga asendajat pole, jääbki puhkus saamata, sest seaduse järgi ei tohi praksise uks suletuks jääda. Kui hiljuti liideti Lõuna-Eestis patsiente teiste perearstide nimistutesse nii inimeste kui ka arstide käest nõusolekut küsimata, siis mina sain sama sahmaka kätte aastal 2009, kui teine arst haiguse tõttu kõrvale astus. Otsisin ise aktiivselt uut perearsti, korraldati ka konkurss, aga loomulikult ei leidunud soovijat. Praeguseks kahe normaalnimistu jaoks patsiente enam ei jätkugi.

Oleks ma omal ajal uneski näinud, et inimestega suhtlemise töö nii ränkraskeks osutub, poleks sellist ametivalikut teinud. Vastuvõtul peab absoluutselt iga suhtlemine ükskõik millise inimesega (eelarvamused pole lubatud!) lõppema õige otsusega, vastasel juhul võib see maksta patsiendi tervise või elu ning halb otsus lühendab omakorda otsustaja elu (need lõputud enesesüüdistused).

Kui mainisin pikka õppimisaega, siis tööle saades kulub veel kümme aastat kõikvõimalike situatsioonide läbimängimiseks, et ränki eksimusi enam ei tuleks. Kogemus on hindamatu väärtusega. Perearsti töös on kõige raskem kiire ümberlülitumine, kusjuures ampluaa on sünnist surmani ja köhast-nohust eluohtliku seisundini. Iga juhtum on kui minijuurdlus, mis peab lõppema õige tulemusega: keda saab ise ravida, kelle peab kohe haiglasse saatma, kelle pärast paluma eriarsti kiirkonsultatsiooni, kelle olukord kannatab pikemat eriarsti järjekorras ootamist. Seda võib triaažiks nimetada. Öeldakse, et kui tahad head otsust, mõtle, kui väga head otsust, usalda kõhutunnet, aga see kõhutunne tekib aastatega oma inimesi tundma õppides. Just sel põhjusel on perearstisüsteem ainuõige ja just sellepärast peab olemasolevatest perearstidest kümne küünega kinni hoidma. Kurb, et oleme taandunud arstist teenindajaks, pigem isegi sekretäriks: nõuab patsient, nõuavad patsiendi sugulased, nõuab eriarst, nõuab sotsiaalsüsteem, nõuab haigekassa, nõuab terviseamet jne. Peaasi, et dokumentatsioon korras oleks, töö tegelik sisu ei paista kedagi huvitavat. Arstitöö otsest kvaliteeti ongi võimatu mõõta, ehkki seda on üritatud tabelite täitmise kaudu teha. Kvaliteet on see, kui inimese probleem hakkab tänu arsti otsusele kiiresti õiges suunas lahenema. Patsiendi ja arsti jaoks ei pruugi lõpptulemus sama tähendusega olla: arst on õnnelik, et ta midagi maha ei maganud, aga inimene õnnetu, kui lõpuks raske diagnoos selgub.

Emotsioonid mängivad rolli kohe algusest peale, Arsti juurde tullakse erinevalt teistest teenindajatest enamasti ärevil-murelikuna, mistõttu kõik arsti öeldu ja kehakeel võimenduvad mitmekordseks, sageli negatiivseks emotsiooniks. Kui üritad huumoriga läheneda – irvitad; kui konkreetselt räägid – oled kuri-ülbe. Kabinetist väljudes mäletab ärevil inimene vaevalt kolmandikku räägitust. See pole etteheide, see lihtsalt on nii.

Perearst töötuks ei jää

Mis mind siis üldse selle töö peal veel hoiab? Rahulolu, et oma igapäevast tööd tehes suudan kedagi vahetult aidata. Inimeste vaikne tänulikkus, koos nutmine, koos naermine, inimlik soojus. Minu suurepärane pereõde, kellega koos tegutsedes ja mõeldes pea alati parima lahenduse leiame. Saaremaa paindlikkus: saan haigla kolleegidega vahetult suheldes kiiresti hüva nõu, säästes patsienti jooksutamisest. Ei pea kurnavaid öövalveid tegema. Majanduslik iseseisvus: kui aastal 1998 tundus vägisi eraettevõtjaks tegemine hirmutav, siis praegu kellegi alluvuses töötada enam küll ei tahaks. Vähemalt ei jää perearst Eestis kunagi töötuks.

Print Friendly, PDF & Email