Heidi Lees – keemiarelvi ja lõhkeaineid tundev doktor (4)

NOOR DOKTOR: Heidi Lees ei osanud gümnaasiumi lõpetades arvatagi, et 10 aasta pärast on tal käes doktorikraad ning ta teeb muuhulgas laboris teadust.
Rene Suurkaev

28-aastaselt doktorikraadi kaitsmine on pigem erand kui reegel, tunnistab analüütilise keemiaga tegelev Heidi Lees. Ometi sai tema sellega edukalt hakkama.

“Keemiarelvad ja lõhkeained ei ole üldse mitte naiselik teema,” väljendan Heidi Leesile arvamust, mis käib risti vastu tänapäeval normiks kujunenud soolise võrdõiguslikkuse reeglitele. “Ei ole tõesti,” tunnistab ta naerdes.

Ometi küsib ajakirjandus temalt näiteks teadmisi ja arvamusi kurikuulsa närvimürgi Novitšok kohta. Lõhkeainete ja keemiarelvade alast doktoritööd kaitsnud ning selles vallas end kodus tundev Heidi ütleb õlgu võdistades, et tegelikult on see ikka väga karm ja kole maailm. “Mind paneb tegelikult imestama, et see ikka aktuaalne on,” sõnab ta. Igasugused keemiarelvad on ju keelustatud, kuid ikka ja jälle imbub kuskilt midagi välja.

Tundmatu eriala peale

Säärase eriala juurde jõudmine oli Heidi sõnul natuke juhus. Keskkoolis ei osanud ta ette kujutadagi, et temast tulevikus keemik saab.

Heidi karjääris on siiski peaaegu kõik läinud kui lepase reega ja kuldsete tulemustega. Ülikooli erinevad astmed lõpetas cum laude. Krooniks augustis Tallinna tehnikaülikoolis kaitstud doktorikraad. Vaid start oli hõbedane, Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetas ta just selle medaliga.

“Ma ei teagi, mis seal puudu jäi,” naerab ta ise. Igatahes oli ta ainuke “4” eesti keel ja kirjandus. Põdenud ta selle pärast pole.

“Minu eesmärk ei ole kunagi olnud saavutada cum laude’t või kuldmedalit,” räägib Kuressaarest pärit naine. Lisab, et kõik on kuidagi nii läinud. “Olen mingis mõttes perfektsionist,” sõnab ta, viidates, et teeb kõike nii hästi, kui oskab ning tulemus on sellele vastav. Samas ei lähe ta kunagi n-ö hulluks ega hakka asju parema tulemuse nimel ümber vehkima.

Heidi ei teadnud oma sõnul veel gümnaasiumi viimasel päevalgi, kus ta sügisel kooliteed jätkab, rääkimata siis doktorikraadi püüdmisest. Valikus olid matemaatika, majandus, füsioteraapia ning biotehnoloogia ja rakenduskeemia. “Ma ei teadnud ise ka, mida see viimane täpselt tähendab,” räägib ta saatuse kummalistest teedest. Sest just selle viimase ala ta valis.

Keemiarelvad Läänemeres

“Arvatakse vist jah, et ma kirjutan tööl reaktsioonivõrrandeid,” naerab praegu Tallinna ülikoolis analüütiliste meetodite peaspetsialistina töötav Heidi lustakalt, kui palun tal seletada, mida ta tööl teeb.

Samamoodi ei maksa tema sõnul arvata, et ta päevad läbi hullunud teadlase kombel salajases laboris lõhkeaineid kokku segab või keemiarelvi testib.

Heidi sõnul oli tema doktoritöö eesmärk töötada välja analüüsimetoodikaid, mis aitaksid tuvastada lõhkeainete ja keemiarelvade kasutamist.

