Jõe küla seltsielu piirdub soojakus kalaauto ootamisega (5)

Jõe küla mees Aldur Mustis ootab soojakus autolavkat.
Foto: MAANUS MASING

Laadjala–Karja maantee ääres seisab juba aastakümneid vana soojak, kus Jõe küla rahvas saab kauplusautot oodates vihma eest varju ja külma käest sooja.

Kohalik mees Aldur Mustis räägib, et soojak pandi tee äärde juba kolhoosi ajal, kui seal said halva ilma käest varju ka naised, kes käisid piimapuki juures piima ära andmas. Nüüd kasutavad bursilkaga köetavat vagunit varjualusena lavkat ja kalaautot ootama tulnud inimesed, tuulevarju pakub see ka bussiootajatele. Püsivamaks kooskäimiskohaks on soojak aga kohalike seltskonnale, kes mängivad seal kaarte ja vahel ka õlut rüüpavad.

Kui esmapilgul tundub soojak olevat külarahva seas üleüldises soosingus, siis mõnel juhul ilmneb ka leigemat suhtumist. Pensionär Lembit Meieri sõnul kannab soojak rahva seas nime “Dom kultura” ja mõistagi tuleb selles nimes näha irooniat. Meier ise soojakust varju ei otsi: “Ma ei ole elus kunagi suitsetanud, olnud purjus või meelemärkuseta,” selgitab ta.

Luule Rinst külastab kauplus­autot iganädalaselt.
Foto: MAANUS MASING


Vastakad arvamused

Endine meditsiinitöötaja Luule Rinst räägib, et ühest küljest on soojak ilma eest kaitset pakkuv varjualune, teisalt sümboliseerib see maaelu hääbumist piirkonnas. “Muud midagi siin enam ju ei ole,” tõdeb Rinst. “Rahvamaja on kadunud, kõik asjad on kadunud, aga kuskil peavad inimesed ju koos käima.”

1958. aastal Saaremaale tööle suunatud Luule Rinst meenutab, et tollal oli Kaarma kant üks väga lõbus ja tore koht suure rahvamajaga. “Siin käisid kinod, siin käisid teatrid. Tantsuõhtud olid iga laupäeva ja pühapäeva õhtul,” loetleb ta. Jalgratastel vooris noori tollasest kultuurielust osa saama lähedalt ja kaugelt. “Nüüd oleme nii välja surnud ja soojak on selle mahajäetuse musterkuju.”

Luule sõnul ei tulnud ta Tartust saarele sugugi vabatahtlikult, vaid suunati pärast kooli lõpetamist siia kohustuslikus korras, nagu see noil aegadel tavaks oli. Tõenäoliselt oleks tartlanna esimesel võimalusel saarelt jalga lasknud, kui üks tore noormees poleks teda ära võlunud. “Ma armusin vahepeal ja kogu lugu. Siis ei tahtnudki enam ära minna,” meenutab Luule oma abikaasat, kes nüüd puhkab juba 13 aastat Kaarma kalmistul. Igal juhul oli aga Luule noorusaegade Kaarma võrreldes tänapäeva vaikelu ja seda ilmestava soojakuga  sootuks midagi põnevamat ja elamisväärsemat.

Kaarma-Jõe küla külavanem Ants Raamat möönab, et küla tühjenemine on tõsiasi, kuid see kehtib ka paljude teiste Saaremaa paikade kohta. Mis puutub aga soojakusse, siis Ants Raamat ise oligi see mees, kes Kaarma kolhoosi ehitajate käsutuses olnud varjualuse Eiklast kodukülla toimetas. Juba tollal oli soojak mõeldud lavka- ja bussiootajatele. Nüüd juuakse seal vahel ka õlut ja mitte kõik ei kiida seda heaks. Arusaadav. Ent kindlasti pole soojak mingi joomapunker, kinnitab külavanem.

Soojak on vaid varjualune, mis omaaegset seltsielu asendada ei suuda.
Foto: MAANUS MASING


Vald ei andnud maad

Ants Raamatu sõnul küsis ta aastaid tagasi erastada samas lähedal vaba maad külaplatsi rajamiseks, aga vald ei andnud erastamiseks luba. Jõe küla elanikel ei olegi peale sellesama putka teist sellist kohta, kus koos istuda või kasvõi jaanipäeva pidada.

“Meil ei ole midagi muud kokkusaamiseks järele jäänud kui soojak – Maleva klubis ja Eiklas me ju ei käi,” võtab külavanem olud kokku. “Enamus inimesi on siin üle 70 ja noored on kas Soomes või linnas tööl.”

 

Print Friendly, PDF & Email