Millise mustriga kampsuni sina täiskasvanuks saades selga said? (2)

“Nüüd, kus uus aasta on kenasti vastu võetud, on aeg mõtiskleda, kuidas võiksime sel aastal olla inimestena paremad kui eelmisel aastal,” kirjutab Ivika Puust, MTÜ Naerata Ometi projektijuht Saaremaal.

Ivika Puust

Uue aasta tulles lubame tavaliselt midagi, mis mõne aja möödudes ununeb. Ja seda tihti sel põhjusel, et meil on raske oma harjumusi muuta. Kogu meie elu koosneb erinevatest mustritest, mille loovad meie käitumis- ja tarbimisharjumused. Leides end korduvalt sarnastest situatsioonidest, võime avastada, et probleemide tekkimisel käitume samamoodi. Me kas oskame neid lahendada, lükkame need määramatuks ajaks sahtlisse või halvimal juhul põgeneme ja kolistame mõne aja pärast uuesti samas ämbris. “Miks minuga jälle nii juhtub?” on küsimus, mida sel juhul endalt küsime.

Algusesse tagasi

Mustrit, milles me oleme, ei pruugi me ise selgelt märgata. Teeme alateadlikult samu samme ja valikuid, mis viivad taas ühte punkti – algusesse tagasi.

Sündides alustame õppimist juba esimesest hetkest peale, kui silmad avame ja häälepaelte ulatust katsetame. See, milliseks inimeseks ja kaaslaseks oma partnerile laps täiskasvanuks saades saab, sõltub suuresti vanemate hoiakust ja nende omavahelisest läbisaamisest. Nii alustatakse “mustri kudumist kampsunisse”, mille vanemad lapsele tema täiskasvanuks saades selga sätivad. Tihti seavad vanemad oma lastele kõrgeid ootusi ja tingimusi, millele mitte vastates pole nad ema või isa arvates piisavalt tublid. Tihti ei märgata lapse tõelisi soove või tugevusi, vaid püütakse neis kunstlikult tekitada huvi vanematele sobivate tegevuste vastu. Nii võib juhtuda, et täiskasvanuks saades on inimene rahulolematu ning enda ja oma kaaslase suhtes liialt nõudlik. Ja kuna me jääme oma vanematele lasteks nende elupäevade lõpuni, ei pruugi lakata vanemate vajadus õpetada meid õigesti elama ka siis, kui juba oma elu elame.

Kui inimene on enda ja oma kaaslase või laste suhtes liialt nõudlik, seab ta neile tingimusi, mille mitte piisavalt kiire täitmise korral tekivad suhetesse pinged, mis võivad halvimal juhul viia lahkuminekuni.

Laps saab mustri kaasa

Ka see, kuidas me suhtume oma kaaslasesse täna, on saanud alguse meie vanemate omavahelisest läbisaamisest. Kui vanemad on olnud turvalises, hoolivas ja armastust täis suhtes, on laps saanud neilt kaasa kingituse õigete väärtuste hindamise näol. Kuid kui ema ja isa vahel on olnud pingeid, teineteisest pole osatud lugu pidada ning oma emotsioone ja mõtteid on tulnud alla suruda, saab ka laps kaasa mustri, mille tõttu ei oska ta oma paarilisele pakkuda turvalisust, mõistmist ja oskust muredest rääkida ning neile koos lahendusi otsida. See on mõistetav, kui üks vanematest on pidanud peaasjalikult üksi muredega silmitsi seisma või alla suruma oma tõelisi mõtteid ja emotsioone. Tihti ei soovita teineteist pahandada või ei juleta rääkida probleemidest nii, nagu need on. Kuid kui omavahel ei toimu suhtlemist ja arutelu, probleemid lükatakse määramatuks ajaks sahtlisse, kuhjuvad need seni, kuni sahtel ei lähe enam kinni. Lapse tõeline kasvukeskkond pole mitte suure aiaga maja või kena lastetuba erinevate mänguasjadega, vaid perekond, kes teda ümbritseb. Seda, kuidas suhteid luua ja hoida, õpib laps oma vanematelt, talle kõige lähemal seisvatelt inimestelt. Mistahes valdkonnas on suhtlemine kõige alus, vaid nii saab vältida eelkirjeldatud mustri kordumist ja muredele osatakse leida juba aegsasti lahendusi. Kui täiskasvanud inimesed saavad ise oma elu eest vastutada ning astuda teadlikke samme lapsepõlvest kaasasaadud ebaefektiivse käitumismustri muutmiseks, siis väikestel lastel see võimalus puudub. Nad õpivad sellest, mida nad näevad ning siinkohal ongi nende ainsaks vaateks vanemate soov ja oskus oma suhet muuta.

Saades aru, et oleme oma elu elanud vanemate kootud kampsunis, on selle lahtiharutamiseks vajalik oma valulikke kogemusi analüüsida neid läbi töötades. Kui me suudame ebamugavusi tekitavaid mustreid lõhkuda, leida probleemidele lahendusi nii, et need meid enam ei kummita, suudame ka oma lastele õpetada andestamist ning pakkuda neile täisväärtuslikku perekonda, kus peetakse üksteisest lugu ning osatakse jagada hoolimist ja armastust. Töötades läbi probleemid, millega me ikka ja jälle kokku puutume, suudame nende kordumist edaspidi lahendusi leides vältida.

Kui me vabaneme meid ahistavatest mustritest ja tüüpkäitumistest probleemide tekkimise korral, on meil lihtsam toime tulla elus ettetulevate olukordadega ning meie lähisuhted on sujuvamad ja rõõmu pakkuvad.

Raskuste tekkimise korral pole lahendus mitte probleemide eest põgenemine, vaid oskus teineteist mõista ja muredega silmitsi seista. Probleemi tekkimise korral on oluline analüüsida selle esinemise põhjusi ning leida lahendusi, mis ei lase samal murekoormal enam tekkida.

See, millised inimesed me oleme uuel aastal, sõltub meie valikutest. Meie loomus ei pea olema meie saatus – alati saab olla grammike parem.

Print Friendly, PDF & Email