Näiteks on ta töötanud grupis, kes töötas välja meetodit, kuidas oleks pärast plahvatust võimalik kindlaks teha, mis lõhkeainega tegu. Jutt käib minutitest, mille möödumisel on uurijatel juba esimesed niidid käes. Teine näide tema tööst on osalemine rahvusvahelises projektis, mis keskendus Läänemerre uputatud keemiarelvade ohtlikkuse kindlaks tegemisele.

Heidi räägib, et pärast II maailma sõda tekkis liitlasvägedel vajadus hävitada suur hulk keemiarelvi, mille kasutamine oli tegelikult keelustatud juba 1925. aastal sõlmitud Genfi protokolliga. Leiti, et lihtsaim viis neist vabaneda on merepõhja uputamine. Nii visatigi merre 50 000 tonni konteinerites keemiarelvi, millest 15 000 tonni moodustasid neis leiduvad toksilised ained. Üle 60% sellest oli söövitav väävel-sinepigaas.

Heidi lööb laual lahti oma doktoritöö ja näpp hakkab liikuma mööda valemeid, mis kirjeldavad hüdrolüüsi laguproduktideks. Ta seletab õhinal keeruliste sõnadega asju, millel pole keskkoolikeemiaga suurt midagi pistmist.

“Sellist asja, et me ujume siin kuskil Mändjalas ning midagi meid ohustab, karta ei tule,” võtab ta keemialoengu lõpuks kokku.

Doktorantuuri läks ta vaat et vastu tahtmist. Lõhkeainete teemani jõudis ta juba magistritöös ning siis jäi ta oma usinuse ja kohusetundlikkusega silma professorile, kes hakkas teda kohe doktorantuuri meelitama. Heidi oli oma sõnul kindel, et seda ta tegema ei hakka.

Vastutahtmist doktoriks

“Eestis ei ela doktorandid väga hästi ära,” toob ta välja ühe põhjuse. Tööl käimise korral olnuks sissetulek tõenäoliselt suurem. Kuid samal ajal, kui Heidi professorile vankumatult vastu seisis, kuulutas kaitseministeerium välja stipendiumikonkursi just temale sobinud teemal. Heidi kandideeris ja päris tihedas konkurentsis ka võitis. Tuligi doktorikraadi nimel töötama hakata. “Tugev enesedistsipliin peab olema,” annab Heidi doktoriks pürgijatele ühe soovituse kaasa.

Nüüd kisub ta hing laia maailma ja miks mitte ka eraettevõtlusse – proovimaks midagi uut. Talle meeldiks oma sõnul töötada mõnes suuremas uurimisgrupis, kus ühise eesmärgi nimel vaeva nähakse. “Ega neid pakkumisi muidugi liiga palju ka ole,” naerab ta, kuid samas tõdeb, et tema teadmisi ja oskusi vajatakse küll.

Praktilistest oskustest rääkides tuleb Heidi provotseerimisega kaasa ja arvab, et väikese pommi teeks ta ehk valmis küll. See pole tänapäeval eriti keerukas. Väetisest saab ka pommi teha. “Tegelikult on info internetis saadaval,” ütleb Heidi.

Keemiarelvaga on veidi keerulisem. “Ega ma tahaks ka, see on ikka ohtlik,” tunnistab ta. Lisab siis, et tegelikult ta reaalselt ei olegi ei ühe ega teisega töötanud. Vaid imeväikestes kogustes.

Räägib, et käis doktorantuuri ajal end Hispaanias täiendamas. Seal uuris ta lõhkeaineosakeste edasikandumist järjestikustes sõrmejälgedes. Katseteks vajaminevad kogused olid küll väga väikesed, aga siiski oli oht, et mingi kogus lõhkeainet on kogemata riietele või esemetele kandunud ning lennujaamades oleks see sel juhul tuvastatud. Nii anti talle sealsest ülikoolist kaasa dokument, et Heidi on töötanud lõhkeainetega. “Ebamugav oleks olnud hakata lennujaamas vahelejäämise korral seletama, et ma pole terrorist,” muigab ta oma eriala eripärade üle.


