Tühjaks jäänud Kiruma küla ei lase endist elanikku lahti

Foto: MAANUS MASING

Pea 40 aastat tagasi inimtühjaks jäänud kodukülast 15 km kaugusele kolinud Enno Heinmetsal (fotol) ei möödu ükski kuu ilma lapsepõlveradu külastamata.

“Käin seal vähemalt iga kuu, vahel isegi mitu korda,” räägib Enno Heinmets (74) oma sagedastest külaskäikudest noorusmaale Kirumale, kust ta 1974. aastal 15 km kaugusel asuvasse Piila külla kolis.

Heinmetsa sõnul omavad lapsepõlv ning sellega seotud paigad ja mälestused tema jaoks siiani sedavõrd suurt emotsionaalset kaalu, et võimatu on neist lahti lasta. “Sealsed paigad ja mälestused jäävad saatma surmatunnini,” räägib Enno, kes eriti armastab sünnipaigas jalutada talle kuuluval metsamaal. Aeg-ajalt kohtab ta sünnikülas ka Kirumale tagasi pensionipõlve veetma tulnud sugulast, endist piirivalveülemat Mati Heinmetsa ja ajab temaga juttu. Praegu asub Kirumal üks püsielanik ja kaks suvemaja.

Võrreldes Eikla külje all asuva Piila külaga valitseb elanikest tühjaks jäänud Kirumal suur vaikus ja rahu. Linnud laulavad ja automootorite müra sinna ei kosta.

Enno poisikesepõlves oli Kirumal viis elujõulist majapidamist. Siis hakkasid kõik üksteise järel välja rändama. “Koht oli nii kõrvaline, et noored läksid minema ja vanad surid,” meenutab Heinmets.

Korraga polnud teismelisel noormehel enam ühtegi eakaaslast, kellega aega veeta. Mitu head aastat oli Enno koos emaga külas ainsad inimesed. Öösel tuli magada lõkketule paistel kartulivagude vahel, kui tahtsid, et sead pere talve­varusid nahka ei pista. Sajapealised metssigade hordid ründasid ümber maja. “Emal läks sigade lugemisel saja pealt lugu sassi,” meenutab Enno.

Enno Heinmets kolis tollal viimase mohikaanlasena Kirumalt Piilale 1974. aastal. Paar aastat hiljem tõi ta enda juurde ka küla viimaseks püsielanikuks jäänud ema. Väga keeruline on elada paigas, kus keegi ei lükka enam teid lumest lahti ja isegi tööle ei pääse.

Maaparandajana tuli Ennol sageli liikuda ühelt objektilt teisele. Kord oli töökoht Metskülas, kord Sõrves. Tööle sõitis ta mootorrattaga. “Katsu sa 30 kraadiga sõita, aga sai käidud,” räägib Enno. “Vahepeal soojendasin silindri peal sõrmi ja eks libedaga käisin külili ka.”

Otsus kolida Piilale tuli väga lihtsalt pärast seda, kui Ennole Kalevi kolhoosis autojuhikohta pakuti.

Mustjala valla Kiruma küla rahvastik hakkas vähenema 50-ndatel aastatel, kui loodi kolhoosid. 2008. aasta suvel pani praegune Kiruma elanik Mati Heinmets hääbunud külale võimsa mälestuskivi. 12 tonni kaaluv kivi toodi lähedal asuvast Piila külast ja selle loovutas küla mälestuseks Kiruma viimase külaelaniku poeg Enno Heinmets Jaani talust.

 

Print Friendly, PDF & Email