Kuidas õpetada uudishimu? (1)

Neeme Korv

“Milline võiks olla kooli roll ja tähtsus, kui jungad iseseisvate laevnikena ookeanile pääsevad?” arutles Saaremaa ühisgümnaasiumi vilistlane, ajakirjanik Neeme Korv hariduskonverentsil “SÜG 100”.

Meedia ääretul ulgumerel seilamisest pole praegusajal kellelgi pääsu ning sellest, kuidas me seal hakkama saame, milliseid otsuseid me tuuletuses või siis, vastupidi, tormides langetame, sõltub väga suuresti tulevik. See, millise maailma me järgmistele põlvedele jätame.

Küsimus, kuidas ümberringi toimuvat seletada, seda just koolis, mis peaks andma noorele inimesele edasiseks eluks vajaliku vundamendi, on enam kui loomulik.

Tänane meedia on täis keerukaid probleeme, paljud neist on täiesti uued. Homne mure ei pruugi olla selline, nagu ta oli täna. Me elame ajas, kus riigid maadlevad algoritmidega, mis, laetud uudistelaadsete toodetega, suudavad mõjutada valimistulemusi. Me elame ajas, kus väikesed aktiivsed grupid suudavad efektiivselt häirida ja peatada demokraatlikke protsesse.

Niisiis, kuidas tuleks üldhariduskoolis õpetada seda pidevalt arenevat meediat? Kas tuleks proovida läbi hammustada laiemaid protsesse valdkonnas, kus viimaste aastakümnete jooksul on tänu tehnoloogia arengule aset leidnud tohutud muutused? Või proovida seletada klassikalisi ajakirjanduse põhialuseid? Või õpetada iga gümnasist ajakirjanduse põhižanre – uudist, olemuslugu ja juhtkirja – kirjutama?

Ka kitsalt piiritletud meediaõpetuse asemel küsiksin hoopis üldisemalt: kuidas õpetada uudishimu, et sellega käiks kaasas laiem ühiskonnahuvi? Ma arvan, et sellele küsimusele võiks vastust otsida iga õpetaja, olgu tema aine matemaatika, füüsika, keeled, ajalugu, geograafia.

Meie koolis, Saaremaa ühisgümnaasiumis, mulle tundub, on olnud ja on praegugi sellega keskmisest paremini. Ma mäletan, et Indrek Peil rääkis füüsikatunnis millestki palju enamast kui jõu õlg või jadaühendus. Urmas Kiil kutsus ajaloosündmuste kõrval arutlema maailma poliitiliste jõujoonte kujunemise üle. Mari Ausmehe kammerkooris laulmine oli muu hulgas väga tähtis organisatsiooniõpe, õppisime tundma ja mõistma, mida tähendavad eri isiksused, sünergia, koostöö – seda kõike mitte ainult sõnakõlksuna. Viljar Aro oli raske juhtum matemaatikaõpetajana neile, kes ootasid ajukoore avamist ja sinna teadmiste sissevalamist – selle asemel õppisime õppima niisuguste õpikäsituste järgi, millest innustunult räägitakse praegu ülikooli pedagoogikaloengutes.

Seda, et SÜG on uudishimu õpetamise koha pealt tubli, kinnitavad vaimsus ja loomingulisus, millega paistavad silma kooli üle Eesti tuntud traditsioonid, ja muidugi stabiilselt püsivad head tulemused riigieksamitel.

Õppimine on koostöö. Kui õpetaja ärgitab uudishimu, suudavad uudishimulikud õpilased õpetada ka õpetajat. Meist kõigist sõltub tähelepanuväärselt palju.

Print Friendly, PDF & Email