HEIDI LEES
Sündinud 3.02.1990 Kuressaares

Haridus
1998–2009 Saaremaa Ühisgümnaasium (hõbemedal)
2009–2018 Tallinna Tehnikaülikool, rakenduskeemia ja biotehnoloogia BSc (cum laude) ja MSc (cum laude); keemia ja geenitehnoloogia PhD

Töö
2014–2018 Tallinna Tehnikaülikool, loodusteaduskond, keemia ja biotehnoloogia instituut, doktorant-nooremteadur
2018–… Tallinna Ülikool, analüütiliste meetodite peaspetsialist


Vigala Sassiga kitsekarjas

Üks inimene, kes Heidi kujunemises rolli mänginud on, oli Vigala Sass. Heidi nimetab teda vestluses Taadiks. Heidi isa Ivo tuli nimelt noore mehena Sassi järgi Vigalast Saaremaale elama. Ehitas Triigi külas Sassi naabrusesse maja ning nii Heidi suved Sassi juures möödusidki. Sass jõudis oma eluajal ära näha ka selle, et Heidi doktorantuuri läks. Oma roll oli selles ka Sassil. Heidi kahtles ja kõhkles, kuid Taadi soovitas minna. Teadmised olid Sassi sõnul kõige olulisemad ja isegi kui nendest kohe kasu ei ole, siis tulevikus kuluvad ikka marjaks ära. “Ta sada protsenti alati toetas ja kiitis mind,” räägib Heidi.

Tal on kahju, et lapsena ei osanud Taadi selgitustele looduse kohta rohkem tähelepanu pöörata. Ta meenutab, et kui nad olid õega pisikesed, käis Sass kaks korda päevas kitsekarjaga jalutamas ning lapsed olid ka kaasas. “Ta seletas kõikide taimede kohta ja rääkis, mis on ohtlik ja mis pole,” laseb Heidi mälupiltidel joosta. “Olen üsna palju ära unustanud, aga kindlasti tean ma vahest ehk rohkem kui keskmine inimene.”

Heidi meenutab, et ükskord Sass helistas ja küsis tema käest ühe taime kohta, mida Heidi oli oma bakalaureusetöös maini­nud. Tuli välja, et seda taime oli uuritud ka kui vähiravimit ning teadupoolest just selle haigusega Sass võitles.

Vastupidiselt väljapoole paistnud pildile ja arvamusele nagu olnuks Sassi käre ja kuri mees, ütleb Heidi, et Taadi oli pigem rahulik. “Ta jaksas alati rääkida ja seletada,” meenutab Heidi. Hästi palju vaadati koos igasugu dokumentaalfilme ning siis oli kommentaar Sassilt taustaks alati kohe olemas. “Ta oli täpselt selline, nagu üks vanaisa võiks olla,” arvab Heidi. Suhtles laste­ga ja tegeles nendega. Temaga ei hakanud igav.

Temalt abiotsivate hädaliste ja võõrastega võis Sass Heidi sõnul teinekord küll tõre ja ükskõikne olla ning suisa halvasti öelda. Lapsena ei saanud ta sellest alati aru. Inimene tuleb oma murega ja Taadi ei kavatsegi teda vastu võtta.

Heidi arvab, et Sassi nurgeline olemine oli tingitud tema nukrast lapsepõlvest. Lastekodudes kasvanud mees polnud armastust tunda saanud. Tema sõnul ei olnud Sass ka lastega üleliia tundeline, kuid andis oma hoolimisest teistmoodi märku. “Mäletan, et kui ta näiteks palus mul midagi teha või kuskilt tuua, siis tegi pärast alati pai ja ütles mulle “kullatükk-hõbedakamakas”,” meenutab Heidi Taadit.

Heidi sõnul on tema edasijõudmisel väga suur abi olnud ka Kuressaare kiirabis töötavast emast Bret Kuusikust ning linnas elanud nüüdseks lahkunud vanavanematest Ilse ja
Esko Kuusikust.

Print Friendly, PDF & Email