Me armas hääbuv eesti keel? (2)

Tänavune aasta on kuulutatud eesti keele aastaks – selleks, et väärtustada eesti keelt ja tähistada eesti keele seadustamist riigikeelena sada aastat tagasi. Kui hea on eestlaste keeleoskus ja kas hirm eesti keele hääbumise pärast on asjatu?

Eve Tuisk, Kuressaare gümnaasiumi eesti keele ja kirjanduse õpetaja:

Tunnistan, et mingil hetkel oli mul tõesti hirm, et meie emakeel hääbub – siis, kui ise noorem olin. Nüüd olen aru saanud, et keele muutumine ajas on täiesti normaalne. See on normaalne, et keel muutub ja erinevates nii-öelda süsteemides kasutatakse erinevat keelt. Et arvutis sotsiaalmeedias omavahel suhtlemiseks kasutatakse üht keelt ja mujal teistsugust.

Pigem hirmutaks mind see, kui me väga rangelt prooviksime seda vältima hakata. Nõuaksime, et arvutis suheldes peaks samuti kasutama kirjakeelt, ei tohiks kasutada lühendeid ega slängi. Arvan, et kui seda, kuidas keelt kasutada, kangesti piiritlema ja määrama hakata, teeb see hoopis karuteene.

Noorte seas on alati olnud neid, kes valdavad sõna ja kirjutavad väga hästi. On alati olnud ka neid, kes jäävad hätta. Arvamusega, et noorte lugemus on vähenenud ja see keelekasutust mõjutab, olen nõus. Vähene lugemus mõjutab sõnavalikut, sõnadest arusaamist. Vahel küsib mõni noor isegi lihtsa sõna kohta, mida see tähendab. Kes vähe loeb, ei oska ka nii hästi end sõnades väljendada ning tal ei olegi, millest kirjutada. Seega kannatab ka tema essee või kirjandi sisu.

Samas ei saa sugugi kõigi laste ja noorte kohta öelda, et neid lugemine ei huvita. Mu oma tütar, 3. klassis õppiv laps loeb – ei tea, kas siis oma vanemate eeskujul –, lausa ahmib raamatuid lugeda. Sel õppeaastal on ta üle kümne raamatu kindlasti läbi lugenud.

Koolis õpetame noori inimesi keelt kasutama selleks, et nad elus hakkama saaksid. Keeleõppes mõnele nüansile praegusel ajal ehk tõesti nii tugevat rõhku ei panda kui aastaid ja aastakümneid tagasi. Näiteks ei nõua me tüüpsõnade päheõppimist. Meie eesmärk on õpetades see, et noored oskaksid ja julgeksid keelt kasutada, et nende sõnavara oleks rikkam.

Seda, et mind raadios või teles kuuldud keelekasutus häirib, on juhtunud väga harva. Püüan vabal ajal mitte olla pedagoog – ma ei pane pahaks, kui mõne reegli vastu eksitakse.

Võib-olla olen naiivne, ent arvan, et meie eesti keel ei kao kuskile.

Meil on ilus emakeel, mida me, kes kui hästi, kasutame kirjutades ja kõneldes. See keel, mida noored arvutis kasutavad, olgu pealegi natuke teistmoodi.

Maiju Zuping, Kuressaare ametikooli kutseõpetaja:

Eestlase keeleoskus on üldiselt päris hea. See sõltub palju sellest, kui oluliseks inimene keelelist korrektsust peab, kas ta jälgib, kellega, kus ja mis eesmärgil ta suhtleb. Meie keel on rikas, aga igasugune väljenduslaad igale poole ei sobi.

Emakeeleõpetajana pean tõdema, et igal ajal on olnud väga hea keeletunnetusega õppijaid, aga ka neid, kellele keeleõpe raskusi valmistab.

Nutiajastu mõju avaldub eelkõige hoolimatuses kirjutamisel, sest tänapäeva noor suhtleb pigem sõnumite kaudu. Siin tekivadki käärid: ühelt poolt küll kirjutatakse palju, aga samas ei osata oma sõnumit korrektselt vormistada ega teemasse süveneda. Kirjutamine on tähendanud mõtestatud tegevust, aga praeguse õppija jaoks samastub see rääkimisega. Kirjutatut läbi lugemata saadetakse tekst ära.

Kurvaks teevad noored, kes oma emakeelt ei armasta. Internet võimaldab elada teises keeleruumis, nii on juhtunud, et eesti keeles on end juba keeruline väljendada: ei jätku sõnu. On õpilasi, kes näevad oma tulevikku kuskil mujal, seega ei tunne nad vajadust emakeeleõppe järele, keel ei ole neile identiteedi määrajaks. Õnneks on selliseid noori vähe.

Eestlase keelekasutusega võib rahule jääda. Meediakanalites väga suuri eksimusi ei esine, üht-teist silma-kõrva riivavat tuleb mõnikord ette.

Usun eesti keele kestvusse. Praegu on ta hea tervise juures, ilus ja elujõuline. Kui me teda ise ei hävita, ei kao ta kuskile. Olulisel kohal on siin eestikeelse hariduse saamisvõimaluse säilimine, ka kõrgkoolides.

Jutta Loviisa Juht, Saaremaa ühisgümnaasiumi abiturient:

Noorte keelekasutuse teemal sõna võttes saan arvamust avaldada ainult enda ja oma tutvusringkonna põhjal.

Mis puutub nutiseadmete kasutamisse, siis siin on oluline märksõna mõõdukus. Pealegi –nutiseadmeis saab ka kasulikult aega veeta: nende abiga on lihtsam ligipääs maailma ajakirjandusväljaannetele, hoida end uudistega kursis.

Tõsi, tänu internetile on inglise keele mõju meie keelekasutusele suur. Tunnistan, et vahel kipun ka ise mõne eestikeelse väljendi asemel kasutama ingliskeelset, kuna see meenub enne kui eestikeelne. Kui end sellelt taban, on see mulle endalegi üllatav. Ju siis on mingite ingliskeelsete sõnade kasutamine noorte jaoks kuidagi lihtsam ja mugavam, seostub ümbritseva maailmaga paremini.

Minu hinnangul austatakse meie klassis väga eesti keelt, teatakse ja tuntakse selle väärtust. Ilmselt suuresti tänu meie eesti keele ja kirjandusõpetajale on nii, et kui keegi kogemata räägib slängis või ütleb midagi grammatiliselt valesti, juhitakse kohe sellele tähelepanu.

Kui rääkida lugemusest, siis mina sellist üldistust, et noored loevad raamatuid vähe, teha ei julge. Eks see olene ikka noorest – on tõesti neid, kellele ei meeldi raamatuid lugeda. Samas on mu tuttavate seas päris palju neid, kes loevad palju. Ka ma ise loen väga hea meelega – nii kohustuslikku kirjandust kui ka kõike muud, mis huvi pakub –, kui selleks vähegi aega on.

Mina ei usu, et eesti keel välja sureb. Nii kaua, kui meil on eestikeelne haridus, seda ei juhtu. Minu arvates on väga hea, et eesti keele ohustatusele pidevalt tähelepanu juhitakse – see hoiab teema aktuaalsena. Seda rohkem mõistame, kui haruldane on meie emakeel ja väärtustame seda rohkem.

Print Friendly, PDF & Email