Miks oleme kiitusega nii kitsid? (9)

Elmi Epro

“Oma pika elu jooksul olen näinud ja kogenud, et on olemas selline kole asi nagu alaväärsuskompleks, mis tekib tunnustuse puudumisest ja võib inimese elu hävitada,” kirjutab Elmi Epro.

Kuulus pianist ja kirjanik, kunagine Ingmar Bergmani abikaasa Käbi Laretei on oma mälestustes kirjutanud, et kui ta oli juba kogu Euroopas ja USA-s tunnustatud pianist, teda võeti vastu Valges Majas ja Rootsi kuningakojas, siis tema emal ei leidunud tema jaoks ühtegi tunnustavat sõna. Ikka: “Sa pead rohkem töötama, rohkem harjutama.” See vaevas Lareteid aastaid.

Üks mu tuttav, väga tubli naine, kes on üksinda – abikaasa hukkus noorena autoõnnetuses – üles kasvatanud kolm kõrgharidusega last, räägib, et teda on elus kaks korda kiidetud. Esimene kord oli kauges nooruses, kui linna kõige popima bändi solist ütles: “Sul on ilusad silmad ja üldse oled üks kena tots.”

Teine kord oli aastaid hiljem, kui tal õnnestus naabermaja rängast tulekahjust päästa. Nimelt oli naabrite rüblikueas poiss haige vanaema valvata jäetud, aga poiss tegi õue väikese lõkke, et hapusid õunu küpsetada. Oli kuum augustipäev. Tuule toel hakkas tuli mööda purukuiva rohtu maja poole roomama ja oli kohe-kohe jõudmas veranda laudseinani.

Naine oli parajasti oma aias peenraid kastmas ja piisas mõnest ämbritäiest veest, et suur õnnetus ära hoida. Pahategija ise oli pugenud kõrvalhoonesse saunalava alla peitu.

Selle eest aga, et ta on Eesti riigile kolm tublit maksumaksjat kasvatanud, pole see tubli naine ühtegi tunnustavat sõna saanud. Vastupidi, kui lapsed väikesed olid ja mõnikord haigestusid, oli tööl kobisemist, et miks tal nii palju lapsi on. Kuigi vanemad aitasid, pidi ta laste koolitamiseks väga palju tööd tegema. Mida enam ta rabas, seda rohkem talle kohustusi selga laoti. Kui tal lõpuks tervis üles ütles, ei kuulnud ta ühtegi tänusõna, isegi lõpparve jäeti maksmata.

Tsiteerin 18. detsembri Saarte Hääle juhtkirja: “Kui keegi midagi hästi teeb, on see ju enesestmõistetav.” Oma pika elu jooksul olen näinud ja kogenud, et on olemas selline kole asi nagu alaväärsuskompleks, mis tekib tunnustuse puudumisest ja võib inimese elu hävitada.

Mitmetes peredes on vanemad lapsed nii õppimises kui ka spordis lati nii kõrgele tõstnud, et see kõige noorem tunneb, et ta ei küündi nende saavutusteni. Siis võib mängu tulla alkohol ja elul ollagi kriips peal.

Üks vana õpetaja ütles, et teab oi kui palju heade eeldustega poisse, kel jäi õigel ajal saamata pere toetus ja tunnustus, kes sattusid halvale teele ja uppusid alkoholi. Alkohol pole põhjus, vaid tagajärg. Kui nooruk ei saa positiivset tunnustust, hakkab ta otsima negatiivset: kes oskab kaugemale sülitada, kes poest paremini näpata, kes suudab rohkem õlut juua jne.

Väikesed lapsed on kõik nii armsad, nende silmad säravad, naeratus on nii siiras. Miks on siis nii palju kiiva kiskunud elusid? Järeldus saab olla ainult üks: süüdi on täiskasvanute maailm. Headus sünnitab headust, kurjus kurjust.

Print Friendly, PDF & Email